Teretere jälle. Pole jälle mahti saanud siia vahepeal kirjutada, eks tuleb esimene vabam hetk ära kasutada. Vahepealne aeg on olnud päris sündmusterikas ja huvitav.
Kõigepealt siis Carmenist, mida mul õnnestus väga heade juhuste kokkusattumisel Sydney Opera House'i vaatama minna. Minu mäletamist mööda on tegemist minu elu esimese ooperiskäiguga ja kui see saab toimuma veel sellises kohas, on elamus eriti hiilgav :) Etendus ei toimunud mitte suures Concert Hallis, vaid Opera Theatre'is (mis juba minu arust oli parajalt pirakas), saal oli rahvast puupüsti täis, niipalju kui mina nägin, polnud küll ühtegi vaba istet. Kõlasid kõik meile erinevatest reklaamidest tuntuks saanud hitid ning vaatemäng oli väga nauditav. Lauldi prantsuse keeles, muidugi oli olemas ka inglisekeelne tõlge :P Lava all mängis suur sümfooniaorkester ja laval toimus siis tegevus. Kostüümid olid värvikirkad ja lugu iseenesest päris hästi välja mängitud. Kuna pole varem ooperit külastanud, siis võrdlusmoment puudub. Tundus, et kõige peale oli mõeldud, sest mis mustlaslugu see siis on ilma hobusteta - aeg-ajalt külastasid lava kaks süsimusta suksut, kes rahva seas palju elevust tekitasid. Pärast võimsat lõpuaplausi suundusime välja ning kohe ooperimaja kõrval seisidki treileri juures needsamad hobused, seisime seal mingi 10 minutit, tegime pilte, patsutasime neid ja rääkisime nende groom'iga paar sõna juttu. Nii tore oli. Tollest õhtust kahjuks ühtegi pilti mul pole :( Tegime pilte ka ju enne etendust ja vaheajal ooperimajas sees, aga pole neid kätte saanud ja Tiiu fotokaga tehtud piltidele tulid mingid kahtlased jooned peale.
Järgmine armas sündmus oli Arabella ja Taavi ristimispidu. Ristimine toimus Homebushis asuvas Eesti kirikus, õigemini on tegu küll palvesaaliga kui kirikuga.Kirikusse me küll ei jõudnud töö tõttu, aga hiljem Kaisu aias toimuv aftekas oli väga mõnus. Kaisu oli valmistanud suure rabarberikoogi ja potitäie seljankasuppi, mis sai vist sama kiiresti otsa, kui see lauale oli toodud. Meie valmistasime Helgeriga ka veel ühe kohupiima-rabarberikoogi, mis vist õhtu hitiks kujunes. Seljanka kõrvalt ei puudunud otseloomulikult ka Leedu poest ostetud must leib. Nämma. Mis puutub kohupiima, siis seda siin kahjuks saada pole..küll aga avastasin tänu Kaisule poest ühe jogurti, mis on oma koostiselt ja maitselt väga väga lähedane Eestis müüdavale kohupiimakreemile.
