Perth-Pinnacles-Kalbarri-Monkey Mia

Kõigepealt head uut aastat kõigile! :)
Möödunud on üle kuu aja, kui viimati siia midagi kirjutatud sai. Luban pidevalt endale, et hakkan tihedamalt siia postitusi lisama, aga enam ei julge lubada enne kui asi kindel. Uusaasta lubadusi ka ei andnud, kõige suurem lubadus oligi meie poolt see, et mitte midagi ei luba :)) Vana aasta lõppes vägagi huvitavalt ja muljeterohkelt. Juhtunud on vahepeal palju ja rohkemgi veel, on vist olnud minu elu neli kõige seiklusrikkamat nädalat, mida niipea ei unusta ja ütleme, et on, millest lastelastele rääkida.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peaks siis alustama päris novembri lõpust.
Peale Rottnest Island'i külastust hakkasime Perthi lähedal tööle ühes viinamarjafarmis. Farmer oli väga tore (pärist Horvaatiast), tööpäevad samuti normaalse pikkusega. Tööd alustasime kell 6 hommikul ning lõpetasime tavaliselt kell 15 päeval. Esimene päev oli vist kõige tapvam, kui kõplasime 9 tundi arbuusipõldu ja peale seda tegime veel 1,5 h viinamarjaistanduses trimmimist - tõmbasime üleliigseid lehti põõsastest välja ning riputasime pikad ning allaulatuvad oksad üles traatidele. Tegemist oli söögiviinamarjade istandusega ja tööd on nendega tunduvalt rohkem kui veiniviinamarjadega. Töötasime kokku kaks nädalat ja selle aja jooksul tegime nii kõplamist, lehtede trimmimist kui ka viinamarjakobarate trimmimist, küüslaukude puhastamist ja taimede istutamist. Ilmad olid ikka päris palavad ning kuna tööandjad riietuse osas eriti karme nõudmisi ei esitanud, siis õige pea vahetusid pikad dressipüksid lühikeste vastu ning oranžil pikakäiselisel töösärgil said käised korralikult üles keritud. Hommikul enne autosse istumist sai end muidugi korralikult pealaest jalatallani 30 spf päikesekreemiga sisse määritud. Riietuse osas karmid nõuded ongi esitatud just Austraalia karmi päikese pärast. Päikesepõletus on siin väga kerge tekkima. Farmer küll ootas meid pikemaks ajaks tööle, sest tundus, et ta oli väga rahul meiega, kuid kahjuks tuli meil minna oma teed. Mõnes mõttes kahju muidugi, sest ühiseid jututeemasid meil leidus. Nimelt omab see farmer nelja võidusõiduhobust + kahte varssa, nii et sain ka ennast kurssi viia võidusõiduhobuste elu-oludega siinpool maakera. Väga kahju, et pole saanud ühtegi siinset talli külastada, sest teades, et neid hobuseid hoitakse siin kallimalt kui kulda, siis oleks ka äge oma silmaga näha. Tekkis küll hetkeks võimalus minna ühe farmeri sõbra juurde, kes hobusekasvataja on, aga paraku pidime enne lahkuma, kui see võimalus realiseeritud sai. Noh, eks tuleb ka minu aeg :P aga seda ma ütlen, et aasta on üks vääga pikk paus. Õnneks on selle aja sees juhtunud aga palju palju huvitavat, nii et elukooli olen siin kindlasti omajagu saanud.

1. detsembril alustasime siis Perthist oma kauaoodatud roadtrippi Sydney poole. Planeeritud oli siis sõita läbi terve läänerannik, lõigata läbi põhjaterritooriumi ning mööda idakallast saabuda enne jõule Sydneysse. Asjad pakitud ning viimane külaskäik farmeri juurde tehtud ning reis võiski alata - kahe punase välguga ning tol hetkel polnud meil aimugi, milliseks seikluseks see kujunema saab.

