Pole nüüd tükk aega kirjutanud ja mõtlesin, et kuna meie pikemast roadtripist on juba üks päev rohkem kui nädalake möödas, siis oleks paras aeg möödunud nädalast kokkuvõte teha.
Alustasime oma suuremat seiklust siis eelmisel esmaspäeval Riverlandist, need, kes blogi varem lugenud, teavad, et töötasime seal 5 kuud erinevaid farmitöid tehes.
1. päev: startisime hommikupoolikul ja iga minutiga ärevus aina kasvas ja kasvas. Tahtmine eemale saada oli lihtsalt nii suur. Sõitsime läbi väikese rannikulinna nimega Port Augusta ja meie esimene ööbimispaik oligi 40 km sellest linnakesest eemal, kohas Nuttbush Retreat. Tegelikult oli tegemist vana suure farmikompleksiga, millesse siis oli komplekteeritud puhkeala koos kämpingmajutuse ja telkimisaladega. Selline päris omapärane kohake. Oma looduselt võis seda vabalt pidada Nullarbori (Lõuna-Austraaliat hõlmava suure kõrbe) äärealaks - madal taimestik, kuiv liiv ja natukene metsikut loodust ka sekka. Tee ääres kohtasime kolme metsikut emu jooksmas, kahjuks neid pildile püüda ei õnnestunud.
Alustasime oma suuremat seiklust siis eelmisel esmaspäeval Riverlandist, need, kes blogi varem lugenud, teavad, et töötasime seal 5 kuud erinevaid farmitöid tehes.
1. päev: startisime hommikupoolikul ja iga minutiga ärevus aina kasvas ja kasvas. Tahtmine eemale saada oli lihtsalt nii suur. Sõitsime läbi väikese rannikulinna nimega Port Augusta ja meie esimene ööbimispaik oligi 40 km sellest linnakesest eemal, kohas Nuttbush Retreat. Tegelikult oli tegemist vana suure farmikompleksiga, millesse siis oli komplekteeritud puhkeala koos kämpingmajutuse ja telkimisaladega. Selline päris omapärane kohake. Oma looduselt võis seda vabalt pidada Nullarbori (Lõuna-Austraaliat hõlmava suure kõrbe) äärealaks - madal taimestik, kuiv liiv ja natukene metsikut loodust ka sekka. Tee ääres kohtasime kolme metsikut emu jooksmas, kahjuks neid pildile püüda ei õnnestunud.
2. päev - täiskäigul edasi. Hommikul äratas meid vihmasadu ja kõva tuul, otsustasime kiirelt telgi kokku panna ja edasi liikuda. Jõudsime väikelinna nimega Ceduna, kuna koguaeg sadas, siis otsustasime telgi ülespanekust loobuda ja võtsime hoopis motellis toa, mis polnud küll kõige odavam, aga samas vahelduseks päris mugav. Ootamatult nägime ka sinnasõites tee peal ühte emu, kes õnnestus ka pildile püüda. Motell ise asus ookeani ääres, kohas nimega Shellybeach.
3. päev - jätsime Cedunaga hüvasti ning edasi kulges meie tee juba mööda Nullarbori kõrbe. ning ületasime ka Lääne-Austraalia piiri. Tee peale jäi nii mõnigi huvitav paik (Fowlers bay ja kuulus vaalavaatluspaik Head of Bight ning kaunis Bunda cliffs) ning järgnevaks peatuspaigaks sai väike maakoht Eucla. Vaalavaatluskohas üllatas meid tõsiselt fakt, et koht oli tasuliseks tehtud...et näha Austraalia loodust, pidid välja käima 12 dollarit. Kuna vaalad hakkavad Austraalia piirkonnas praegu niikuinii harvaks jääma (tõeline hooaeg on juunist - oktoobrini), siis me kartsime natuke, et maksame selle raha täitsa tühja, kuid õnneks siiski mitte - õnnestus näha vaalaema koos pojaga ning kaugustes veel vaalu või õigemini nende võimsaid sabasid.
