Elmar Kuslapuu ja sõbrad

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama üleeilsest hommikust kui plaanisime minna Palm Beachile ehk siis kohta, kus filmitakse eestlaste poolt väga armastatud seebisarja "Kodus ja Võõrsil". Saime kesklinnas Railway Square'il Kariniga kokku ja hüppasime bussi peale. Paraku kaks minutit hiljem selgus, et meiega otsustas ühineda ka piletikontroll. Kolm sinises mundris tüüpi hüppasid peale ja hakkasid järjest inimesi piinama. Järg jõudis ka meie kätte...selgus, et meil on pileteid liiga vähe arv kordi sealt bussimasinast läbi tõmmatud ning ühesõnaga oleks siukse asjaga kaasnenud trahv - 100 dollarit näkku. Siin on mingi segane süsteem nende bussipiletitega, on mingid sectionid ja kuna meil oli 1-2 sectioni pilet, siis oleksime pidanud selle kolm korda läbi tõmbama. Ja kuna Helgeril oli hoopiski õpilase pilet, siis ta otsustas kontrolörile öelda, et me sõidame sama piletiga - ehk me oleksime siis kumbki pidanud selle pileti kolm korda sealt läbi tõmbama (6 x siis kokku). Meie aga ei teadnud midagi sellest ja kontrolör ütles, et laseb meid seekord hoiatusega minema, aga et seda juhtub 1x elus Austraalias :D Küsis meie ID kaarte, mille meie Kariniga sõnakuulelikult ka talle ulatasime...Helger aga kasutas natukene teist taktikat, noh mitte nüüd nii ausat teed :D Kuna tal rahakotti kaasas polnud, siis pidi ta paberile kirjutama oma nime ja sünnikuupäeva. Korraga kuulsime, kui tagumisest pingist kostus Helgeri madal hääl: "Minu nimi on Elmar Kuslapuu ja ma olen sündinud 4. veebruaril 1987. aastal..", jätke siis meelde, eks!" Meil Kariniga oli ikka tükk tegu, et naeru tagasi hoida, kui kontrolör tema nime paberile kirjutas ja seda veel kaasa veeris :D:D Mina üritasin enda ette tuimalt vaadata, mõttes mediteerida või mingit sünget asja mõelda ja Karin vahtis lihtsalt terve aja aknast välja, et mitte vägisi üle bussi naerma hakata :D Kõige vingem oli muidugi see, et turbanis meesterahvas ei osanud tema nime ikkagi õigesti paberi pealt maha kirjutada, nii et hoiatus ei kirjutatud mitte Elmar Kuslapuule, vaid Elmar Kuslapuole. Nii et reedel võite talle õnne soovida, pidu tuleb ka! Ühesõnaga jah, puhtalt selliste hetkede nimel tasub juba elada! :) Vähemalt on teada, et järgmistes sarnastes situatsioonides aitavad hädast välja sellised tegelased nagu Aita-Leida Kuusepuu, Mari Maasikas ja Lend Orav.

Aga nüüd siis lähemalt Palm Beachist ka. Väga ilus koht on, tegemist ju ikkagi sellise avatud ookeanirannaga, mida ümbritsevad kõrged kaljud ning kus lained on megamõnusad. Kuna ma olen siin palju mõelnud bodyboardimisest, siis sain eile taolise tunde kätte sealsete lainetega. Point on siis selles, et kui laine tuleb, siis pead saama sellesse n.ö murdepunkti sisse ning lainega lihtsalt kaasa liuglema kalda poole :) Tunne on muidugi mega. Kiirus, mida laine selle aja sees saavutab, on ikka päris hea. Juba ootan, kuna lauaga proovida saan. Pärast saime veel Kaisu, Taavi ja Arabellaga kokku ning läksime randa, mis asub paadikuuri juures. Seal oli hoopis teistsugune..laineid polnud üldse ning vesi oli ka kuidagi sogane, mingeid kasve täis. Enne randa minekut ostsime veel jäätiseputkast Alfi käest jäätist :D No päris Alfiga siiski tegemist ei olnud, aga midagi sinnapoole küll.