Esimene külastuspaik oli Pinnacles'i rahvuspark umbes 250 km kaugusel Perthist. Pinnacles'ideks nimetatakse miljonite aastate jooksul merekarpidest moodustunud teravatipulisi rünkaid. 1650. aastal avastasid selle Hollandi meresõitjad, kes neid ekslikult kadunud linna varemeteks pidasid. Ilm oli meeletult palav, kärbseid mustmiljon ja varju polnud mitte kusagile minna. Liiv oli kuldkollane ning kui näed enda ümber ainult "kivist" moodustisi, siis mõjub ikka maagiliselt küll. Parim aeg rahvuspargi külastamiseks on tegelikult päikesetõusu ja - loojangu ajal, mis loob fotografeerimiseks suurepärased tingimused. Meie aga nautisime keskpäeva võlusid. Sõitsime 4 km pikkuse raja läbi ja siis võtsime juba suuna Geraldtoni poole.

Olime jõudnud sõita umbes paari tunni jagu kui korraga autol õlirõhunäidik punase jooneni tõusis ning mootor väga veidrat häält tegema hakkas. Jätsime auto tee äärde seisma, mispeale too otsustas hoopis välja surra. Kapotialune oli kuum ja tunda oli tugevat õlikärsahaisu. Lasime mootoril natukene puhata ning proovisime uuesti sõita, alguses oli kõik juba normaalne, kuid seda rõõmu meile kahjuks siiski kauaks ei antud :( Kui juba tekkis oht, et mootor võib päris kokku joosta, pidasime uuesti kinni ja avastasime, et kapotialune keeb ning veepump on lõhki. Samuti oli varem hulka väiksem õlileke paisunud suuremaks. Seega tuli raske südamega vastu võtta see otsus, et meile kalliks saanud Mitsubishi Galanti aeg on läbi. Tubli auto oli igal juhul! Ausalt öelda ei uskunud me ju sedagi, et ta meid Perthi välja veab. 24000 km sellises konditsioonis auto kohta nagu ta meil oli, on vägagi hea saavutus. Nii et teenis meid üle ootuste hästi. Igatahes, Mihkel ja Helger sõitsid lähimasse telefonileviga kohta tee-teenindus kindlustusse (RAA service) helistama, et nad tuleksid ja auto ära veaks. Mina ja Heldur jäime autosse ootele. Passisime tubli tund aega enne kui poisid tagasi tulid ning siis tuli veeel oodata mingi aeg, et veomasin kohale toodaks. Mida aga ei tulnud, oli puksiir! Tuli hoopis mehhaanik väikse kastiautoga, vaatas korra kapoti alla, tõi oma autost veekanistri ja valas radikale vett peale. Ütles, et ta laseb treiku järgi kutsuda. Veetis meie auto juures ca 10 minutit. Lihtsalt vaata ja imesta! Aega pidi minema kuskil 2 tundi, aga lugu lõppes nii, et sorteerisime enda autost kõik vajaliku välja, pakkisime ennast kogu oma killakooriga Helduri-Mihkli auto peale ning jätkasime teekonda Geraldtoni suunas. Helger piinas siiski Mitsut veel natuke ja otsustas, et sõidab sellega nii lähedale linnale kui võimalik. Linna ääres jättis siiski auto tee äärde ning juba ööpimeduses suundusime karavanparki.

Järgmisel hommikul toimetasime auto lammutusse, keerasime numbrimärgid küljest ning niisama õnnetult ta meist sinna jäigi. Tundsin vist esimest korda elus, mis tähendab süda kõvaks teha ning endast nii palju asju maha jätta. Järgmisel hetkel aga mõtled, et aga need on ju kõigest asjad ja elu ongi üks suur seiklus ning kui seikluse hind on see, et ma pean jätma kaks kotitäit riideid, bodyboardi ning külmakasti, siis usun, et iga kogemus on seda väärt küll :D
Geraldtonist panime Sydney poole teele ka oma suured seljakotid, sest Toyotas (Helduri-Mihkli autos) hakkas ruumiga väga kitsaks jääma, samuti ei mõjunud igasugune suurem lisaraskus ka auto vedrustusele eriti positiivselt. Kõik vajalikud asjatoimetused tehtud, jätkasime teekonda. Nüüd juba Kalbarri suunas.

