Uus nädal, uued tuuled

Seljataga on kiire nädal ning sama tõotab tulla ka äsjaalanud. Ööl vastu eelmist esmaspäeva võtsime Perthi lennujaamas vastu Helduri ja Mihkli, kellega kohe järgmine päev ka vajalikke toiminguid hakkasime teostama. Esmaspäeval läksime kohe panka, kus nad said Austraalia kontod avatud, seejärel tegime ära ka siin vajalikud maksunumbrid (TFN), mille kaudu siis saab hiljem maksuaasta lõpuks makse tagasi. Alustasime ka autootsinguid ning selles vallas pälvis meid edu kohe kolmapäeval, kui poiste liikuriks sai korralik tumepunane Holden Apollo, mis Euroopas vastab Toyota Camryle. Neljapäeval läksid poisid Aussijobi tööbüroosse samal ajal kui mina vägeva külmetusega võitlesin. Telk, puhkus ja haige olemine ei käi omavahel kuidagi kohe kokku, aga paari päevaga oli olemine juba normaalne. Tööbüroos läks see-eest väga hästi ja kõik me neli saime kenasti tööle. Tiim H&M istutavad tänasest Perthi kandis puid ja teevad muid maastikuhooldustöid ning meie pakkisime täna hommikul oma seljakotid ja telgi kokku ning põrutasime Perthist 300 km kaugusele väikest töööotsa teostama. Olles nüüd päris ausad, siis polnud meil õrna aimugi, milles töö seisneb, teadsime ainult, et tegemist on sama firmaga, mille kaudu saame hiljem oliivipuude istandusse tööle ning palk on 18 dollarit tunnis. Kohapeale jõudes selgus, et tegemist on siis viljakuivatussüsteemidega keset eikellegimaad ning meie tööks on siis panna suured metallist rullikud metallist raamide vahele. No midagi nii lihtsat pole ikka ammu teha saanud :D Töökorraldus kui selline on ka suht suva, kedagi väga ei huvita, kui kiiresti teed, noh, miks neid peakski, oleme ju ainult homse päeva veel siin. Elamine, söök ja siit kohapealt tangitud bensiin makstakse kinni. Just paar tundi tagasi jõudsime kohalikust pubist, kus kõhtu täitis lambaliha aurutatud juurviljadega. Tunne on küll tegelikult jube väss, sest pärast varajast äratust tallasime autoga ca 400 km maha ning alustasime suht kohe töötamist, ilm oli palav ja tuuline, mistõttu suutsime ära konsumeerida ligi 4 l vett.
Homme juba sõidame tagasi Perthi ja siis selle nädala jooksul alustame tööd oliivides. Perthis on vaja ära teha 2. aasta viisa jaoks vajalik kopsupilt, mida nüüd kõikidelt eestlastelt nõutakse. Kui lõpetame homme varakult, siis tagasisõites on kindel plaan külastada Pinnacles rahvusparki :)

Tahtsin ka pilte lisada, aga blogger jamab. Jäävad siis järgmiseks korraks :)

Albany - Margaret River - Perth

Jällegi on kirjutamisest mõnda aega möödas ja toimunud on palju huvitavat. Oma teekonnal oleme välja jõudnud Perthi, aga kuna eelmine postitus lõppes Albany külastusega, siis jätkangi sealt, kus pooleli jäin.

Albanys saime endale majutuskohaks väga kena karavanpargi, kus oli olemas ka bassein (mille kasutamist küll ilmad väga ei soosinud) ning selle kõrval asus ka aedik, kus kängurud, emud ja pardid sõbralikus üksmeeles elasid. Koht oli väga kena, vaikne ja rahulik nagu rannikul paiknev pisike Albany isegi. Veetsime seal kokku 3 päeva (lahkusime 3. päeva hommikul) ning selle aja jooksul jõudsime ära näha vist kõik ilusamad paigad. Enne Albanysse jõudmist tegime väikse peatuse Cheynes Beach'is, mis oli omamoodi vahelduseks Esperance'i vahustele ookeanilainetele ja pikale rannajoonele.

