Apelsinid

Eilsest sain siis apelsinifarmi tööle. Ei tea veel, kas ajutiselt või pikemaks perioodiks - mõnes mõttes loodan esimest varianti. Eile hommikul kui korjama läksime, siis Mike (hosteli omanik) seletas ära, kuidas korjata, näitas binid ette ja ütles mulle, et vaata, et sina oma bini kindlasti täis korjad, sest võib-olla leian Sulle homseks mingi teise töö, nt sibulad vms asja. Apelsinidega siin rikkaks ei saa ja eks see korjamine natuke rohkem ikka meestetöö ole, aga sain hakkama. Olin koos ühe itaalia paariga ja kolme korea poisiga. Kuuetunnise tööpäevaga korjasin kokku 3 bini, ühe bini pealt teenib 25 taala, nii et tõesti mingi märkimisväärne summa see ei ole. Korea poisid on juba vilunud korjajad ja korjasid päevaga 6 bini (ehk siis tunniga ühe), teenistus 150 taala päev...nii et kui juba ekspert oled, siis on võimalik päris hästi sellega teenida. Nad ütlesidki, et kolm bini esimese päeva kohta on väga hea tulemus ja eks see olegi alguse asi, hiljem pole mingi probleem bin tunniga täis korjata (hetkel ma seda hästi ette ei kujuta :D).

Korjamine käib siis nii, et kõhu peal on suur kott, kuhu sisse kogud apelsinid. Kui kott saab täis, siis kallad selle bini. Tähtis on ka, kuidas korjata - mitte nii, et lihtsalt võtad apelsini ja tõmbad oksa küljest ära, nii et oks koos lehega kaasa tuleb, vaid vilja tuleb keerata ja siis õrnalt oksa küljest lahti tõmmata. Seljale hakkab selline töö päris korralikult, samuti ka kätele/sõrmedele ning kaelale, mida kotirihmad päris korralikult soonima kipuvad. Iseenesest töö midagi väga rasket pole, kuid üksinda korjates kipub igavus kiiresti peale tulema, paarilisega koos oleks ikka tunduvalt lõbusam ja motiveerivam. Itaalia paar töötas koos ja korjasid sama kiirusega, mis mina, nii et esimese päeva kohta tegin tubli tulemuse, ma arvan :) Kõige kiirem oli mul viimase biniga, sest kuna ma pidin raudselt selle täis korjama, siis läks mul lõpuks ikka väga kiireks. Aga õnneks tulid korea poisid appi ja kuskil 10-15 minutiga saime bini kenasti täidetud. Võin seda küll öelda, et shedis töötamine meeldib mulle ikka tunduvalt rohkem.

Täna hommikul oli väljas paks udu ja toas külmem kui kunagi varem. Kell on üks läbi ja istun siiani hostelis, sest ootasime farmerilt kõnet, kas täna ikka on tööd, sest ta pidi meile bine juurde tooma. Naljakas lugu ikka - ise tahab, et töö saaks selle nädalaga kindlalt tehtud, aga töövahendite muretsemisega läheb aega. Teine asi, miks me korjata ei saanud, oli kindlasti ka külm hommik - apelsinide korjamiseks peab temperatuur olema vähemalt +15 kraadi. Nüüd aga tuldi ütlema, et ikkagi töötame täna kella kahest viieni, ilm on ka õnneks väga ilusaks läinud. Nii et tööle!

Sibulafarm

Eile sain ka mina oma viisapäevadega alustatud - nimelt käisin sibulafarmis tööl. Oli küll ühepäevane tööots, aga võtsin siiski vastu, sest no see hostelis passimine ajas vaikselt lolliks juba peast. Tööpäev nägi ja hakkab arvatavasti ka edaspidi välja nägema selline:
6:00 - äratus
6:45 - väljasõit
8:00 - tööpäeva algus
10:00 - 10:15 - esimene "smoko" (suitsupaus)
12:00 - 12:45 - lõuna
14:00 - 14:15 - teine "smoko"
16:50 - tööpäeva lõpp
(seal vahepeal oli minu arust veel üks paus, aga ma täpselt enam ei mäleta).