Viimasel ajal on nii palju toimunud ja ma tunnen, kuidas toimub midagi, mida ma ise ei saa kontrollida. Ma ei oska seda seletada, selline võimas tunne on :)

Eile ja täna käisin Aivo juures jälle koristamas ning sain täna teada, et tema soomlastest sõbrad tahavad ka mind enda juurde koristama. Nii et nüüd ikka kohe mitu korda nädalas tööd. Jei!

Australia Day

Australian Day oli tore, istusime terassil hunniku söögi (makaronisalati, tuunikalapiruka, puuviljade ning snäkkidega) ja tequilaga, mida aitasid hävitada Kaisu ja Taavi koos Arabellaga ning Karin. Mõnus vaikne õhtu, pole kunagi varem vist niii palju paate ja jahte üheskoos näinud kui siis. Paljud kogunesid lahele, et Darling Harbourist kell 21 algavat ilutulestikku vaadata, mis oli päris äge. Paraku sellel aastal aastavahetuse omale siiski ära ei teinud :P Lahe peal toimus väike kokkupõrge ka kahe laeva vahel, päris hea kolakas käis.
Panen pilte ka, kui saame need lõpuks arvutisse tõmmatud :) Praegu istume Aivo juures, joome külma õlut ning käisime basseinis mõnulemas. Vaikselt vaatame kortereid ka, sest 5.ndal veebruaril peame välja kolima. Homme võib-olla Palm Beachile.

Päike!

Õues on viimastel päevadel olnud püsivalt kraade üle 30, homseks (kolmapäevaks) lubab 39 ning neljapäevaks 42 soojakraadi. Igal juhul saab homne hommik Aivo juures huvitav olema, aga kui piisavalt end vedelikuga varustada ning müts pähe panna, pole vast midagi hullu. Tahame homme oma kiviaia projektiga valmis saada :) Helger käis eile Taavil abis ühe ehituse peal ja töötasid samuti sarnastes tingimustes, mõlemad jäid kenasti ellu ja midagi tapvat ei olnud. Nädalavahetusel olimegi peamiselt Aivo aias jälle tööl - tassisime mulda ning loopisime ookenist kive välja :D See lahepõhi on ikka kohutavalt sodi täis - klaasikillud, vanad kruvikeerajad jne jne Pühapäeval käis Helger veel ka rattapoes ja sinna suundus ta ka täna.

Homme (26. jaanuar) on Australian Day - austraallaste kõige tähtsam püha aastas. Arvatakse, et just sellel päeval avastas Cook Austraalia ranniku. Igal pool on lipud väljas ning terve päev on täidetud erinevate kultuuriüritustega. Darling Harbouris lastakse kell 21 võimsat ilutulestikku, mis pidi olema veelgi ägedam kui uusaastaöö oma, ootame, ootame :) Kaisu ja Taavi koos Arabellaga ning arvatavasti ka Karin tulevad meile ning teeme õues sellise mõnusa istumise ning meie juurest avaneb ka Darling Harbourile väga hea vaade :) Enne seda vist käime linna peal ka ja vaatame, mis seal toimub. Igal juhul niiii mõnus on. Täna tõotab tulla üks väga äge päev, ei teagi, miks, sest midagi konkreetset ette võtta pole plaanis, aga kas alati peabki siis midagi tegema, et hea oleks?! ;) Hommik on nii ilus ja kuidagi rahustav on vaadata aknast mööda sõitvaid jahte ning kanuutajaid, plaan on veel poes käia ning homseks hakata veits kokkama, sest homme ei jõua muidu kuhugi. Mulle meeldib, kui saan asju rahulikult võtta ja neid omas rütmis teha. Ja nii hea on mõelda, et varsti saame teha seda, mida tahame - rohkem reisida ja avastada. Kuna oleme praegu Sydneysse peatuma jäänud, siis võtame ette selle piirkonna siin ning "kohustuslikku" listi kuuluvad kindlasti Taronga Zoo, Sinimäed, Hunter Valley veinimõisad, kuulus Palm Beach (koht, kus filmitakse "Kodus ja võõrsil"), Port Stephens jne

Igal juhul oleme siin õppinud rohkem hetkes elama ja nautima seda, mis parasjagu on - minevikuasjade meenutamine ning tuleviku pärast muretsemine ei anna mitte midagi ja pealegi...viimase asja ees puudub igal juhul minul küll igasugune hirm :) Tänu vahepealsetele küllaltki keerulistele aegadele, mis me siin oleme pidanud kogema, oskame seda enam praeguseid saavutusi ning hetki hinnata ning neist viimast võtta.
Carpe Diem!