Järgmisel päeval sõitsime Oyster Harbourisse, jalutasime Emu Pointis, mis on Albany kala - ja austritööstuse keskus ning sõitsime mööda rannikuäärt, kus tee peale jäi kaunis Goode Beach, looduslik kaljumoodustis Natural Bridge ning tegime mõned pildid Salmon Holes'ide kohal. Maitsva lõuna pidasime Two People's Bays.

Salmon Holes

Salmon Holes

Goode Beach

Emu Point

Oyster Harbour

Two Peoples Bay

Natural Bridge

Selline ta siis oligi, ilus ja rahustav, meenutas meile märtsikuus külastatud Port Stephensit :)

Totaalselt erinev oli aga meie järgmine sihtpunkt - surfarite paradiis ja Lääne-Austraalia suurimate veiniistanduste asupaik Margaret River. Küllaltki pisike, ent samas täis aktiivset elu, mille märksõnaks on kindlasti surf. Ja tõesti ei imesta, miks. Kui kaldalt vaadata ja isegi kaugustes kuulata, mis ookeani peal toimub, siis võib öelda küll, et ekstremiste ei jäta see kohe kindlasti mitte külmaks :) Saabumispäeva õhtul saime kokku Austraalias juba viiendat aastat elava eestlase, Astridiga, kellega me tutvusime Helgeri ema kaudu. Surf on ka tema elustiil, mis vahetaski välja ratsutamise. Kuna hobusepidamine Austraalias on väga kallis ning kui tahetakse veel Austraalias ringi reisida, siis tegi ta otsuse ning müüs oma hobuse maha ning nüüd võib teda leida igal hommiku - ja õhtupoolikul hoopis laineid püüdmas. India ookean oma täies hiilguses pakub võimsaid laineid, hingematvaid päikeseloojanguid ja mis seal salata, ka haisid.

Lääneranniku lõunaosas on igal kuul üks juhtum, kus keegi kadunuks jääb, põhjuseks suur valgehai. Kõige aktiivsemad on nad varahommikul ja pärast päikeseloojangut, kui vesi on tume, mistõttu saavad nad paremini varjuda, kuu aega tagasi jäi kadunuks üks noor poiss, kes läks üksinda päikeseloojangu ajal surfama ning mõned nädalad tagasi langes valgehai ohvriks üks 35-aastane meesterahvas Perthis Cottesloe Beachil. Kindlasti pole tegemist mingitest jõhkarditest inimsööjatega, aga vee peal ujuv või surfilaua peal liuglev inimene jätab paratamatult veesügavusest mulje, et tegemist on hülge või merilõviga, mis võibki saatuslikuks saada ning kõige ohutum aeg vette minekuks ongi päev pärast arvatavat rünnakut. Meie eestlasest tuttav rääkiski, kuidas nad olid parasjagu samas piirkonnas viibinud, kus eelpoolmainitud väike poiss oma viimase laine püüdis ning järgmisel päeval oli tema surfama läinud sõber märganud laua all suurt tumedat varju, ei aidanud muu, kui tuli tõusta surfilaua peale kükki, käed-jalad kokku tihedalt üksteise vastu suruda ja siis ainult oodata ning vaikselt vee peal hulpida. Mõne hetke pärast oli õhk puhas, aga kes siis veest välja ronib? Lainete püüdmine läks endise hooga edasi.
Üks intsident leidis aset ka ajal kui meie Margaret Riveris viibisime. Päev enne meie lahkumist kutsuti meid väiksele grilliõhtule, kus meie tuttav rääkis, et eelmisel päeval kui tema randa surfama läks, siis natukene maad eemal hüppasid äkitselt kõik surfarid laudadelt maha kaldal asuvatele kaljunukkidele. Põhjuseks merilõvi jälitav hai. Metsik, metsik lääs!