Töö oli siis shedis ja pidime sibulaid sorteerima. Kogu tegevus toimub liini peal, kus töötab 4-5 inimest ja seisneb selles, et mööduvatest sibulahunnikutest tuleb välja sorteerida kogu praht - kartulid, rohelise tutiga sibulad, mädanenud sibulad, sibulakoored, puuoksad, kivid ja kõik muu taoline, mis lõpptoodangu hulka ei kuulu. Mind visati otse loomulikult kohe pea ees tundmatusse ehk siis masina taha :D Farmer seletas kohe ära, mis nuppe vaja millal vajutada ja eeldas, et ma saan kohe esimese korraga pihta - ta oleks pidanud kohe arvestama sellega, et mina ja masinad pole just kõige suuremad sõbrad või nii :D Aga jäin ise võimalikult rahulikuks ja sain hakkama küll, ta tundus ise ka väga mõistev tüüp olevat ja vahepeal saatis mulle ja Felicity'le (teine tüdruk, kellega koos samas kohas liini peal olin) abilisi sorteerima ja masinaga tegelema. Tegime kokku 8 tundi (lõuna läks maha) ja selle ajaga hakkasid endast tunda andma lihased, mille olemasolu olin ma ammu unustanud - kaelale, seljale ja ka põlvedele mõjub selline seismine ja ühe ja sama liigutuse tegemine päris kurnavalt, seega olid need vahepealsed pausid hädavajalikud. Päeva lõpuks ei tee enam sibulal ja kartulil ka vahet. Aga olenemata kõigest sellest mulle väga meeldis, sest töö iseenesest pole midagi rasket, lihtsalt pikapeale kipub igavaks minema. Samuti saad olla tuulevarjus ja üks suur pluss minu jaoks oli ka see, et sain olla puhtalt inglisekeelses keskkonnas üksi. Viimasel ajal olen tähele pannud, et mõtlen ka juba inglise keeles, hehe. Unenäod pole veel inglisekeelseks muutunud, vist. Ning, mis kõige tähtsam - mul oli midagi teha! Ma ei pidanud konutama siin hostelis ega tiksudes päeva mööda saatma. Täna on tänu sellele hoopis teine olemine, olgugi, et väsimus kontides endast niivõrd tunda andis, et uni venis kella ühe-poole kaheni päeval, oleksin ka täna hommikul olnud nõus tööle minema.
Pärast tööpäeva lõppu sain ka kotitäie sibulaid kaasa haarata, mida farmer mul isegi kotti laduda aitas ja pärast veel koti ka autosse tassis :))) Farmides töötades ongi see lisaboonuseks, et saad tasuta puu - ja juurvilju kaasa. Seega on meie hosteli köögis kartulid, lillkapsad, sibulad, kõrvitsad ja muu taoline kraam peaaegu alati kättesaadav ja alati tasuta.

Nii et ootan juba põnevusega, millal minu jaoks täisprogrammiga (6-7 päeva nädalas) töö pihta hakkab!

Ootamine

Oleme siin bäkkeris neli päeva juba olnud. Uudistest niipalju, et contractor Rob pole meile tööd leidnud. Asi nimelt selles, et apelsinide hooaeg läheb kahe nädala pärast tõsiselt lahti. Eks me tulimegi muidugi ka varem siia, et saada omale kindlustatud töökoht ning normaalne elamine. Paar päeva tagasi pakkus bäkkeri juhataja meile Tõnisega tööd, mis algab esmaspäevast. Oliivipuude kärpimine. Muidugi olime nõus, kuna sellest passimisest on kopp ees. Kristiinat kahjuks sellele tööle ei lubata, soolistel põhjustel. Antud farmer, kelle juurde tööd tegema läheme teeb selget vahet meeste ja naiste töödel ning samuti kui nahk on kollasem ja silmad pilukil.

Peaaegu kohal!