Pinnacles





Viimane hetk koos Punase Välguga

Kalbarri tuntuim vaatamisväärsus on Kalbarri National Park (Kalbarri rahvuspark), kus tõeliseks tõmbenumbriks on sealne maastik ning kõige kuulsamaks "atraktsiooniks" Nature's Window - kaljusse justkui raiutud aken, millest avanevad hingematvad vaated kanjonis voolavale jõele, võimsatele kaljudele ning mäekülgedel paiknevatele hõredatele metsadele. Loodus on hingematvalt ilus ning pole imestada, et Kalbarri on koht, kus iialgi aastas ei tule ette aega, kus kurdetaks külaliste vähesuse üle. Samuti avaldas omamoodi muljet ka linnake ise. Karavanpark asus kohe ookeani ääres ja maastik oli vägagi muljetavaldav.

Pink Lake (Roosa järv). Kummaline roosakas värvus tekib väidetavalt beetakaroteenist.

Nature's Window

Veetsime Kalbarris ühe öö ning edasi viis meid teekond juba Shark Bay ning Monkey Mia delfiinide poole. Mõlemad kaunid kohad asuvad poolsaarel, nii et läänekalda ringreisi plaanides tuleb arvestada nii mõnegi lisaotsaga, aga uskuge, see on seda väärt :)
Kohe poolsaare alguses külastasime Hamelin Pool'i, mille imepisike karavanpark koos kioskiga ei avalda küll erilist muljet, kuid kui treppidest üles teisele poole, ranna äärde, kõndida, avaneb ilus tuhandetest väikestest valgetest rannakarpidest ääristatud rannariba, mida aegajalt ilmestavad looduslikult karpidest tekkinud moodustised.
Pikema peatuse tegime Shell Beach'is, mis nagu nimigi ütleb, on kuulus just nendesamade karbikeste poolest. Liiva juba sellest rannast kergelt ei leia :) Nii kaugele kui silm ulatub, on kõik kaetud pisikeste ja suuremate karbikestega, mis aeg-ajalt ka luiteid moodustavad. Kõik need alad kuuluvad tegelikult Shark Bay World Heritage Area alla ehk siis tegemist on järjekordse maailmapärandiga siin punasel mandril. Shark Bays on võimalik jalutada suurel kaljupealsel platvormil ning vaadata alla lahte, kus käib haide ja raide vilgas elutegevus.
Pärast nende kaunite kohtade väisamist oligi järg lõpuks Monkey Mia käes. Võtsime endale telkimisplatsi, kokkasime süüa ning veetsime paar tunnikest rannas. Monkey Mia resort ehk meie karavanpark asuski otse ookeani ääres. Tuules kiikuvad uinuvad palmipuud, ookeani peal seilav üksik valge purjekas, ülihea laimiõlu ning ahjusoe pitsa karavanpargi pisikeses pubis jäidki meie õhtut lõpetama.
Järgmise päeva hommikul pidime aga juba 7:45 ranna peal oleme, et näha seda, mille pärast see pisike paigake niivõrd kuulus on - nimelt delfiinide toitmist. Igal hommikul ja keskpäeval kindlal kellaajal ilmuvad need intelligentsed loomakesed randa, et inimestele rõõmu valmistada ning väike kalake hamba alla saada. Asi toimib nagu kellavärk. Kui alguses oli veel kõik vaikne ning näha ehk ühte-kahte delfiinikest, siis varsti oli neid kalda ääres juba seitse-kaheksa. Harukordne võimalus nii lähedalt metsikult elavalt looma enda silmaga näha. Tol hommikul ei piisanud tõesti muust, kui ainult varbad kaldavees seista ning neid vähem kui meetri kauguselt imetleda. Alguse sai see traditsioon 1960. aastal, kui sealkandis elav abielupaar aeg-ajalt randa väisavat delfiinipaari toitma hakkas. Pealtvaatajate hulgast valiti pisteliselt inimesi, kes delfiinile kala said pakkuda, otse loomulikult tekitas see kõigis suurt elevust. Saime ka näha haruldast vaatepilti, kuidas delfiin ise oma saaki taga ajab, nimelt jälitasid kolm delfiini erkrohelist krokodillikala, kes nägi tõesti väga eksootiline välja. Koon ja hambad ning roheline värvus tegid temast tõepoolest minikrokodilli. Naine, kes delfiinide elu lähedamalt tutvustas, ütleski, et sellist asja pole ammu nähtud :)