Allikas: National Geographic

Aga siis muudest tegemistest ka :) Margaret Riveris olles külastasime Astridi töökohta, veinimõisa nimega Voyager Estate. Koht oli ülikena oma restorani, suure roosiaia ja hoolitsetud ümbrusega. Degusteerisime erinevaid veine, aga meie suureks lemmikuks kujunes hoopiski klaaspudelis olev viinamarjamahl, mida ka hea meelega kaasa ostsime.
Järgmine päev oli aga super päikesepaisteline ning otsustasime külastada Gloucester Park'is toimuvad koolisõiduvõistlust. Nii palju ilusaid hobuseid ja häid sõitjaid. Üldmulje oli päris hea, aga oli ka asju, mis olid natuke teistsugused, kui ma siiani harjunud nägema. Nt oli üllatav minu jaoks see, et kõrgemate skeemide sõitjad võisid kasutada pikka stekki võistlemise ajal, samuti nägin nii mõnegi hobuse slejas pruuni koolisõidusadulat - traditsioone järgides peaks koolisõidusadul ikkagi must olema ju? Koolisõidumäärustikku lugesin ma viimati vist poolteist aastat tagasi ja miskipärast ei ava mu arvuti ratsaliidu leheküljelt praktiliselt mitte midagi, seega kui keegi hobuinimene seda loeb, siis võiks midagi kommenteerida :D samuti sain ma ka teada midagi täiesti uut. Nimelt, võistluspäeva lõpupoole toimus 4-5 aastaste hobuste esitlus, kus siis võistluste peakohtunik rääkis iga hobuse kohta midagi ning kõrva jäi selline asi, et kui vaadata hobust tagantpoolt ja tema saba langeb otse alla, mitte ei hoia natuke küljele, siis on tõenäoliselt seljas probleemid. Mina igal juhul kuulsin esimest korda sellist asja :P

4-5 aastaste hobuste esitlus

Koolisõiduvõistluse ühed lemmikud

Voyager Estate'i roosiaed

Voyager Estate

Pärast võistlust ja ka järgmisel päeval veetsime aega rannas. Õhtuti käisime ookeanisse kukkuvaid päikeseloojanguid vaatamas ning võimsaid laineid imetlemas.

Siis oligi aeg selle kauni kohaga hüvasti jätta ning suund lääneranniku suurima keskuse, Perthi, poole võtta. Kuna linnakära sees pidevalt olla ei tahaks, siis valisime oma ajutiseks peatuspiagaks sadamalinna Fremantle'i ning siinse karavanpargi. Telgime palmi all :)
Käisime tööbüroos ja saime ka kohe farmitööle, mida peaks jätkuma paariks nädalaks, kohaks siis 300 km kaugusel asuv oliivifarm ning palk 18 dollarit tunnis, mis iseenesest on küll vähem kui Riverlandis, aga kuna elamine ja söök on ka selle sees, siis ei saa kurta :) Tööd siin jagub ja eriti siis kui on olemas neljarattaline sõber nimega auto.

Googgee Beach Fremantle's

Värske sushi rannal

Perth

Läänerannikut avastamas

Pole nüüd tükk aega kirjutanud ja mõtlesin, et kuna meie pikemast roadtripist on juba üks päev rohkem kui nädalake möödas, siis oleks paras aeg möödunud nädalast kokkuvõte teha.

Alustasime oma suuremat seiklust siis eelmisel esmaspäeval Riverlandist, need, kes blogi varem lugenud, teavad, et töötasime seal 5 kuud erinevaid farmitöid tehes.