Loogiliselt võttes oleks ju kõik okei, meil on auto, millega tööle minna, bäkker maksab meile natukene üle miinimumi olevat tunnitasu ning selge see, et võtab oma osa vahelt. Täna oleksime pidanud me kolima siis karavanparki, kuid nagu eile selgus, siis sel moel me seda tööd ei saa. Väidetavalt ei teeni bäkker seeläbi mingit kasumit. Noh, mis siin vaidelda, tuleb asjaga leppida ning rääkisime ka Robiga, kes ütles, et tal peaks kahe nädala pärast kindlasti juba midagi olema. Eks näe, kaua me siin vastu peame.
Bäkkerist siis lähemalt. Nagu Kristiina eelmises postituses kirjutas, on siin puhas vesi defitsiit. Alguses duši alla minnes on tunda omapärast veelõhna. Eks sellega muidugi harjub ka, et joogivett saab ühest kohast ning muudeks toimetusteks mujalt. Ja see polegi siin suurim probleem. Suurim probleem on hiired. Ei möödu päevagi kui ei näe mõnd. Õnneks enda toas pole veel näinud, kuid köögis ja söögitoas on nad tavalised külalised.
Näiteks täna läksime õhtuks röstsaia tegema. Astusime kööki ning rösteri kõrval kärssas võileivagrill. Me tegime oma röstsaiad seal kõrval ära ning kui saiad valmis ning esimesed nendest söödudki tuli telekatoast üks neiu ning küsis, kas ma teen mice-toast'i. Ma ei saand alguses pihta, mida ta sellega mõtleb. Ning seepeale ta rääkis loo, kuidas paar päeva tagasi oli keegi rösterist krõbeda hiire välja visanud. Teist saia enam nagu süüa ei tahtnud ning see ka selgitas asjaolu, miks ta oma saiu võileivagrillis soojendas:)

Helger

Näe, rott! Aa ei, see on ju meie hostel!

Igal pool kasvavad arbuusid. Ainult pole valmis ning väikesed ka.

Murray Riveri äär

Great Ocean Road ja South Australia

Jõudsime eile siis lõpuks South Australia osariiki, asume siis ca 230 km Adelaide'st sisemaa poole. Viimased kolm päeva on väga-väga ägedad ja seiklust täis olnud. Pühapäeval pärast 10 tunnist autosõitu jõudsime siis lõpuks Melbourne'i, sain ka siis lõpuks autosõidu ära proovitud, kuskil 150 km sai maha vuratud, polnudki nii hull see vasakul pool sõitmine. Melbsis peatusime meile juba tuttavaks saanud St Kilda hostelis, kohas, kus peatusime kui oma Austraalia trippi alustasime. Saime kohe esimese korruse tuppa ning kuigi kohe meie all olevas pubis käis pidu kuni kella 1-ni, magasime oma toas õndsat und. Pikk automatk oli jätnud oma jälje.

Teel Melbourne'i


Stop. Revive. Survive.

Järgmise päeva hommikul kella 9 paiku jätsime oma armsa hosteliga hüvasti ja panime Great Ocean Roadi poole ajama. 243 km pikkune Suur Ookeanitee, mis peidab endas palju ilusat ja ahhetama-ajavat rajati koju tagasi pöördunud sõjameeste poolt vahemikus 1919 - 1932. Tegemist on ühtlasi ka maailma suurima sõjamemoriaaliga. Juba õige pea avanesidki meile vasakul imelised vaated ookeanile, mida saime nautida peaaegu terve Great Ocean Roadi vältel. Esimese peatuse tegime kohas nimega Bells Beach, kus ülevalt kaljult sai rahulikku ookeani silmitseda.

Sealt edasi läksid vaated aina ilusamaks ja ilusamaks. Nii mõneski kohas peatasime lihtsalt auto kinni ja püüdsime ilusaid kohti kaamerasse püüda.











Lõpuks jõudiski aina lähemale hetk, mida oli kaua oodanud - 12 apostlit ja nende läheduses olevad London Bridge ja Loch Ard Gorge.




12 apostlit. Järel on neid siiski ainult 8 - neli tükki on pehme liivakivi tõttu juba merre vajunud.



