Juhuuuuu!

Eile õhtul kui tuulasin siis Gumtrees ringi ja hoolega cv-sid saatsin, sain sõnumi, kus oli kirjas, et prantsuse restorani otsitakse ettekandjat, tüüp helistas ka kohe mulle ja leppisime töövestluseks aja kokku täna õhtuks...
...läks aga nii, et paraku vestlusele ma ei jõudnudki :D

Sest...
teisipäevast hakkame hoopis farmis elama! Ja just täpselt sellessamas kohas, mille kohta ma oma eelmises postituses kirjutasin! :) Helger helistas hommikul, et davai, mul on niii siiber, vaata farmikuulutusi. Ma siis saatsin kohe sellele samale kuulutusele kirja ja mingi 10 minuti pärast tuli telefonikõne. Väga sõbralik naine tundus olevat ja saimegi kenasti kaubale. Minu tööülesanneteks saavad olema siis 2-aastase lapse hoidmine ja kaks korda nädalas pean erruläinud polohobuste eest hoolitsema, kes pidavat päris tõsiselt vigastatud olema. Peale nende hobuste on tal veel kaks poni (üks pisikesele ja teine selline suurem) ja ta ütles, et selle hobusemõõtu poniga võin sõita niipalju kui tahan ja millal aga tahan. Kaks noorukest on ka ning ta ütles, et kui sellisest hobusega mässamisest väheks jääb, siis võid vaikselt nende noortega midagi nokitsema hakata.
Lisaks nendele kohustustele peab veel elamist korras hoidma ja vajadusel süüa tegema. Peremees pidi praegu kipsis käega voodis lamama, nii et Helgeri abikäsi on seal vaja praegu rohkem kui küll. Kusjuures nad ootasidki meid juba pühapäeval farmi, aga kui ma selgitasin, et saame teisip tulla, siis said aru :) Pealegi nad pidid väga ootama eestlasi oma farmi, sest septembris lahkus nende juurest just üks eesti tüdruk, kes oli algul sinna tulnud 3 nädalaks, aga jäi 6 kuuks, sest talle oli nii väga meeldinud seal :)

Siin linnas elades on kogu aeg mingi imelik rahutus sees olnud..sest see töö, mis siin Helger teeb või siinne elu üldse pole nagu päris see ikka. Süda ihkab ikka midagi hoopis muud. Austraalia on siiski hobuste, kängurute, vombatite, Ayers Rock'i ja Uluru pärusmaa - ja seda me tulime ka siia otsima! :)

Elu on palm!