Kisub talve poole

Ilmad on ikka väga jahedaks läinud. Praegugi istun teki all, soojad pidžaamapüksid jalas, joon teed ja söön kringlit, radikas on sees, kuid külm on ikkagi. Kööki ei maksa üldse minna, olgugi, et ka sinna on mingi soojust kiirgav küttekeha muretsetud, on seal ikkagi nagu hundilaut. Mulle ei mahu ikkagi pähe, et kui talv hakkab veel külmem, tuulisem ja rõvedam olema, miks ei ehitata majadele küttesüsteeme sisse?! Igal juhul farmis hakkab nalja saama - sõidame ju veel külmemasse kanti kui Sydney. Eilne ilmateade näitas igal juhul Canberras juba - 3 kraadi öösel. Olengi siin tasapisi ennast soojade riietega varustanud, nii et eks peame vastu seal kaugel :) Õues on ainult soe senikaua kui päike on väljas, kuid ka siis ei pruugi see midagi päästa, kui külm ja lõikav tuul oma osa annab.

Nii Helgeril kui ka minul on sellel nädalal 4 päeva tööd ning pühapäeva hommikul jätamegi Sydneyga hüvasti. Vahepealne aeg on olnud aga väga meeldiv ja teguderohke. Reedel oli Kaisu juures tüdrukuteõhtu, mis oli super! Mul tekkis seal kohati isegi jõulutunne, sest kui pimedast ja lõõskava tuule käest hubasesse elamisse astuda, siis paratamatult poeb see sisse. Kõik oli nii läbimõeldud ja kena - igal pool põlesid küünlad, laud oli väga kenasti kaetud, kokteilipokaalid olid ääristatud punasest toiduvärvist läbikastetud suhkruga, kaunistuseks lisatud veel maasikas ning apelsiniviil. Toa keskel oli lauake peapaelte, näorättide, - maskide ja salvakatega ning vasakus seinas kaks pukki küünalde, punaste Bacardi Breezerite ning sulatatud šokolaadi kastetavate maasikate ja viinamarjadega. Kõigepealt sõime Kaisu tehtud pikkpoissi, ahjukartuleid ja maitsvat salatit, seejärel tegime näomaske ja vaatasime "Mehed ei nuta" ning maiustasime koogiga. Ülimõnus! Kuna aga see õhtu sai arvatust natuke varem läbi, siis otsustasime Kariniga poisid üles otsida ja läksime kesklinna, Scubari again. Oli igati tore ja chill õhtu.

Üleeile (emadepäeval) oli aga nii soe ilm, et otsustasime nii palju aega kui võimalik õues veeta. Hommikupooliku sisustasime Centennial Park-is jalutades, kus oli meeletult rahvast ilusast ilmast mõnu tundmas ja piknikku pidamas, koertega jalutamas, jooksmas ja ratsutamas. Pärast seda läksime Karini juurde, kes oli samal hommikul omandanud hunniku riideid ja muud kraami, mille nende naabruskonnas elav rikkur oli remondi käigus tänavale tõstnud :D Selline tänava pealt asjade üleskorjamine on väga levinud siin, lisaks riietele võid leida tee äärest madratseid, voodi, diivani või kas või terve mööblikomplekti. Puudutamata ei jäta see ka tehnikat - käiku lähevad arvutid, monitorid, telekad, muusikakeskused ning samuti ka muusikariistad ise. Igal juhul, mina sain endale Karini asjadest soojema jope, pluusi ja maika :) Asjadele põhjalikum inspektsioon tehtud ja selga proovitud, läksime poodi ja sealt edasi Bondi randa. Ostsime Sushi Trainist sushit ja ühest hiinakate take awayst wokirooga. Istusime Bondi rannas murukallaku peal, lasime hea maitsta ja vahtisime suuri laineid ammuli sui. Kõik oli väga tore kuni mingi ajani - nimelt lasevad paljud inimesed sellel alal oma koertel lahtiselt joosta. Minu teada ei kuulu see ala kohe kindlasti taoliste hulka, pluss kõrvalt jookseb kohe suur autotee, nii et mina väga küll ei julgeks oma koeral seal vabalt ringi lasta. No okei, jooksmine jooksmiseks, aga ühel hetkel tulid meie silma alla üks kutsika mõõtu labrador (kes lasi seal ringi nii, et rihm taga lohises) ning üks teine mingi karvasem isend, kes otsustasid, et jube lahe on täpselt meie nina all üksteise kallal asjatama hakata. Head isu, eksole! Kamandasime nad minema sealt, aga otseloomulikult ei jäänud see nende viimaseks ürituseks. Vahepeal kantseldas seda labradori selline a la 5-aastane poiss, kes koeral pmst oleks järel lohisenud kui too oleks otsustanud ühel hetkel putku panna. Õige pea aga sai mul mõõt täis, kui seesama koer avastas, et me sööme ja otsustas, et oleks hästi vinge minu ja Helgeri vahelt läbi panna (üle meie söögiasjade muidugi), tõukasin ta käega eemale ja tegin kurja häält. Seejärel ilmus välja koeraomanik (naisterahvas) ise ning vabandas ette ja taha, kuid muidugi pidi ta mulle ütlema, et: "It's not very nice to hit a dog". Mul vajus kergelt öeldes karp lahti.

Punkt 1 - ma ei LÖÖNUD seda koera.
Punkt 2 - kui sa ikkagi näed korduvalt, et koera käitumine ilmselgelt häirib samas piirkonnas piknikku pidavaid inimesi, siis kui sa oled vähekenegi normaalne, võtad sa koera kinni ja viid ta mujale või hoiad teda rihma otsas. Mulle väga meeldivad koerad ja kaalume ka omale tulevikus kindlasti koera võtmist, aga igal asjal on piir! Kui Sinu loom ikkagi vabana kuskil võõral territooriumil ringi joostes käituda ei oska, siis pole miskit teha. Pealegi tuli siin jällegi välja täiesti tüüpiline austraallaste kahepalgeline käitumine - alguses vabandatakse ette ja taha, kuid mõttes mõtlevad nad hoopis midagi muud. Peale seda kui see naine oli mulle seda öelnud, siis ütles ta väga demonstratiivselt oma põnnile, et "please, don't be here, don't you see, that people are getting upset?" Mida iganes. Tagantjärgi ajab naerma, tol hetkel ei olnud väga naljakas :)

Igal juhul, sellised väiksed vahejuhtumid ainult rikastavad seda kõike, mida me siin kogenud oleme ja kogeda saame :) Igav ei hakka kohe kindlasti mitte.