Loch Ard Gorge


Thunder Cave



London Bridge - 15. jaanuaril 1990. aastal sai sellest ootamatult London Arch (Londoni kaar), kui maa ja kaare vaheline osa ootamatult kokku varises. Kaare peale jäid lõksu kaks turisti, kelle päästmiseks korraldati helikopterioperatsioon. Ühesõnaga võivad nad 15. jaanuaril tähistada oma teist sünnipäeva :)

Pärast neid imelisi kohti oligi päev õhtusse veeremas ning võtsime suuna Warnanbooli poole, kus peatusime üheks ööks. Järgmise päeva hommikul seisiski ees final destination ehk farm, kuhu oli jäänud sõita ca 500 km. Mida rohkem sisemaa poole, seda enam muutus maa tõelise Austraalia outbacki sarnaseks ehk selliseks, mis tavaliselt vaatab vastu kodustelt teleekraanidelt kui näidatakse Austraaliat kui punast mannert (mida ta ju tegelikult suures osas ongi). Bushland, madalad puud, aina enam punast pinnast ning liiva...nende vahel sisalikega võidu ajavad kängurukarjad oleksid i-le täpi pannud ;) Ühe korra isegi õnnestus metsa vahel sõites maantee ääres väikest kängurut silmata. Sihtkoht kuhu jõudsime, oli väikelinn nimega Berri. Võtsime kohe ka contractoriga ühendust ning hakkasime ööbimiskohta otsima. Kohalik karavanpark ning backpackeri hostel olid paraku pilgeni täis ning otsingute tulemusena leidsime vaba toa kohas nimega Nomads Hostel, mis asub Berrist mingi 15 km kaugusel ning kus lähim asustus on väikelinn nimega Barmera. No mis ma oskan öelda, see koht on ikka rott, mis rott :D Esiteks on siin toas ikka väga külm, mingit kütet ei ole, peaaegu nagu hundilaut. Ja no ei istu selline kommuunielu ikka mulle väga, kus 10 matsi teevad koos köögis süüa, pead-jalad koos ja siis aja tikutulega nuga või panni taga.
Köögis taldrikuid, kausse pole, kui neid tahad, siis maksad 10 taala tagatisraha ja saad plastikkarbiga need endale kaasa. Kui asjad tervelt tagasi viid, saad muidugi raha tagasi...aga jah huvitav värk - tasulised nõud :D
Kolmandaks - siin on hiired! Ja ma ei räägi siin ühest-kahest hiirest, kes vahepeal tuppa ära eksivad. Neid on siin ikka kümneid ja kümneid. Autosse mingeid söögiasju me küll jätta ei julge, sest kui nad autosse ka kippuma hakkavad, siis on ikka kuri karjas - kapoti alt juhtmete läbinärimine pole naljaasi.
Neljandaks - toauksed lukku ei käi :D Kui me läksime võtit küsima, siis öeldi meile, et nemad ei lukustagi uksi siin ja et keegi pole kunagi siin võtmeid oma tubadele küsinud. Pole ammu nii lolli juttu kuulnud :D
Kasutatav vesi tuleb kõik jõest, nii et seda juua pole soovitatav, joogiveeks on eraldi vihmaveekogumid, pesu pestakse ka siin külma jõeveega, mille eest pead ka 1 taala välja käima (ma ei taha teada, mis nende pesumasin teeb). Täna hommikul võtsime siis kätte ja sõitsime kõigepealt Berrisse, et veenduda kas sealne backpacker ikka tõsiselt täis on või äkki siiski vabaneb neil laupäevaks mõni koht - paraku öeldi meile sealt kohe, et järgnevad kaks kuud pole suurt midagi loota. Seega võtsime kätte ja suundusime Barmerasse, kuhu olime ka eelneval päeval helistanud, kuid pidasime sealset karavanparki liiga kalliks. Kohapeal aga selgus, et kui bookime nädalaks ajaks, siis on kolme peale hind 275 taala, mis pole üldsegi hull. Siin rotilõksus maksime me kuni laupäevani 270 taala (s.o siis nelja päeva eest!!!!) Pealegi ei anna neid kohti omavahel võrreldagi. Barmera karavanpargis on meil korralik tuba, kus on sees korralik küte, tuba on ilus, puhas (kord nädalas käib koristaja), kohe toas on olemas mikrolaineahi, veekeedukann, omad nõud. Terassil saab grilli üles panna. Nii et väga mõnus. Loomulikult võtsime me selle ära :)

Tööle pole me veel saanud, aga loodame väga, et situatsioon selle nädalaga muutub. Apelsinikorjamise hooaeg pole veel päriselt pihta hakanud, aga ütlesime oma contractorile, et sooviksime ükskõik mida korjata, peaasi, et 2. aasta viisa päevad jooksma saaks. Lisaks apelsinidele kasvavad siin ka sidrunid, kartulid, viinamarjad ja palju muud head-paremat. Täna saatis ta meid ühte veinitehasesse, aga paraku oli sinna juba tahtjaid rohkem tekkinud kui neil vaja oleks. Nii et keep fingers crossed.

