Jällegi on kirjutamisest mõnda aega möödas ja toimunud on palju huvitavat. Oma teekonnal oleme välja jõudnud Perthi, aga kuna eelmine postitus lõppes Albany külastusega, siis jätkangi sealt, kus pooleli jäin.
Albanys saime endale majutuskohaks väga kena karavanpargi, kus oli olemas ka bassein (mille kasutamist küll ilmad väga ei soosinud) ning selle kõrval asus ka aedik, kus kängurud, emud ja pardid sõbralikus üksmeeles elasid. Koht oli väga kena, vaikne ja rahulik nagu rannikul paiknev pisike Albany isegi. Veetsime seal kokku 3 päeva (lahkusime 3. päeva hommikul) ning selle aja jooksul jõudsime ära näha vist kõik ilusamad paigad. Enne Albanysse jõudmist tegime väikse peatuse Cheynes Beach'is, mis oli omamoodi vahelduseks Esperance'i vahustele ookeanilainetele ja pikale rannajoonele.
Albanys saime endale majutuskohaks väga kena karavanpargi, kus oli olemas ka bassein (mille kasutamist küll ilmad väga ei soosinud) ning selle kõrval asus ka aedik, kus kängurud, emud ja pardid sõbralikus üksmeeles elasid. Koht oli väga kena, vaikne ja rahulik nagu rannikul paiknev pisike Albany isegi. Veetsime seal kokku 3 päeva (lahkusime 3. päeva hommikul) ning selle aja jooksul jõudsime ära näha vist kõik ilusamad paigad. Enne Albanysse jõudmist tegime väikse peatuse Cheynes Beach'is, mis oli omamoodi vahelduseks Esperance'i vahustele ookeanilainetele ja pikale rannajoonele.
Järgmisel päeval sõitsime Oyster Harbourisse, jalutasime Emu Pointis, mis on Albany kala - ja austritööstuse keskus ning sõitsime mööda rannikuäärt, kus tee peale jäi kaunis Goode Beach, looduslik kaljumoodustis Natural Bridge ning tegime mõned pildid Salmon Holes'ide kohal. Maitsva lõuna pidasime Two People's Bays.
Salmon Holes
Salmon Holes
Goode Beach
Emu Point
Oyster Harbour
Two Peoples Bay
Natural Bridge
Selline ta siis oligi, ilus ja rahustav, meenutas meile märtsikuus külastatud Port Stephensit :)
Totaalselt erinev oli aga meie järgmine sihtpunkt - surfarite paradiis ja Lääne-Austraalia suurimate veiniistanduste asupaik Margaret River. Küllaltki pisike, ent samas täis aktiivset elu, mille märksõnaks on kindlasti surf. Ja tõesti ei imesta, miks. Kui kaldalt vaadata ja isegi kaugustes kuulata, mis ookeani peal toimub, siis võib öelda küll, et ekstremiste ei jäta see kohe kindlasti mitte külmaks :) Saabumispäeva õhtul saime kokku Austraalias juba viiendat aastat elava eestlase, Astridiga, kellega me tutvusime Helgeri ema kaudu. Surf on ka tema elustiil, mis vahetaski välja ratsutamise. Kuna hobusepidamine Austraalias on väga kallis ning kui tahetakse veel Austraalias ringi reisida, siis tegi ta otsuse ning müüs oma hobuse maha ning nüüd võib teda leida igal hommiku - ja õhtupoolikul hoopis laineid püüdmas. India ookean oma täies hiilguses pakub võimsaid laineid, hingematvaid päikeseloojanguid ja mis seal salata, ka haisid.
Lääneranniku lõunaosas on igal kuul üks juhtum, kus keegi kadunuks jääb, põhjuseks suur valgehai. Kõige aktiivsemad on nad varahommikul ja pärast päikeseloojangut, kui vesi on tume, mistõttu saavad nad paremini varjuda, kuu aega tagasi jäi kadunuks üks noor poiss, kes läks üksinda päikeseloojangu ajal surfama ning mõned nädalad tagasi langes valgehai ohvriks üks 35-aastane meesterahvas Perthis Cottesloe Beachil. Kindlasti pole tegemist mingitest jõhkarditest inimsööjatega, aga vee peal ujuv või surfilaua peal liuglev inimene jätab paratamatult veesügavusest mulje, et tegemist on hülge või merilõviga, mis võibki saatuslikuks saada ning kõige ohutum aeg vette minekuks ongi päev pärast arvatavat rünnakut. Meie eestlasest tuttav rääkiski, kuidas nad olid parasjagu samas piirkonnas viibinud, kus eelpoolmainitud väike poiss oma viimase laine püüdis ning järgmisel päeval oli tema surfama läinud sõber märganud laua all suurt tumedat varju, ei aidanud muu, kui tuli tõusta surfilaua peale kükki, käed-jalad kokku tihedalt üksteise vastu suruda ja siis ainult oodata ning vaikselt vee peal hulpida. Mõne hetke pärast oli õhk puhas, aga kes siis veest välja ronib? Lainete püüdmine läks endise hooga edasi.