Elu on lahe! :)

Ma ei väsi kiitmast siinset teenindusvaldkonda, eriti mis puudutab Austraalia ühsitransporti :P Transpordivõrgustik on nagu ta on toimimise mõttes, vahepeal pead ikka busse päris pikalt ootama ja üldse jube tüütu on see seiklemine. Aga bussijuhid on toredad, kui bussi lähed ja ütled, kus sul on vaja maha minna, siis jäetakse see meelde ja kui ta jõuab õigesse kohta, siis hüüab sulle, et kohal! Samuti on väga levinud siin see, et bussijuhte vahetatakse keset liini ning siis annab eelnev bussijuht uuele info edasi, viimasel kahel päeval on mul seda ette tulnud. Täna juhtus ka huvitav lugu...tulin poest oma kolme kotiga ja ootasin bussipeatuses, olin just kaks õiget bussi minna lasknud ja mõtlesin, et mis seal ikka, eks ootan siis. Korraga aga peatus seal buss kirjaga "Not in service" (st, et ta paneb alles teatud punktis omale liininumbri ja suuna peale), bussijuht tegi ukse lahti ja küsis, et kas olen praamisadamasse minema. Ma ütlesin, et mitte päris, aga samas suunas küll :D "Aga hüppa peale!" Normaalne värk :P

Ja üleüldse...elu on palm!

Nii...tänasel proovipäeval olles, selgus umbes tund aega peale saabumist, et tulin tööle hoopis. Ehk siis, jah, taas (nagu ka ülaloleval pildil näha) on rattavõtmed mu sõbrad:)
Esimese päeva põhjal juba õppisin palju. Austraalia ON tagurpidimaa. Juba eelnevalt olen täheldanud, et ratastel on pidurilingid tagurpidi. Ehk siis kui oled harjunud parema käe alt tagumisi pidureid vajutama, siis siin on vastupidi. Ootame, millal tulevad poodi tagurpidisõitvad rattad:) Täna panin kokku kolm ratast. Esimene oli n.ö proovikivi. Üritasin väga head tööd teha ning aega läks umbes tunnike. Seepeale juhataja ütles, et nemad ei kontrolli ega keera üle neid ja neid ja neid asju...ja väitis, et neil on üks väga tubli töötaja, kes paneb 25 minutiga ratta kokku. Mispeale ma mõtlesin, et huvitav küll, kuidas saab see ikka võimalik olla...:D Ahjaa, te ju ei keera neid ja neid asju üle. Viimast ratast kokku pannes lülitusin Austraalia lainele ning panin ka viimase ratta 30 minutiga kokku. Natuke küll piinas, et teatud asjad üle kontrollimata jäid, kuid kui seda vajalikuks ei peeta ning ühiskond on piisavalt rikas, et uus ratas osta või raha eest hooldusesse tuua, siis on ju mul jälle tööd.
Nagu ka Eestis nii ka siin. Kliendid tulevad ikka 15 minutit enne sulgemist. Tänagi oli 3 klienti enne sulgemist. Seega pidin ka mina oma müügitööoskusi näitama. Olin küllaltki tagasihoidlik, sest suuremosa minu ülesannetest on siiski rataste remont ja kokkupanek. Igatahes lõppes päev sellega, et peale pakiraami paigaldust ja mõne asja soovitamist võttis kaastöötaja Mike külmkapist külma õlle, lõi kokku ja ütles:" Man, it was awsome" Nagu oleks ma ei tea mida teinud:) Enne kojuminekut tänas veel juhatajagi ja surus kätt. Päris naljakas oli:) Nüüd on vähemalt kindel töökoht. Mitte sada erinevat väikest otsa:)

Tänase päeva moraal: Julgen väita, et iga Eestist tulnud rattaid putitanud inimene on siin nõutud. Kuigi jah, seda tööd ei ole ka koguaeg saada. Kuid usun, et see ettevõte kus ma Eestis töötasin, sealt tulnud mehaanikud saaksid siin vabalt hakkama:)

Olge tublid ja tervisi teile!