Hamelin Pool

Shell Beach

Shark Bay

Monkey Mia delfiinid

Monkey Mia karavanpargis

Monkey Mia rand

Tundub, et kõik see jutt ühe postitusena kirja panna läheb ikka liiga pikaks, seega tuleb sellele kohe-varsti järg. Püsige lainel!

Rottnest Island

Eelmisel nädalavahetusel käisime Rottnest Islandil. See on Perthist umbes 40 minuti kaugusel India ookeanis paiknev kaunis saareke, millel pikkust ainult 11 km ja pindalanumbriteks ei rohkem ega vähem, kui 19 rm ja mis on olnud populaarne puhkuseveetmispaik juba viimased 50 aastat. Istusime Fremantle'i tööstussadamas praami peale hommikul kella 10 paiku ja sõit kestis meie jaoks täpselt 20 min, kuna Fremantle on saarele lähemal. Esimest korda tundsin, kuidas vee peal läks süda kergelt pahaks :D varem pole mul sellist asja ette tulnud, aga siis loksutas ikka kõvasti. Saarele jõudnud, vedasime ennast oma kottidega kohe telkimisalale, kus kavatsesime ööbida. Panime telgi püsti ja asjad ära ning läksime sadamasse tagasi, et broneeritud rattad välja lunastada. Sellel saarel nimelt autoliiklust ei ole, nii et ainuke liiklemisvõimalus on kas kondimootor, jalgratas või tuuribuss. Meie valisime teise variandi. Rattad käes, hakkasime saart avastama. Tee oli väga käänuline ja enamasti oli maapind tõusev, mis muutis väntamise kohati väga vaevaliseks..eriti veel siis, kui pole aasta aega praktiliselt mingit erilist trenni teinudki, eksole. Saime ka lõpuks ometi lestad jalga tõmmatud ning snorgeldamismask pähe pandud ning Little Salmon Bay veealust maailma avastatud :) Loodus oli imeilus ning selle üheks eriliseks osaks on quokkad - väiksed u. kassisuurused armsad elukad, keda peale Rottnesti võib leida veel ka Albanyst spetsiaalselt kaitsealalt.

Quokka

Little Salmon Bay

Sõitsime saare läänetippu (West Endi) välja ja hakkasime tagasi sõtkuma. Tagasitulek läks enamjaolt valutult, sest tee kulges enamjaolt allamäge. Oma telklaagrisse tagasi jõudnud võttis meid vastu küllaltki ebameeldiv seltskond, kelle pärast me kuni kella üheni öösel und ei saanud, lõpuks kui asjad päris veidraks läksid, pakkisime telgi kokku ja läksime oma kodinatega randa, mis osutuski meie ainukeseks ööbimispaigaks. Järgmise päeva hommikul läksime külastuskeskusesse ja küsisime telkimise eest makstud raha tagasi, mille me ka pikema jututa saime.

West End

Ebameeldivast vahejuhtumist ning lühikeseks jäänud unest hoolimata jätkasime oma saare avastusretke järgmisel päeval. Kui eelmisel päeval sõitsime mööda lõunakallast läände, siis nüüd võtsime suuna ülespoole. Külastasime randu ja veetsime ühes neist mitu tundi niisama oleskledes, süües ja ujudes.