Üks intsident leidis aset ka ajal kui meie Margaret Riveris viibisime. Päev enne meie lahkumist kutsuti meid väiksele grilliõhtule, kus meie tuttav rääkis, et eelmisel päeval kui tema randa surfama läks, siis natukene maad eemal hüppasid äkitselt kõik surfarid laudadelt maha kaldal asuvatele kaljunukkidele. Põhjuseks merilõvi jälitav hai. Metsik, metsik lääs!
Totaalselt erinev oli aga meie järgmine sihtpunkt - surfarite paradiis ja Lääne-Austraalia suurimate veiniistanduste asupaik Margaret River. Küllaltki pisike, ent samas täis aktiivset elu, mille märksõnaks on kindlasti surf. Ja tõesti ei imesta, miks. Kui kaldalt vaadata ja isegi kaugustes kuulata, mis ookeani peal toimub, siis võib öelda küll, et ekstremiste ei jäta see kohe kindlasti mitte külmaks :) Saabumispäeva õhtul saime kokku Austraalias juba viiendat aastat elava eestlase, Astridiga, kellega me tutvusime Helgeri ema kaudu. Surf on ka tema elustiil, mis vahetaski välja ratsutamise. Kuna hobusepidamine Austraalias on väga kallis ning kui tahetakse veel Austraalias ringi reisida, siis tegi ta otsuse ning müüs oma hobuse maha ning nüüd võib teda leida igal hommiku - ja õhtupoolikul hoopis laineid püüdmas. India ookean oma täies hiilguses pakub võimsaid laineid, hingematvaid päikeseloojanguid ja mis seal salata, ka haisid.
Lääneranniku lõunaosas on igal kuul üks juhtum, kus keegi kadunuks jääb, põhjuseks suur valgehai. Kõige aktiivsemad on nad varahommikul ja pärast päikeseloojangut, kui vesi on tume, mistõttu saavad nad paremini varjuda, kuu aega tagasi jäi kadunuks üks noor poiss, kes läks üksinda päikeseloojangu ajal surfama ning mõned nädalad tagasi langes valgehai ohvriks üks 35-aastane meesterahvas Perthis Cottesloe Beachil. Kindlasti pole tegemist mingitest jõhkarditest inimsööjatega, aga vee peal ujuv või surfilaua peal liuglev inimene jätab paratamatult veesügavusest mulje, et tegemist on hülge või merilõviga, mis võibki saatuslikuks saada ning kõige ohutum aeg vette minekuks ongi päev pärast arvatavat rünnakut. Meie eestlasest tuttav rääkiski, kuidas nad olid parasjagu samas piirkonnas viibinud, kus eelpoolmainitud väike poiss oma viimase laine püüdis ning järgmisel päeval oli tema surfama läinud sõber märganud laua all suurt tumedat varju, ei aidanud muu, kui tuli tõusta surfilaua peale kükki, käed-jalad kokku tihedalt üksteise vastu suruda ja siis ainult oodata ning vaikselt vee peal hulpida. Mõne hetke pärast oli õhk puhas, aga kes siis veest välja ronib? Lainete püüdmine läks endise hooga edasi.
Üks intsident leidis aset ka ajal kui meie Margaret Riveris viibisime. Päev enne meie lahkumist kutsuti meid väiksele grilliõhtule, kus meie tuttav rääkis, et eelmisel päeval kui tema randa surfama läks, siis natukene maad eemal hüppasid äkitselt kõik surfarid laudadelt maha kaldal asuvatele kaljunukkidele. Põhjuseks merilõvi jälitav hai. Metsik, metsik lääs!
Allikas: National Geographic
Aga siis muudest tegemistest ka :) Margaret Riveris olles külastasime Astridi töökohta, veinimõisa nimega Voyager Estate. Koht oli ülikena oma restorani, suure roosiaia ja hoolitsetud ümbrusega. Degusteerisime erinevaid veine, aga meie suureks lemmikuks kujunes hoopiski klaaspudelis olev viinamarjamahl, mida ka hea meelega kaasa ostsime.