1. päev: startisime hommikupoolikul ja iga minutiga ärevus aina kasvas ja kasvas. Tahtmine eemale saada oli lihtsalt nii suur. Sõitsime läbi väikese rannikulinna nimega Port Augusta ja meie esimene ööbimispaik oligi 40 km sellest linnakesest eemal, kohas Nuttbush Retreat. Tegelikult oli tegemist vana suure farmikompleksiga, millesse siis oli komplekteeritud puhkeala koos kämpingmajutuse ja telkimisaladega. Selline päris omapärane kohake. Oma looduselt võis seda vabalt pidada Nullarbori (Lõuna-Austraaliat hõlmava suure kõrbe) äärealaks - madal taimestik, kuiv liiv ja natukene metsikut loodust ka sekka. Tee ääres kohtasime kolme metsikut emu jooksmas, kahjuks neid pildile püüda ei õnnestunud.

2. päev - täiskäigul edasi. Hommikul äratas meid vihmasadu ja kõva tuul, otsustasime kiirelt telgi kokku panna ja edasi liikuda. Jõudsime väikelinna nimega Ceduna, kuna koguaeg sadas, siis otsustasime telgi ülespanekust loobuda ja võtsime hoopis motellis toa, mis polnud küll kõige odavam, aga samas vahelduseks päris mugav. Ootamatult nägime ka sinnasõites tee peal ühte emu, kes õnnestus ka pildile püüda. Motell ise asus ookeani ääres, kohas nimega Shellybeach.




3. päev - jätsime Cedunaga hüvasti ning edasi kulges meie tee juba mööda Nullarbori kõrbe. ning ületasime ka Lääne-Austraalia piiri. Tee peale jäi nii mõnigi huvitav paik (Fowlers bay ja kuulus vaalavaatluspaik Head of Bight ning kaunis Bunda cliffs) ning järgnevaks peatuspaigaks sai väike maakoht Eucla. Vaalavaatluskohas üllatas meid tõsiselt fakt, et koht oli tasuliseks tehtud...et näha Austraalia loodust, pidid välja käima 12 dollarit. Kuna vaalad hakkavad Austraalia piirkonnas praegu niikuinii harvaks jääma (tõeline hooaeg on juunist - oktoobrini), siis me kartsime natuke, et maksame selle raha täitsa tühja, kuid õnneks siiski mitte - õnnestus näha vaalaema koos pojaga ning kaugustes veel vaalu või õigemini nende võimsaid sabasid.
Aga nagu hiljem selgus - Nullarboris reisides osatakse raha küsida ja mitte vähe. Samuti meile suureks üllatuseks oli Lääne-Austraalia piiripunktis aga karantiinikontroll, mis tähendab seda, et sellesse osariiki jõudes tuleb autost välja visata kõik puu - ja juurviljad, taimed ja erinevad seemned. Samuti tuleb koju jätta koduloomad, sest kõik selline "kraam" võib tuua sisse haigusi ja parasiite. Tegelik põhjus on ilmselt ikkagi rahas - et ostaksid nende osariigi toodangut ja seega tooksid sinna ka kapitali :) Aga noh, ega seaduse vastu ei saa ja seega otsiti läbi ka meie auto, välja lendasid sibulad ja porgandid.

Vaalavaatlus Head of Bight'is - emavaal koos oma pojaga



Fowlers Bay - lumivalged düünid ja sinine ookean :)


Bunda Cliffs (Bunda kaljud)


Lääne-Austraalia piir edukalt ületatud.

4. päev - ilm oli väga ilus ja rühtisime ikka edasi oma truu punase välguga. Jõudsime Balladoniasse, kuhu ka jõudsime telgi üles panna. Ootamatult ilmus eiteakust väike äikesetorm (Austraalia mõistes väike :D) ning lakkamatu saju tõttu pidime oma telkimiskoha vahetama majutuse vastu. No selle kohta ei oska ma midagi öelda :D Saime üheks ööks elama väiksesse loomavagunit meenutavasse metallist konteinerisse, kuhu oli pandud ainult voodi ja kirjutuslaud, hinda me siinkohal ei avalikusta :D nagu ma juba mainisin, kohtades, kus tsivilisatsioon praktiliselt puudub, osatakse ikka raha küsida põhimõtteliselt mittemillegi eest. Aga mis seal ikka, vähemalt saime selle öö magada, puhtas voodis ja rahulikult, et järgmise päeva hommikul kohalikus teenindusjaamas ülihead cappucinot juua ning hommikusööki süüa ja edasi põrutada.