Muudest uudistest veel niipalju, et saime selle nädala algusest tööle. Kolisime Midlandi karavanparki ning töötame nüüd ühes pisikeses farmis, kus peamiselt tegeletakse viinamarjadega, kuid teeme ka muid asju. Esmaspäev, mis on ka siiani olnud meie kõige pikem päev, kõplasime 9 h arbuusipõldu, eile ja täna puhastasime aga küüslauke shedis. Viinamarjades teeme peamiselt trimmimist (s.o üleliigsete lehtede äravõtmine) ja eile korjati ka esimene saak ning saime proovida sealseid vilju, mis olid muidugi ülimalt maitsvad. Tegemist on väga pisikese farmiga, kus hetkel töötabki ainult 5 inimest :) Koos minu ja Helgeriga veel farmer ise oma naisega ning üks portugaallane, kes on seal juba 7 aastat tööd rabanud. Farmer on tore ja oleme ülimalt rahul. Kaks nädalat veel ja siis ongi aeg Sydney poole tagasi liikuma hakata. Seekord aga siis põhjaterritooriumi pidi.

Penguin Island

Täna hommikul oli üle mitme päeva päikesepaisteline ilm ja otse loomulikult ei kavatsenud me seda karavanpargis passides raisata, vaid kohe tekkis mõte randa minna. Kuna me aga pole veel siinseid tõmbenumbreid õieti külastanud, siis tegimegi täna algust ning külastasime Penguin Island'it (Pingviinide saar), mis asub Perthist 45 minuti autosõidu kaugusel lõunas. Nime ongi siis pisike saareke saanud selle järgi, et seal elavad väikesed pingviinid, erinevaid ringsõidu tuure võttes on võimalik näha ka delfiine ning merilõvisid. Delfiinide tuuril oleme aga juba käinud ning nende imeliste loomakeste osas panustame siiski eesootavale Monkey Miale, kus metsikuid delfiine kohe rannas imetleda ja sööta võib. Pealegi kui teha õhtune jalutuskäik meie karavanpargi läheduses asuval Coogee rannal, siis iga õhtu enne päikeseloojangut võib kai peal jalutades silmata kahte delfiini, kes oma õhtust ringkäiku teevad. Alguses oli kahtlus, kas tegemist pole mitte haidega, ent järgmisel korral juba päris lähedalt neid silmates olime veendunud, et tegemist on delfiinidega :) Samuti oleme täiesti tasuta saanud osa kolme vahva merilõvi elust Esperance's. Seega otsustasime, et maksame lihtsalt praami edasi-tagasi pileti ja veedame toreda päeva saarel.

Praami pealt maha astudes alustasime ringkäiguga ümber saare, mis kestis väga vähe aega, sest see oli tõesti imepisike. Pingviine küll näha ei õnnestunud, sest arvatavasti olid nad kõik toidujahil ookeanis ning suunduvad oma kaldapealsetesse kodudesse alles õhtupimeduse saabudes. Sellegipoolest oli tore, päike paistis ning Helger katsetas esimest korda ka snorgeldamisvarustust, midagi erilist kahjuks ookeanipõhi ei pakkunud ning me polnud ka päris õiges snorgeldamiskohas, sest seal olid lainetus täna väga kõrge ja natukene ohtlik tundus asi.

Meie tööd siiski ainult üheks päevaks ei olnud. Töötasime terve eelmise nädala, st esmasp-reedeni ja tunde tuli kokku päris normaalselt - 52,5. Teisipäeval vahetasime tööpaika ning sõitsime Carnamahist Dalwallinusse järjekordsele ehitusplatsile, mis asus Carnamahist 200 km kaugusel. Õnneks makstakse see vahepealne sõitmine ka kinni, mis on tegelikult täiesti normaalne, sest see on ju minu tööaeg. Töö oli aga minu jaoks maailma absurdseim, mis kunagi teinud, lihtsalt istuda ja vahtida, kuidas teised tööd teevad ja selle eest palka saada on muidugi omaette töö. Elamine ja söök oli ka tasuta. Helger sai paaril viimasel päeval natukene tegevust ning sõitis teerulliga ringi, alguses taheti mind ka selle peale panna ning arvati veel, et on täiesti normaalne mind ühe teise veidra masina otsa panna (mille ma kuukulguriks ristisin) Nüüd oleme tagasi Perthis, plaanisime nädalavahetusel külastada Penguin ja Rottnest Islandi, kuid ilmad on olnud vihmased ja tuulised, mis ei kujuta endast just meeldivat elamust. Eks tuleb natukene oodata ilmade paranemist, arvatavasti paari nädala jooksul on juba väga soe. Plaanimegi siin ainult paar nädalat veel olla ja siis oleks aeg hakata edasi liikuma. Täna ajasime oma viisaasjad korda, tegime kopsuröntgeni ning saatsin ära tõestusmaterjalid (panga väljavõtte ning palgatõendid), nüüd jääb üle ainult oodata. Reedel saab 1. aasta viisa läbi, loodangi selleks ajaks vastuse saada. Külastasime ka meile juba tuntud tööbürood, sest oliividetöö langes ära ning nüüd on vaja uus ots asemele otsida. Mõnes mõttes ei viitsi enam Austraalias väga töötada, eriti pärast pikka puhkust :D aga kuna meil on omad eesmärgid Eestis täita, siis hoiamegi sihti silme ees ja haarame võimalustest kinni. Mõnes mõttes tahaks ikka nii väga pagasnikust lestad ja snorgeldamisvarustuse juba välja koukida ning end India ookeani võludega kurssi viia :)