Helger

tööinimese elu...

...hakkab pihta :) Eile oli suht trampimise päev, mina käisin Bondil töövestlusel, kus üks perekond otsis endale koduabilist+lapsehoidjat. Peres oli kolm imeilusat last, kõige noorem 7-kuune, aga paraku, sama ilusad, kui nad olid, olid nad ka sama kasvatamatud :P Muidu selline huvitav perekond, ema tundus olevat mingit brasiilia või hispaania päritolu. Ta ütles, et räägib viie tüdrukuga veel ja siis teeb otsuse teatavaks. Peale seda käisin veel sellest suurest ratsakeskusest läbi, millest ma oma varasemates postituses ka olen kirjutanud ja tahtsin sinna oma cv viia, kuid paraku seal vabu töökohti ei olnud. Helger helistas eile ühte Balmaini rattapoodi ja küsis tööd, selgus, et siinses poes mehhaanikut vaja pole, küll aga sellesama keti uude kauplusesse, mis asub siit umbes 40 minuti kaugusel. Käis seal ära ning homme läheb proovipäevale :) Mina lähen homme samuti ühele töövestlusesse North Sydneysse, see selline suht rikkurite rajoon, pakuti triikimise-koristamise tööd..eks näis, kuidas läheb. Muidu tuleme homme hommikul kaheksaks jälle Aivo juurde, kella kaheks kaome oma töövestlustele/proovipäevadele ja laup-pühap jälle Aivo juurde tööle. Juhuu!

Arvatavasti meie farmi minek lükkub siiski veel edasi, sest nagu teada, igal pool uputab. Veetulvadest räsitud Brisbane on nüüd vihmade poolt seljataha jäetud ning uut hoogu võtavad üleujutused Tasmaanias ja mujal lõuna pool, ka Victorias, kuhu plaanisime alguses farmi minna. Pealegi helistasime eile sellele üldisele numbrile, mis farmitöid vahendab ning sealt öeldi meile, et ärge minge kuhugi, vaid püsige seal, kus olete.

Üleeile külastasime tasuta näitust Darling Harbouri sadamas asuvas Maritime Museumis. Tegemist oli siis Shark Planetiga, kus olid esindatud nii nüüdseks juba väljasurnud kui praegu elavad hailiigid (viimaseid kahjuks mitte elusal kujul :P). Aga päris huvitav oli. Klaasi taga oli näha eelajalooliste haide hambaid ning seeläbi ka nende evolutsiooni, samuti saime targemaks selle koha pealt, mis elukad meil siinsamas lahes elavad...et siis jah, enam siia kohe kindlasti ujuma ei lähe. Oma väiksemate liigikaaslaste seas on esindatud ka suur valgehai ning tiigerhai ehk kõige ohtlikumad liigid inimesele.




Suur valgehai

Nii, pole tükk aega miskit kirja pannud. Osaliselt on põhjus selles, et pole nagu väga midagi kirjutada olnud, teisest küljest ka selles, et netiaeg oli meil suhteliselt piiratud, sest Telstra netipulgale laetud 20 taala kadusid suhteliselt kiiresti.