Siinne ümbrus meenutab õhtuti parajat õudusfilmi. Suur Murray jõgi ja selle ümber paiknevad soised alad on selle koha küllaltki süngeks muutnud, aga just selles peitubki selle koha võlu. Veest välja kõverduvad jändrikud puud, haigrud ja pelikanid ning lõpmatult suur jõgi. Kindlasti väärib see ka eraldi pildiseeriat, mille püüame avaldada järgmises blogis.

Roadtrip

300 km on seljataga. Oleme selle aja jooksul teinud kaks peatust, ühe "Stop, revive, survive" alal ja teise Yassi bensukas. Kuna siin on vahemaad väga pikad ning tee kulgeb ka suhteliselt rutiinselt, siis on ohutuse mõttes pandud tee äärde sildid "Stop, revive, survive" ning eraldi puhkeplatsid, kus saab einestada, käsi pesta ning tualetti kasutada. Maastik on muidugi üliilus - vahelduvad mäed ja orud, suured kummipuusalud ning kohati esineb ka Austraalia kõnnumaale omast punast liivapinnast. Iga 200 km tagant vahetame juhte, esimesed 200 km sõitis Helger, praegu on rooli keeramas Tõnis ja viimase otsa saan mina läbida. Juhuu! Eks näis, kui sõber ma vasakpoolse liiklusega olen :))

Eile oli tore, käisime Kaisu, Taavi, Karini ja Tõnisega meie kodu lähedal olevas itaalia kohvikus õhtust söömas, pärast seda Eesti majas Eurovisiooni poolfinaali kordust vaatamas ning pärast tahtsime minna Ivy, kuid liiklus kesklinnas oli täiesti hullumeelne, mitte kuskil polnud parkida ning tagatipuks selgus, et klubisse sisse sai eile üldse ainult listi alusel.

Kisub talve poole

Ilmad on ikka väga jahedaks läinud. Praegugi istun teki all, soojad pidžaamapüksid jalas, joon teed ja söön kringlit, radikas on sees, kuid külm on ikkagi. Kööki ei maksa üldse minna, olgugi, et ka sinna on mingi soojust kiirgav küttekeha muretsetud, on seal ikkagi nagu hundilaut. Mulle ei mahu ikkagi pähe, et kui talv hakkab veel külmem, tuulisem ja rõvedam olema, miks ei ehitata majadele küttesüsteeme sisse?! Igal juhul farmis hakkab nalja saama - sõidame ju veel külmemasse kanti kui Sydney. Eilne ilmateade näitas igal juhul Canberras juba - 3 kraadi öösel. Olengi siin tasapisi ennast soojade riietega varustanud, nii et eks peame vastu seal kaugel :) Õues on ainult soe senikaua kui päike on väljas, kuid ka siis ei pruugi see midagi päästa, kui külm ja lõikav tuul oma osa annab.

Nii Helgeril kui ka minul on sellel nädalal 4 päeva tööd ning pühapäeva hommikul jätamegi Sydneyga hüvasti. Vahepealne aeg on olnud aga väga meeldiv ja teguderohke. Reedel oli Kaisu juures tüdrukuteõhtu, mis oli super! Mul tekkis seal kohati isegi jõulutunne, sest kui pimedast ja lõõskava tuule käest hubasesse elamisse astuda, siis paratamatult poeb see sisse. Kõik oli nii läbimõeldud ja kena - igal pool põlesid küünlad, laud oli väga kenasti kaetud, kokteilipokaalid olid ääristatud punasest toiduvärvist läbikastetud suhkruga, kaunistuseks lisatud veel maasikas ning apelsiniviil. Toa keskel oli lauake peapaelte, näorättide, - maskide ja salvakatega ning vasakus seinas kaks pukki küünalde, punaste Bacardi Breezerite ning sulatatud šokolaadi kastetavate maasikate ja viinamarjadega. Kõigepealt sõime Kaisu tehtud pikkpoissi, ahjukartuleid ja maitsvat salatit, seejärel tegime näomaske ja vaatasime "Mehed ei nuta" ning maiustasime koogiga. Ülimõnus! Kuna aga see õhtu sai arvatust natuke varem läbi, siis otsustasime Kariniga poisid üles otsida ja läksime kesklinna, Scubari again. Oli igati tore ja chill õhtu.