3 musketäri

Fremantle'i sadam

Päev enne tööleminekut - South Beach ja meie itaallastest sõbrad

Töökoht Dalwallinus

1. tööpäev Carnamahis - rullikute ladumine lindile

Uus nädal, uued tuuled

Seljataga on kiire nädal ning sama tõotab tulla ka äsjaalanud. Ööl vastu eelmist esmaspäeva võtsime Perthi lennujaamas vastu Helduri ja Mihkli, kellega kohe järgmine päev ka vajalikke toiminguid hakkasime teostama. Esmaspäeval läksime kohe panka, kus nad said Austraalia kontod avatud, seejärel tegime ära ka siin vajalikud maksunumbrid (TFN), mille kaudu siis saab hiljem maksuaasta lõpuks makse tagasi. Alustasime ka autootsinguid ning selles vallas pälvis meid edu kohe kolmapäeval, kui poiste liikuriks sai korralik tumepunane Holden Apollo, mis Euroopas vastab Toyota Camryle. Neljapäeval läksid poisid Aussijobi tööbüroosse samal ajal kui mina vägeva külmetusega võitlesin. Telk, puhkus ja haige olemine ei käi omavahel kuidagi kohe kokku, aga paari päevaga oli olemine juba normaalne. Tööbüroos läks see-eest väga hästi ja kõik me neli saime kenasti tööle. Tiim H&M istutavad tänasest Perthi kandis puid ja teevad muid maastikuhooldustöid ning meie pakkisime täna hommikul oma seljakotid ja telgi kokku ning põrutasime Perthist 300 km kaugusele väikest töööotsa teostama. Olles nüüd päris ausad, siis polnud meil õrna aimugi, milles töö seisneb, teadsime ainult, et tegemist on sama firmaga, mille kaudu saame hiljem oliivipuude istandusse tööle ning palk on 18 dollarit tunnis. Kohapeale jõudes selgus, et tegemist on siis viljakuivatussüsteemidega keset eikellegimaad ning meie tööks on siis panna suured metallist rullikud metallist raamide vahele. No midagi nii lihtsat pole ikka ammu teha saanud :D Töökorraldus kui selline on ka suht suva, kedagi väga ei huvita, kui kiiresti teed, noh, miks neid peakski, oleme ju ainult homse päeva veel siin. Elamine, söök ja siit kohapealt tangitud bensiin makstakse kinni. Just paar tundi tagasi jõudsime kohalikust pubist, kus kõhtu täitis lambaliha aurutatud juurviljadega. Tunne on küll tegelikult jube väss, sest pärast varajast äratust tallasime autoga ca 400 km maha ning alustasime suht kohe töötamist, ilm oli palav ja tuuline, mistõttu suutsime ära konsumeerida ligi 4 l vett.
Homme juba sõidame tagasi Perthi ja siis selle nädala jooksul alustame tööd oliivides. Perthis on vaja ära teha 2. aasta viisa jaoks vajalik kopsupilt, mida nüüd kõikidelt eestlastelt nõutakse. Kui lõpetame homme varakult, siis tagasisõites on kindel plaan külastada Pinnacles rahvusparki :)

Tahtsin ka pilte lisada, aga blogger jamab. Jäävad siis järgmiseks korraks :)

Albany - Margaret River - Perth

Jällegi on kirjutamisest mõnda aega möödas ja toimunud on palju huvitavat. Oma teekonnal oleme välja jõudnud Perthi, aga kuna eelmine postitus lõppes Albany külastusega, siis jätkangi sealt, kus pooleli jäin.