Aga nagu hiljem selgus - Nullarboris reisides osatakse raha küsida ja mitte vähe. Samuti meile suureks üllatuseks oli Lääne-Austraalia piiripunktis aga karantiinikontroll, mis tähendab seda, et sellesse osariiki jõudes tuleb autost välja visata kõik puu - ja juurviljad, taimed ja erinevad seemned. Samuti tuleb koju jätta koduloomad, sest kõik selline "kraam" võib tuua sisse haigusi ja parasiite. Tegelik põhjus on ilmselt ikkagi rahas - et ostaksid nende osariigi toodangut ja seega tooksid sinna ka kapitali :) Aga noh, ega seaduse vastu ei saa ja seega otsiti läbi ka meie auto, välja lendasid sibulad ja porgandid.
Vaalavaatlus Head of Bight'is - emavaal koos oma pojaga
Fowlers Bay - lumivalged düünid ja sinine ookean :)
Bunda Cliffs (Bunda kaljud)
Lääne-Austraalia piir edukalt ületatud.
4. päev - ilm oli väga ilus ja rühtisime ikka edasi oma truu punase välguga. Jõudsime Balladoniasse, kuhu ka jõudsime telgi üles panna. Ootamatult ilmus eiteakust väike äikesetorm (Austraalia mõistes väike :D) ning lakkamatu saju tõttu pidime oma telkimiskoha vahetama majutuse vastu. No selle kohta ei oska ma midagi öelda :D Saime üheks ööks elama väiksesse loomavagunit meenutavasse metallist konteinerisse, kuhu oli pandud ainult voodi ja kirjutuslaud, hinda me siinkohal ei avalikusta :D nagu ma juba mainisin, kohtades, kus tsivilisatsioon praktiliselt puudub, osatakse ikka raha küsida põhimõtteliselt mittemillegi eest. Aga mis seal ikka, vähemalt saime selle öö magada, puhtas voodis ja rahulikult, et järgmise päeva hommikul kohalikus teenindusjaamas ülihead cappucinot juua ning hommikusööki süüa ja edasi põrutada.
5. päev - meie kauaoodatud päev, sest läbi sai lõputu Nullarbor ning lõpuks saime nautida puhkust ookeani ääres. Jõudsime Esperance'i - kohta, kus soovitaks igalühel ära käia, kel vähegi Austraaliat on külastada plaanis. See koht on tuntud oma parimate randade poolest ja me peame tõdema - kõik on täpselt nagu postkaardil. Ilusamaid paiku kui seal, annab otsida! Seadsime ennast sisse ookeaniäärsesse karavanparki ning läksime lähiümbrust uudistama. Pidasime väikese pikniku kohe üle tee asuval Esperance'i lahe ääres ning pärast tegime jalutuskäigu muulil, kus nägime merilõvisid, kes inimestes palju elevust tekitasid. Mis seal öelda - metsik, metsik lääs! :) Ja see kõik on alles algus.
6. päev - ilm ei olnud küll nii ilus, kui lootsime, aga siiski võtsime ette kauaplaanitud Cape Le Grand'i rahvuspargi külastuse, mis on tuntud oma imekaunite randade poolest, kus valgel rannaliival võib kängurusid kohata. Rahvusparki sisenemise eest peab küll maksma auto pealt 11 dollarit, aga see on seda igati väärt. Esimene paik oli Lucky Bay, mis 2009. aastal tunnistati Austraalia valgeima liivaga rannaks. Ja tõsi, mis tõsi, väikseid kängurusid kohtasime ka meie! :)
Järgmine huvitav paik oli Thistle Cove, mille kaldapealsel asus suur kivimürakas, mis omakorda oli nimetatud Whistle Rock'iks, peagi saime teada ka selle põhjuse. Nimelt, kui selle kõrval seista, siis oli kuulda, kuidas sisemusest ookean vastu mühiseb.
Samuti oli imeline Thistle Cove'i rand!
Liikusime edasi mööda kurvilist maastikku, mida ilmestasid erinevad kaljurünkad. Kõige võimsam neist on kahtlemata Frenchman Peak. Mille tipu poole oli võimalik ette võtta ka 3-tunnine retk mööda kitsast jalutusrada. Enne mäetipu juures peatumist tegime aga väikese lõuna Rossiter Bays.