Vahepealne lapsehoidmisperiood möödus päris ladusalt, kui kõrvale jätta mõned jonnihood ja väike kodune "draama" seoses telekakaardi kadumisega, mistõttu me kaks päeva ilma telepildita olime. Kaardi kadumise autoriks oli muidugi pisitüdruk isiklikult, kõik lõppes aga õnnelikult ning pärast seda kui olime maja pahupidi pööranud ja seoses sellega ka kena koristuse teinud, tuli kaart välja teleka audiomängija cd lugeja vahelt. Teisip jõudis laste ema Singapurist tagasi ning eile saabusid neile külalised ning meie elame nüüd paar päeva Aivo juures :)

Aga millest siis veel kirjutada...võib-olla sellest, et plaanime endiselt ikka farmi minna veebruarikuust. Praegu on nende farmi töökohtadega ikka suhteliselt põud, internetist ei leia midagi ei valitsuse enda leheküljelt ega ka Gumtreest. Eks need vihmaperioodid ole teinud oma töö, nii et paljudes piirkondades on farmid kas lausa üle ujutatud, saaks hävinenud rahe või tugeva vihma tõttu või siis teistes farmides jällegi korjamine hilinenud, sest suhteliselt külm on olnud. Tahaks küll linnast minema juba, meil on ausalt öeldes kergelt kopp ees. Sydney ei ole meie linn ikka, tahaks ikka rännata ja muud maailma ka näha ja pealegi linnas passimine on üldse selline nagu ta on. On üks teine asi veel, mis teeb kurvaks, aga sellest ei hakka ma siin pikemalt kirjutama..ütleme nii, et inimloomuse kohta oleme siin õppinud nii mõndagi.
Natuke pildimaterjali siis ka.

Strepsils, Betadine, kurgupihusti ja muidugi pool purki mett tegid mis vaja ja tänaseks on kurguvalu minetatud. Külas on paarisrakendina nohu ja köha. Klassika.

Aga igaljuhul käisime eile kahes kaubanduskeskuses šoppamas ja ühte golfiklubi vaatamas, kus kõige vanem poiss mängimas hakkab käima. Mul muidugi absoluutselt oli šoppamine kõige viimane asi, mida teha :D toidupoest ostsin ainult paki teed ja purgi mett, mis päästis mu päeva. Aga igaljuhul eile õhtul oli mul esimene kord siin last hoida, täitsa kenasti sain hakkama...õhtul tagusime viiekesi kaarte selle peale, kes peab Sassul viimase mähkme ära vahetama, kõige noorem vendadest kaotas :D
Täna lendas laste ema Singapuri ning nüüd olemegi neljakesi - meie, Sassu ja kõige vanem vend.

Lähiajal lisan pilte ka, täna oli jube vihmane ilm ja midagi väga pildistada ei saanud.

Mulle meeldib Austraalia päike..

...aga mitte siis kui see otsustab Sind haigeks teha. Et siis ühesõnaga, olen praegu maas siruli jubeda kurguvaluga ja sellega kaasnevate muude nähtustega ka, nagu näiteks palavik ja lihasevalu ja muud toredad asjad. Selle põhjustajaks pole mitte otseselt kuum päike, vaid sellele leevendust pakkuvad konditsioneerid.

Aga nüüd positiivsematest asjadest ka :) Kolisimegi täna hommikul Balmaini selle perekonna majja, eile saime telefonikõne Aivolt (aukonsulilt), kes tahtis endale koju (ehk siis konsulaati) tänaseks päevaks koristajaid. Palk 15 taala tunnis. Nii me siis läksimegi täna peale kottide siiapanekut tipa-tapa koristama ja me koristasime seda maja 7 tundi! Kõik korrused+maja ümbert ka veel. Mina muidugi trotsisin hoolega oma kurguvalu ja lasin mopil ja tolmuimejal käia. Lisaks Aivole oli tema kodus ka veel muud seltskonda, kes esinesid Adelaide's Eesti kultuuripäevadel ning nüüd pühapäeval siin Sydney lähedal ka. Eesti lauljad siis, kellest üks paar abiellus täna Cremorne'is. Palju õnne!

Igal juhul haigus on homse päevaga kadunud kui ma nüüd kuhugi jälle koristama ei roni, mida tõenäoliselt ei juhtu. Helger läheb aednikutööd tegema. Ja Aivo juures saame veel edaspidigi koristamas käia ja väikest lisa teenida :)

Side lõpp.

K.