Albanys saime endale majutuskohaks väga kena karavanpargi, kus oli olemas ka bassein (mille kasutamist küll ilmad väga ei soosinud) ning selle kõrval asus ka aedik, kus kängurud, emud ja pardid sõbralikus üksmeeles elasid. Koht oli väga kena, vaikne ja rahulik nagu rannikul paiknev pisike Albany isegi. Veetsime seal kokku 3 päeva (lahkusime 3. päeva hommikul) ning selle aja jooksul jõudsime ära näha vist kõik ilusamad paigad. Enne Albanysse jõudmist tegime väikse peatuse Cheynes Beach'is, mis oli omamoodi vahelduseks Esperance'i vahustele ookeanilainetele ja pikale rannajoonele.

Järgmisel päeval sõitsime Oyster Harbourisse, jalutasime Emu Pointis, mis on Albany kala - ja austritööstuse keskus ning sõitsime mööda rannikuäärt, kus tee peale jäi kaunis Goode Beach, looduslik kaljumoodustis Natural Bridge ning tegime mõned pildid Salmon Holes'ide kohal. Maitsva lõuna pidasime Two People's Bays.

Salmon Holes

Salmon Holes

Goode Beach

Emu Point

Oyster Harbour

Two Peoples Bay

Natural Bridge

Selline ta siis oligi, ilus ja rahustav, meenutas meile märtsikuus külastatud Port Stephensit :)

Totaalselt erinev oli aga meie järgmine sihtpunkt - surfarite paradiis ja Lääne-Austraalia suurimate veiniistanduste asupaik Margaret River. Küllaltki pisike, ent samas täis aktiivset elu, mille märksõnaks on kindlasti surf. Ja tõesti ei imesta, miks. Kui kaldalt vaadata ja isegi kaugustes kuulata, mis ookeani peal toimub, siis võib öelda küll, et ekstremiste ei jäta see kohe kindlasti mitte külmaks :) Saabumispäeva õhtul saime kokku Austraalias juba viiendat aastat elava eestlase, Astridiga, kellega me tutvusime Helgeri ema kaudu. Surf on ka tema elustiil, mis vahetaski välja ratsutamise. Kuna hobusepidamine Austraalias on väga kallis ning kui tahetakse veel Austraalias ringi reisida, siis tegi ta otsuse ning müüs oma hobuse maha ning nüüd võib teda leida igal hommiku - ja õhtupoolikul hoopis laineid püüdmas. India ookean oma täies hiilguses pakub võimsaid laineid, hingematvaid päikeseloojanguid ja mis seal salata, ka haisid.