Järgmine päev oli aga super päikesepaisteline ning otsustasime külastada Gloucester Park'is toimuvad koolisõiduvõistlust. Nii palju ilusaid hobuseid ja häid sõitjaid. Üldmulje oli päris hea, aga oli ka asju, mis olid natuke teistsugused, kui ma siiani harjunud nägema. Nt oli üllatav minu jaoks see, et kõrgemate skeemide sõitjad võisid kasutada pikka stekki võistlemise ajal, samuti nägin nii mõnegi hobuse slejas pruuni koolisõidusadulat - traditsioone järgides peaks koolisõidusadul ikkagi must olema ju? Koolisõidumäärustikku lugesin ma viimati vist poolteist aastat tagasi ja miskipärast ei ava mu arvuti ratsaliidu leheküljelt praktiliselt mitte midagi, seega kui keegi hobuinimene seda loeb, siis võiks midagi kommenteerida :D samuti sain ma ka teada midagi täiesti uut. Nimelt, võistluspäeva lõpupoole toimus 4-5 aastaste hobuste esitlus, kus siis võistluste peakohtunik rääkis iga hobuse kohta midagi ning kõrva jäi selline asi, et kui vaadata hobust tagantpoolt ja tema saba langeb otse alla, mitte ei hoia natuke küljele, siis on tõenäoliselt seljas probleemid. Mina igal juhul kuulsin esimest korda sellist asja :P
Järgmine päev oli aga super päikesepaisteline ning otsustasime külastada Gloucester Park'is toimuvad koolisõiduvõistlust. Nii palju ilusaid hobuseid ja häid sõitjaid. Üldmulje oli päris hea, aga oli ka asju, mis olid natuke teistsugused, kui ma siiani harjunud nägema. Nt oli üllatav minu jaoks see, et kõrgemate skeemide sõitjad võisid kasutada pikka stekki võistlemise ajal, samuti nägin nii mõnegi hobuse slejas pruuni koolisõidusadulat - traditsioone järgides peaks koolisõidusadul ikkagi must olema ju? Koolisõidumäärustikku lugesin ma viimati vist poolteist aastat tagasi ja miskipärast ei ava mu arvuti ratsaliidu leheküljelt praktiliselt mitte midagi, seega kui keegi hobuinimene seda loeb, siis võiks midagi kommenteerida :D samuti sain ma ka teada midagi täiesti uut. Nimelt, võistluspäeva lõpupoole toimus 4-5 aastaste hobuste esitlus, kus siis võistluste peakohtunik rääkis iga hobuse kohta midagi ning kõrva jäi selline asi, et kui vaadata hobust tagantpoolt ja tema saba langeb otse alla, mitte ei hoia natuke küljele, siis on tõenäoliselt seljas probleemid. Mina igal juhul kuulsin esimest korda sellist asja :P
4-5 aastaste hobuste esitlus
Koolisõiduvõistluse ühed lemmikud
Voyager Estate'i roosiaed
Voyager EstatePärast võistlust ja ka järgmisel päeval veetsime aega rannas. Õhtuti käisime ookeanisse kukkuvaid päikeseloojanguid vaatamas ning võimsaid laineid imetlemas.
Siis oligi aeg selle kauni kohaga hüvasti jätta ning suund lääneranniku suurima keskuse, Perthi, poole võtta. Kuna linnakära sees pidevalt olla ei tahaks, siis valisime oma ajutiseks peatuspiagaks sadamalinna Fremantle'i ning siinse karavanpargi. Telgime palmi all :)
Käisime tööbüroos ja saime ka kohe farmitööle, mida peaks jätkuma paariks nädalaks, kohaks siis 300 km kaugusel asuv oliivifarm ning palk 18 dollarit tunnis, mis iseenesest on küll vähem kui Riverlandis, aga kuna elamine ja söök on ka selle sees, siis ei saa kurta :) Tööd siin jagub ja eriti siis kui on olemas neljarattaline sõber nimega auto.
Käisime tööbüroos ja saime ka kohe farmitööle, mida peaks jätkuma paariks nädalaks, kohaks siis 300 km kaugusel asuv oliivifarm ning palk 18 dollarit tunnis, mis iseenesest on küll vähem kui Riverlandis, aga kuna elamine ja söök on ka selle sees, siis ei saa kurta :) Tööd siin jagub ja eriti siis kui on olemas neljarattaline sõber nimega auto.
Googgee Beach Fremantle's
Värske sushi rannal
Perth
No comments:
Post a Comment