Sellest peost on lausa mitme fotokaga pilte tehtud, millest mõned lisan siia. Järgnevate piltide autor on Aet, nii et suur aitäh talle! :)
Ja kõige viimasena meie tuleviku mõttes vast kõige suurema kaaluga "sündmus" - lõpuks ometi said meist autoomanikud. Neljarattaline sõber on siis tumepunane 1989. aasta Mitsubishi Galant, mille me saime jällegi vist tänu sellele, et olime õigel ajal õiges kohas - nimelt Eesti majas :)) (samal päeval muide, sain ka sealsamas kutse Carmenile). Selgus, et üks meile tuttav Eesti poiss tahab oma autot maha müüa ja paari nädala möödudes võisimegi eelseisva vabaduse üle rõõmu tunda. Sest just seda siin üks auto pakub, vabadust. Ühistransport on siin ikka täielikult ülemakstud, rääkimata sellest,kui kaua peab busside taga ootama. Pühapäevad ja nädalavahetused üldse on selles osas veel eriti karmid. Nädalapilet maksab siin 41 taala ja selle raha eest saan ma liikuda ainult 1. tsoonis, noh siiani tundub, et olen sellega kenasti välja tulnud (mõtlen, et ei ole pidanud teistes tsoonides nagu liikuma), aga kui nüüd mõelda, et ma tangin autosse 60 taala eest bensiini ja saan selle eest sõita ca 700-800 km, siis on ikka nõks vahet küll. Rääkimata sellest, kui oluline on farmis töötades autot omada. Muidugi tabasid meid juba teisel päeval väiksed autoomaniku "rõõmud" kui lõuna ajal kodust välja sõites auto veidralt pudises ja törtsus. Värises nagu traktor. Helger arvas, et küünlad on vett saanud, sest kui hommikul töölt tuli, siis sadas megalt ja tee peal oli suur ja sügav loik olnud. Siis veel kaalusime varianti, et äkki on bensiin vale, sest meie mõtlesime, et teeme autole head ja paneme sisse kallimat 95 bensiini, aga nagu hiljem selgus, siis auto endine omanik ütles, et tema on pannud ainult 91-te. Läksime juba poodi, ostsime uue õlifiltri, õli (mis nagunii vahetust vajas) ja siis veel 20 l bensiinikanistri, sest ähvardas väga sedamoodi minna, et peame tanklasse minema ja seda veits välja laskma ja teist peale tankima. Õnneks siiski nii ei läinud, sest tuterdasime oma traktoriga Taavi juurde, kellel vajalikud võtmed olemas olid ja küünlad lahti keerata aitas..nagu selgus, oligi üks küünal omadega õhtal. Pärast vahetust oli auto nagu öö ja päev. Nüüd pärast õlivahetust käivitub ka paremini, nii et igati tubli masin :P Ootan juba meie roadtrippi farmi, mis saab olema ca 2000 km pikk teekond, põnev igaljuhul!
Kõigepealt siis Carmenist, mida mul õnnestus väga heade juhuste kokkusattumisel Sydney Opera House'i vaatama minna. Minu mäletamist mööda on tegemist minu elu esimese ooperiskäiguga ja kui see saab toimuma veel sellises kohas, on elamus eriti hiilgav :) Etendus ei toimunud mitte suures Concert Hallis, vaid Opera Theatre'is (mis juba minu arust oli parajalt pirakas), saal oli rahvast puupüsti täis, niipalju kui mina nägin, polnud küll ühtegi vaba istet. Kõlasid kõik meile erinevatest reklaamidest tuntuks saanud hitid ning vaatemäng oli väga nauditav. Lauldi prantsuse keeles, muidugi oli olemas ka inglisekeelne tõlge :P Lava all mängis suur sümfooniaorkester ja laval toimus siis tegevus. Kostüümid olid värvikirkad ja lugu iseenesest päris hästi välja mängitud. Kuna pole varem ooperit külastanud, siis võrdlusmoment puudub. Tundus, et kõige peale oli mõeldud, sest mis mustlaslugu see siis on ilma hobusteta - aeg-ajalt külastasid lava kaks süsimusta suksut, kes rahva seas palju elevust tekitasid. Pärast võimsat lõpuaplausi suundusime välja ning kohe ooperimaja kõrval seisidki treileri juures needsamad hobused, seisime seal mingi 10 minutit, tegime pilte, patsutasime neid ja rääkisime nende groom'iga paar sõna juttu. Nii tore oli. Tollest õhtust kahjuks ühtegi pilti mul pole :( Tegime pilte ka ju enne etendust ja vaheajal ooperimajas sees, aga pole neid kätte saanud ja Tiiu fotokaga tehtud piltidele tulid mingid kahtlased jooned peale.