Lääneranniku lõunaosas on igal kuul üks juhtum, kus keegi kadunuks jääb, põhjuseks suur valgehai. Kõige aktiivsemad on nad varahommikul ja pärast päikeseloojangut, kui vesi on tume, mistõttu saavad nad paremini varjuda, kuu aega tagasi jäi kadunuks üks noor poiss, kes läks üksinda päikeseloojangu ajal surfama ning mõned nädalad tagasi langes valgehai ohvriks üks 35-aastane meesterahvas Perthis Cottesloe Beachil. Kindlasti pole tegemist mingitest jõhkarditest inimsööjatega, aga vee peal ujuv või surfilaua peal liuglev inimene jätab paratamatult veesügavusest mulje, et tegemist on hülge või merilõviga, mis võibki saatuslikuks saada ning kõige ohutum aeg vette minekuks ongi päev pärast arvatavat rünnakut. Meie eestlasest tuttav rääkiski, kuidas nad olid parasjagu samas piirkonnas viibinud, kus eelpoolmainitud väike poiss oma viimase laine püüdis ning järgmisel päeval oli tema surfama läinud sõber märganud laua all suurt tumedat varju, ei aidanud muu, kui tuli tõusta surfilaua peale kükki, käed-jalad kokku tihedalt üksteise vastu suruda ja siis ainult oodata ning vaikselt vee peal hulpida. Mõne hetke pärast oli õhk puhas, aga kes siis veest välja ronib? Lainete püüdmine läks endise hooga edasi.
Üks intsident leidis aset ka ajal kui meie Margaret Riveris viibisime. Päev enne meie lahkumist kutsuti meid väiksele grilliõhtule, kus meie tuttav rääkis, et eelmisel päeval kui tema randa surfama läks, siis natukene maad eemal hüppasid äkitselt kõik surfarid laudadelt maha kaldal asuvatele kaljunukkidele. Põhjuseks merilõvi jälitav hai. Metsik, metsik lääs!

Allikas: National Geographic

Aga siis muudest tegemistest ka :) Margaret Riveris olles külastasime Astridi töökohta, veinimõisa nimega Voyager Estate. Koht oli ülikena oma restorani, suure roosiaia ja hoolitsetud ümbrusega. Degusteerisime erinevaid veine, aga meie suureks lemmikuks kujunes hoopiski klaaspudelis olev viinamarjamahl, mida ka hea meelega kaasa ostsime.
Järgmine päev oli aga super päikesepaisteline ning otsustasime külastada Gloucester Park'is toimuvad koolisõiduvõistlust. Nii palju ilusaid hobuseid ja häid sõitjaid. Üldmulje oli päris hea, aga oli ka asju, mis olid natuke teistsugused, kui ma siiani harjunud nägema. Nt oli üllatav minu jaoks see, et kõrgemate skeemide sõitjad võisid kasutada pikka stekki võistlemise ajal, samuti nägin nii mõnegi hobuse slejas pruuni koolisõidusadulat - traditsioone järgides peaks koolisõidusadul ikkagi must olema ju? Koolisõidumäärustikku lugesin ma viimati vist poolteist aastat tagasi ja miskipärast ei ava mu arvuti ratsaliidu leheküljelt praktiliselt mitte midagi, seega kui keegi hobuinimene seda loeb, siis võiks midagi kommenteerida :D samuti sain ma ka teada midagi täiesti uut. Nimelt, võistluspäeva lõpupoole toimus 4-5 aastaste hobuste esitlus, kus siis võistluste peakohtunik rääkis iga hobuse kohta midagi ning kõrva jäi selline asi, et kui vaadata hobust tagantpoolt ja tema saba langeb otse alla, mitte ei hoia natuke küljele, siis on tõenäoliselt seljas probleemid. Mina igal juhul kuulsin esimest korda sellist asja :P

4-5 aastaste hobuste esitlus

Koolisõiduvõistluse ühed lemmikud

Voyager Estate'i roosiaed

Voyager Estate

Pärast võistlust ja ka järgmisel päeval veetsime aega rannas. Õhtuti käisime ookeanisse kukkuvaid päikeseloojanguid vaatamas ning võimsaid laineid imetlemas.

Siis oligi aeg selle kauni kohaga hüvasti jätta ning suund lääneranniku suurima keskuse, Perthi, poole võtta. Kuna linnakära sees pidevalt olla ei tahaks, siis valisime oma ajutiseks peatuspiagaks sadamalinna Fremantle'i ning siinse karavanpargi. Telgime palmi all :)
Käisime tööbüroos ja saime ka kohe farmitööle, mida peaks jätkuma paariks nädalaks, kohaks siis 300 km kaugusel asuv oliivifarm ning palk 18 dollarit tunnis, mis iseenesest on küll vähem kui Riverlandis, aga kuna elamine ja söök on ka selle sees, siis ei saa kurta :) Tööd siin jagub ja eriti siis kui on olemas neljarattaline sõber nimega auto.

Googgee Beach Fremantle's

Värske sushi rannal

Perth