Üleeile (emadepäeval) oli aga nii soe ilm, et otsustasime nii palju aega kui võimalik õues veeta. Hommikupooliku sisustasime Centennial Park-is jalutades, kus oli meeletult rahvast ilusast ilmast mõnu tundmas ja piknikku pidamas, koertega jalutamas, jooksmas ja ratsutamas. Pärast seda läksime Karini juurde, kes oli samal hommikul omandanud hunniku riideid ja muud kraami, mille nende naabruskonnas elav rikkur oli remondi käigus tänavale tõstnud :D Selline tänava pealt asjade üleskorjamine on väga levinud siin, lisaks riietele võid leida tee äärest madratseid, voodi, diivani või kas või terve mööblikomplekti. Puudutamata ei jäta see ka tehnikat - käiku lähevad arvutid, monitorid, telekad, muusikakeskused ning samuti ka muusikariistad ise. Igal juhul, mina sain endale Karini asjadest soojema jope, pluusi ja maika :) Asjadele põhjalikum inspektsioon tehtud ja selga proovitud, läksime poodi ja sealt edasi Bondi randa. Ostsime Sushi Trainist sushit ja ühest hiinakate take awayst wokirooga. Istusime Bondi rannas murukallaku peal, lasime hea maitsta ja vahtisime suuri laineid ammuli sui. Kõik oli väga tore kuni mingi ajani - nimelt lasevad paljud inimesed sellel alal oma koertel lahtiselt joosta. Minu teada ei kuulu see ala kohe kindlasti taoliste hulka, pluss kõrvalt jookseb kohe suur autotee, nii et mina väga küll ei julgeks oma koeral seal vabalt ringi lasta. No okei, jooksmine jooksmiseks, aga ühel hetkel tulid meie silma alla üks kutsika mõõtu labrador (kes lasi seal ringi nii, et rihm taga lohises) ning üks teine mingi karvasem isend, kes otsustasid, et jube lahe on täpselt meie nina all üksteise kallal asjatama hakata. Head isu, eksole! Kamandasime nad minema sealt, aga otseloomulikult ei jäänud see nende viimaseks ürituseks. Vahepeal kantseldas seda labradori selline a la 5-aastane poiss, kes koeral pmst oleks järel lohisenud kui too oleks otsustanud ühel hetkel putku panna. Õige pea aga sai mul mõõt täis, kui seesama koer avastas, et me sööme ja otsustas, et oleks hästi vinge minu ja Helgeri vahelt läbi panna (üle meie söögiasjade muidugi), tõukasin ta käega eemale ja tegin kurja häält. Seejärel ilmus välja koeraomanik (naisterahvas) ise ning vabandas ette ja taha, kuid muidugi pidi ta mulle ütlema, et: "It's not very nice to hit a dog". Mul vajus kergelt öeldes karp lahti.

Punkt 1 - ma ei LÖÖNUD seda koera.
Punkt 2 - kui sa ikkagi näed korduvalt, et koera käitumine ilmselgelt häirib samas piirkonnas piknikku pidavaid inimesi, siis kui sa oled vähekenegi normaalne, võtad sa koera kinni ja viid ta mujale või hoiad teda rihma otsas. Mulle väga meeldivad koerad ja kaalume ka omale tulevikus kindlasti koera võtmist, aga igal asjal on piir! Kui Sinu loom ikkagi vabana kuskil võõral territooriumil ringi joostes käituda ei oska, siis pole miskit teha. Pealegi tuli siin jällegi välja täiesti tüüpiline austraallaste kahepalgeline käitumine - alguses vabandatakse ette ja taha, kuid mõttes mõtlevad nad hoopis midagi muud. Peale seda kui see naine oli mulle seda öelnud, siis ütles ta väga demonstratiivselt oma põnnile, et "please, don't be here, don't you see, that people are getting upset?" Mida iganes. Tagantjärgi ajab naerma, tol hetkel ei olnud väga naljakas :)

Igal juhul, sellised väiksed vahejuhtumid ainult rikastavad seda kõike, mida me siin kogenud oleme ja kogeda saame :) Igav ei hakka kohe kindlasti mitte.