Järgmine armas sündmus oli Arabella ja Taavi ristimispidu. Ristimine toimus Homebushis asuvas Eesti kirikus, õigemini on tegu küll palvesaaliga kui kirikuga.Kirikusse me küll ei jõudnud töö tõttu, aga hiljem Kaisu aias toimuv aftekas oli väga mõnus. Kaisu oli valmistanud suure rabarberikoogi ja potitäie seljankasuppi, mis sai vist sama kiiresti otsa, kui see lauale oli toodud. Meie valmistasime Helgeriga ka veel ühe kohupiima-rabarberikoogi, mis vist õhtu hitiks kujunes. Seljanka kõrvalt ei puudunud otseloomulikult ka Leedu poest ostetud must leib. Nämma. Mis puutub kohupiima, siis seda siin kahjuks saada pole..küll aga avastasin tänu Kaisule poest ühe jogurti, mis on oma koostiselt ja maitselt väga väga lähedane Eestis müüdavale kohupiimakreemile.
Sellest peost on lausa mitme fotokaga pilte tehtud, millest mõned lisan siia. Järgnevate piltide autor on Aet, nii et suur aitäh talle! :)
Ja kõige viimasena meie tuleviku mõttes vast kõige suurema kaaluga "sündmus" - lõpuks ometi said meist autoomanikud. Neljarattaline sõber on siis tumepunane 1989. aasta Mitsubishi Galant, mille me saime jällegi vist tänu sellele, et olime õigel ajal õiges kohas - nimelt Eesti majas :)) (samal päeval muide, sain ka sealsamas kutse Carmenile). Selgus, et üks meile tuttav Eesti poiss tahab oma autot maha müüa ja paari nädala möödudes võisimegi eelseisva vabaduse üle rõõmu tunda. Sest just seda siin üks auto pakub, vabadust. Ühistransport on siin ikka täielikult ülemakstud, rääkimata sellest,kui kaua peab busside taga ootama. Pühapäevad ja nädalavahetused üldse on selles osas veel eriti karmid. Nädalapilet maksab siin 41 taala ja selle raha eest saan ma liikuda ainult 1. tsoonis, noh siiani tundub, et olen sellega kenasti välja tulnud (mõtlen, et ei ole pidanud teistes tsoonides nagu liikuma), aga kui nüüd mõelda, et ma tangin autosse 60 taala eest bensiini ja saan selle eest sõita ca 700-800 km, siis on ikka nõks vahet küll. Rääkimata sellest, kui oluline on farmis töötades autot omada. Muidugi tabasid meid juba teisel päeval väiksed autoomaniku "rõõmud" kui lõuna ajal kodust välja sõites auto veidralt pudises ja törtsus. Värises nagu traktor. Helger arvas, et küünlad on vett saanud, sest kui hommikul töölt tuli, siis sadas megalt ja tee peal oli suur ja sügav loik olnud. Siis veel kaalusime varianti, et äkki on bensiin vale, sest meie mõtlesime, et teeme autole head ja paneme sisse kallimat 95 bensiini, aga nagu hiljem selgus, siis auto endine omanik ütles, et tema on pannud ainult 91-te. Läksime juba poodi, ostsime uue õlifiltri, õli (mis nagunii vahetust vajas) ja siis veel 20 l bensiinikanistri, sest ähvardas väga sedamoodi minna, et peame tanklasse minema ja seda veits välja laskma ja teist peale tankima. Õnneks siiski nii ei läinud, sest tuterdasime oma traktoriga Taavi juurde, kellel vajalikud võtmed olemas olid ja küünlad lahti keerata aitas..nagu selgus, oligi üks küünal omadega õhtal. Pärast vahetust oli auto nagu öö ja päev. Nüüd pärast õlivahetust käivitub ka paremini, nii et igati tubli masin :P Ootan juba meie roadtrippi farmi, mis saab olema ca 2000 km pikk teekond, põnev igaljuhul!
Aga siinkohal vist lõpetan. Sain just küpsisetordiga ühele poole ja arvatavasti toimub täna ka väike tähistamine, sest autoostjaid on veel teisigi peale meie :)
