Jõudsime eile siis lõpuks South Australia osariiki, asume siis ca 230 km Adelaide'st sisemaa poole. Viimased kolm päeva on väga-väga ägedad ja seiklust täis olnud. Pühapäeval pärast 10 tunnist autosõitu jõudsime siis lõpuks Melbourne'i, sain ka siis lõpuks autosõidu ära proovitud, kuskil 150 km sai maha vuratud, polnudki nii hull see vasakul pool sõitmine. Melbsis peatusime meile juba tuttavaks saanud St Kilda hostelis, kohas, kus peatusime kui oma Austraalia trippi alustasime. Saime kohe esimese korruse tuppa ning kuigi kohe meie all olevas pubis käis pidu kuni kella 1-ni, magasime oma toas õndsat und. Pikk automatk oli jätnud oma jälje.
Teel Melbourne'i
Stop. Revive. Survive.
Järgmise päeva hommikul kella 9 paiku jätsime oma armsa hosteliga hüvasti ja panime Great Ocean Roadi poole ajama. 243 km pikkune Suur Ookeanitee, mis peidab endas palju ilusat ja ahhetama-ajavat rajati koju tagasi pöördunud sõjameeste poolt vahemikus 1919 - 1932. Tegemist on ühtlasi ka maailma suurima sõjamemoriaaliga. Juba õige pea avanesidki meile vasakul imelised vaated ookeanile, mida saime nautida peaaegu terve Great Ocean Roadi vältel. Esimese peatuse tegime kohas nimega Bells Beach, kus ülevalt kaljult sai rahulikku ookeani silmitseda.
Sealt edasi läksid vaated aina ilusamaks ja ilusamaks. Nii mõneski kohas peatasime lihtsalt auto kinni ja püüdsime ilusaid kohti kaamerasse püüda.
Lõpuks jõudiski aina lähemale hetk, mida oli kaua oodanud - 12 apostlit ja nende läheduses olevad London Bridge ja Loch Ard Gorge.
12 apostlit. Järel on neid siiski ainult 8 - neli tükki on pehme liivakivi tõttu juba merre vajunud.
Loch Ard Gorge
Thunder Cave
London Bridge - 15. jaanuaril 1990. aastal sai sellest ootamatult London Arch (Londoni kaar), kui maa ja kaare vaheline osa ootamatult kokku varises. Kaare peale jäid lõksu kaks turisti, kelle päästmiseks korraldati helikopterioperatsioon. Ühesõnaga võivad nad 15. jaanuaril tähistada oma teist sünnipäeva :)
Pärast neid imelisi kohti oligi päev õhtusse veeremas ning võtsime suuna Warnanbooli poole, kus peatusime üheks ööks. Järgmise päeva hommikul seisiski ees final destination ehk farm, kuhu oli jäänud sõita ca 500 km. Mida rohkem sisemaa poole, seda enam muutus maa tõelise Austraalia outbacki sarnaseks ehk selliseks, mis tavaliselt vaatab vastu kodustelt teleekraanidelt kui näidatakse Austraaliat kui punast mannert (mida ta ju tegelikult suures osas ongi). Bushland, madalad puud, aina enam punast pinnast ning liiva...nende vahel sisalikega võidu ajavad kängurukarjad oleksid i-le täpi pannud ;) Ühe korra isegi õnnestus metsa vahel sõites maantee ääres väikest kängurut silmata. Sihtkoht kuhu jõudsime, oli väikelinn nimega Berri. Võtsime kohe ka contractoriga ühendust ning hakkasime ööbimiskohta otsima. Kohalik karavanpark ning backpackeri hostel olid paraku pilgeni täis ning otsingute tulemusena leidsime vaba toa kohas nimega Nomads Hostel, mis asub Berrist mingi 15 km kaugusel ning kus lähim asustus on väikelinn nimega Barmera. No mis ma oskan öelda, see koht on ikka rott, mis rott :D Esiteks on siin toas ikka väga külm, mingit kütet ei ole, peaaegu nagu hundilaut. Ja no ei istu selline kommuunielu ikka mulle väga, kus 10 matsi teevad koos köögis süüa, pead-jalad koos ja siis aja tikutulega nuga või panni taga.
Köögis taldrikuid, kausse pole, kui neid tahad, siis maksad 10 taala tagatisraha ja saad plastikkarbiga need endale kaasa. Kui asjad tervelt tagasi viid, saad muidugi raha tagasi...aga jah huvitav värk - tasulised nõud :D
Kolmandaks - siin on hiired! Ja ma ei räägi siin ühest-kahest hiirest, kes vahepeal tuppa ära eksivad. Neid on siin ikka kümneid ja kümneid. Autosse mingeid söögiasju me küll jätta ei julge, sest kui nad autosse ka kippuma hakkavad, siis on ikka kuri karjas - kapoti alt juhtmete läbinärimine pole naljaasi.
Neljandaks - toauksed lukku ei käi :D Kui me läksime võtit küsima, siis öeldi meile, et nemad ei lukustagi uksi siin ja et keegi pole kunagi siin võtmeid oma tubadele küsinud. Pole ammu nii lolli juttu kuulnud :D
Kasutatav vesi tuleb kõik jõest, nii et seda juua pole soovitatav, joogiveeks on eraldi vihmaveekogumid, pesu pestakse ka siin külma jõeveega, mille eest pead ka 1 taala välja käima (ma ei taha teada, mis nende pesumasin teeb). Täna hommikul võtsime siis kätte ja sõitsime kõigepealt Berrisse, et veenduda kas sealne backpacker ikka tõsiselt täis on või äkki siiski vabaneb neil laupäevaks mõni koht - paraku öeldi meile sealt kohe, et järgnevad kaks kuud pole suurt midagi loota. Seega võtsime kätte ja suundusime Barmerasse, kuhu olime ka eelneval päeval helistanud, kuid pidasime sealset karavanparki liiga kalliks. Kohapeal aga selgus, et kui bookime nädalaks ajaks, siis on kolme peale hind 275 taala, mis pole üldsegi hull. Siin rotilõksus maksime me kuni laupäevani 270 taala (s.o siis nelja päeva eest!!!!) Pealegi ei anna neid kohti omavahel võrreldagi. Barmera karavanpargis on meil korralik tuba, kus on sees korralik küte, tuba on ilus, puhas (kord nädalas käib koristaja), kohe toas on olemas mikrolaineahi, veekeedukann, omad nõud. Terassil saab grilli üles panna. Nii et väga mõnus. Loomulikult võtsime me selle ära :)
Tööle pole me veel saanud, aga loodame väga, et situatsioon selle nädalaga muutub. Apelsinikorjamise hooaeg pole veel päriselt pihta hakanud, aga ütlesime oma contractorile, et sooviksime ükskõik mida korjata, peaasi, et 2. aasta viisa päevad jooksma saaks. Lisaks apelsinidele kasvavad siin ka sidrunid, kartulid, viinamarjad ja palju muud head-paremat. Täna saatis ta meid ühte veinitehasesse, aga paraku oli sinna juba tahtjaid rohkem tekkinud kui neil vaja oleks. Nii et keep fingers crossed.
Siinne ümbrus meenutab õhtuti parajat õudusfilmi. Suur Murray jõgi ja selle ümber paiknevad soised alad on selle koha küllaltki süngeks muutnud, aga just selles peitubki selle koha võlu. Veest välja kõverduvad jändrikud puud, haigrud ja pelikanid ning lõpmatult suur jõgi. Kindlasti väärib see ka eraldi pildiseeriat, mille püüame avaldada järgmises blogis.
No comments:
Post a Comment