15 päeva veel....

..või ehk 15 magamata ööd? Sest farmiminek on niiiii käegakatsutav ja no lihtsalt ei jõua ära oodata enam. Muidugi on mõnes mõttes ka kahju siit lahkuda, sest selle peaaegu poole aastaga on siin juhtunud nii mõndagi, aga eks tuleb edasi liikuda ja roundtrip oli meil nagunii plaanis. Aeg oleks näha muud elu ja avastada uusi põnevaid kohti ja inimesi :) Tripp farmi kestab ca 3 päeva, teekond on ca 2000 km pikk. Kindel plaan on külastada Great Ocean Roadi, kus asuvad mitmed võimsad Austraalia vaatamisväärsused, nagu nt 12 apostlit (millest, tõsi, on järel ainult 8). Eks selle aja jooksul jääb tee peale palju ilusaid kohti, millest püüame võimalikult operatiivselt informatsiooni edastada :)) Vahepeal tuli meie tuttav, Tõnis, Perthist Sydneysse ning suundub samuti koos meiega farmi ning samuti ühineb meiega ka minu endine kursaõde, kelle kaudu me selle farmipakkumise saimegi.

Vahepealne aeg on olnud ühtepidi tormakas, teistpidi vaikne. Tormakas selles mõttes, et pole juba miljon aastat niimoodi pidutsenud nagu viimased kaks nädalat. Eelmise nädala neljapäeval käisime Eesti Majas Karini sünnipäeva tähistamas, tore oli - oli sünnipäevalaulu ja küpsisetorti ja eeee...liiga palju šampust. Seejärel taksosse ja Ivy (samasse kluppi, kus EV aastapäeval käisime Kariniga), siis jle taksosse ja Centralisse Scubari, seejärel Maci ja siis jle taksosse ja koju. Rest is history :P
Kuna aga Karinil oli õige päev laupäeval, siis otsustasime jälle välja minna. Alustasime Tai restoranist, mis oli siiani üks parimaid aasia söögikohti, kus ma käinud olen. Toidud olid lihtsalt niii head, tellisime terve lauatäie süüa, jõime ära kaks pudelit šampust ja läksime ületee asuvasse klubisse Jamrockile, reggae-peole. Kuna seal kippus olemine pisut laisaks ja igavaks minema, siis läksime jällegi Centralisse, alguses Sidebari ja pärast uuesti Scubari. Järgmise päeva hommiku veetsime Bondi Beachil, sõime neljapäevast järelejäänud küpsisetorti ja olime niisama. Samuti ei antud ka meile sellel nädalavahetusel asu - eile (laup.) oli Kaisu ja Taavi juures volbriöö tähistamine, kus nii mõnigi meist ennast nõiaks oli teinud. Oli kartulit, oli isetehtud sülti (nämma!) ja palju-palju muud, laud lookas nagu alati. Õhtul läksime väikese seltskonnaga veel natukeseks välja kohalikku ööelu kaema.

Viimase aja vaiksem pool puudutab aga Helgeri töö poolt, millega küll alguses väga hästi sujus, seda eriti just ilma tõttu, mis soosis ehitustöid vägagi. Nüüd aga tulid pühad vahele ja ilmad keerasid veits ära - 20 kraadi ja paduvihm..brrrr. Siinne 20 kraadi on ikka hoopis midagi muud kui Eesti 20 kraadi. Eks ookeani niiskus teeb oma töö. Farmiminekuks pean sooja mütsi ostma. Aga eks kõik laheneb ja läheb nii nagu peab :)

Jamrockil



Tai restoranis.

Baywatch!
Maailma äärel. See koht asub kui Bondi Beachist sõita natuke ülespoole ehk siis Karinile külla :) Nende kahe kaljunuki vahel ongi siis koht, kust esimesed valged inimesed praegusesse Sydneysse purjetasid.


Karinil on huvitav tehnika.