5. päev - meie kauaoodatud päev, sest läbi sai lõputu Nullarbor ning lõpuks saime nautida puhkust ookeani ääres. Jõudsime Esperance'i - kohta, kus soovitaks igalühel ära käia, kel vähegi Austraaliat on külastada plaanis. See koht on tuntud oma parimate randade poolest ja me peame tõdema - kõik on täpselt nagu postkaardil. Ilusamaid paiku kui seal, annab otsida! Seadsime ennast sisse ookeaniäärsesse karavanparki ning läksime lähiümbrust uudistama. Pidasime väikese pikniku kohe üle tee asuval Esperance'i lahe ääres ning pärast tegime jalutuskäigu muulil, kus nägime merilõvisid, kes inimestes palju elevust tekitasid. Mis seal öelda - metsik, metsik lääs! :) Ja see kõik on alles algus.







6. päev - ilm ei olnud küll nii ilus, kui lootsime, aga siiski võtsime ette kauaplaanitud Cape Le Grand'i rahvuspargi külastuse, mis on tuntud oma imekaunite randade poolest, kus valgel rannaliival võib kängurusid kohata. Rahvusparki sisenemise eest peab küll maksma auto pealt 11 dollarit, aga see on seda igati väärt. Esimene paik oli Lucky Bay, mis 2009. aastal tunnistati Austraalia valgeima liivaga rannaks. Ja tõsi, mis tõsi, väikseid kängurusid kohtasime ka meie! :)





Järgmine huvitav paik oli Thistle Cove, mille kaldapealsel asus suur kivimürakas, mis omakorda oli nimetatud Whistle Rock'iks, peagi saime teada ka selle põhjuse. Nimelt, kui selle kõrval seista, siis oli kuulda, kuidas sisemusest ookean vastu mühiseb.
Samuti oli imeline Thistle Cove'i rand!






Liikusime edasi mööda kurvilist maastikku, mida ilmestasid erinevad kaljurünkad. Kõige võimsam neist on kahtlemata Frenchman Peak. Mille tipu poole oli võimalik ette võtta ka 3-tunnine retk mööda kitsast jalutusrada. Enne mäetipu juures peatumist tegime aga väikese lõuna Rossiter Bays.





Rahvuspargi külastusele pani ilusa punkti Le Grand'i lahe külastus, mis kujutas endast 50 km lumivalget liiva, helesinist ookeani, kauneid laineid ja tuules lendavaid kajakaid. Paradiis! Täielik paradiis!





7. päev - kuna plaan väisata Duke of Orleans Bay'd lükkus edasi järgmisele päevale, ei osanud me alguses midagi peale hakata. Käisime uudistamas linna ja lähedalasuvat Esperance'i lahte, kui korraga märkasime teeviita: Great Ocean Drive ning hakkasime selles suunas liikuma. Nagu öeldakse, parimad asjad siin elus juhtuvad kogemata :)


Observator's beach

kerakala








Meile juba tuttav sõber Esperance'i lahes paikneva muuli äärest. Ristisime ta merilõvi Sammyks.


8. päev - ilm oli päikesepaisteline ning tundus olevat ideaalne külastamaks Duke of Orleans Bay'd. Kõik, mis selle kohta, on siin juba ära mainitud Cape Le Grand'i kohta ja Orleans Bay ei jää nendele kohtadele grammigi alla. Pigem vastupidi.






9. päev - Jätsime Esperance'iga hüvasti ning hakkasime vurama aina rohkem lääne suunas. Meie tänaseks ja homseks peatuspaigaks saab väike rannikulinn nimega Albany.