Rahvuspargi külastusele pani ilusa punkti Le Grand'i lahe külastus, mis kujutas endast 50 km lumivalget liiva, helesinist ookeani, kauneid laineid ja tuules lendavaid kajakaid. Paradiis! Täielik paradiis!
7. päev - kuna plaan väisata Duke of Orleans Bay'd lükkus edasi järgmisele päevale, ei osanud me alguses midagi peale hakata. Käisime uudistamas linna ja lähedalasuvat Esperance'i lahte, kui korraga märkasime teeviita: Great Ocean Drive ning hakkasime selles suunas liikuma. Nagu öeldakse, parimad asjad siin elus juhtuvad kogemata :)
Observator's beach
kerakala
Meile juba tuttav sõber Esperance'i lahes paikneva muuli äärest. Ristisime ta merilõvi Sammyks.
8. päev - ilm oli päikesepaisteline ning tundus olevat ideaalne külastamaks Duke of Orleans Bay'd. Kõik, mis selle kohta, on siin juba ära mainitud Cape Le Grand'i kohta ja Orleans Bay ei jää nendele kohtadele grammigi alla. Pigem vastupidi.
9. päev - Jätsime Esperance'iga hüvasti ning hakkasime vurama aina rohkem lääne suunas. Meie tänaseks ja homseks peatuspaigaks saab väike rannikulinn nimega Albany.
3. päev - jätsime Cedunaga hüvasti ning edasi kulges meie tee juba mööda Nullarbori kõrbe. ning ületasime ka Lääne-Austraalia piiri. Tee peale jäi nii mõnigi huvitav paik (Fowlers bay ja kuulus vaalavaatluspaik Head of Bight ning kaunis Bunda cliffs) ning järgnevaks peatuspaigaks sai väike maakoht Eucla. Vaalavaatluskohas üllatas meid tõsiselt fakt, et koht oli tasuliseks tehtud...et näha Austraalia loodust, pidid välja käima 12 dollarit. Kuna vaalad hakkavad Austraalia piirkonnas praegu niikuinii harvaks jääma (tõeline hooaeg on juunist - oktoobrini), siis me kartsime natuke, et maksame selle raha täitsa tühja, kuid õnneks siiski mitte - õnnestus näha vaalaema koos pojaga ning kaugustes veel vaalu või õigemini nende võimsaid sabasid.
Aga nagu hiljem selgus - Nullarboris reisides osatakse raha küsida ja mitte vähe. Samuti meile suureks üllatuseks oli Lääne-Austraalia piiripunktis aga karantiinikontroll, mis tähendab seda, et sellesse osariiki jõudes tuleb autost välja visata kõik puu - ja juurviljad, taimed ja erinevad seemned. Samuti tuleb koju jätta koduloomad, sest kõik selline "kraam" võib tuua sisse haigusi ja parasiite. Tegelik põhjus on ilmselt ikkagi rahas - et ostaksid nende osariigi toodangut ja seega tooksid sinna ka kapitali :) Aga noh, ega seaduse vastu ei saa ja seega otsiti läbi ka meie auto, välja lendasid sibulad ja porgandid.
Vaalavaatlus Head of Bight'is - emavaal koos oma pojaga
Fowlers Bay - lumivalged düünid ja sinine ookean :)
Bunda Cliffs (Bunda kaljud)
Lääne-Austraalia piir edukalt ületatud.
4. päev - ilm oli väga ilus ja rühtisime ikka edasi oma truu punase välguga. Jõudsime Balladoniasse, kuhu ka jõudsime telgi üles panna. Ootamatult ilmus eiteakust väike äikesetorm (Austraalia mõistes väike :D) ning lakkamatu saju tõttu pidime oma telkimiskoha vahetama majutuse vastu. No selle kohta ei oska ma midagi öelda :D Saime üheks ööks elama väiksesse loomavagunit meenutavasse metallist konteinerisse, kuhu oli pandud ainult voodi ja kirjutuslaud, hinda me siinkohal ei avalikusta :D nagu ma juba mainisin, kohtades, kus tsivilisatsioon praktiliselt puudub, osatakse ikka raha küsida põhimõtteliselt mittemillegi eest. Aga mis seal ikka, vähemalt saime selle öö magada, puhtas voodis ja rahulikult, et järgmise päeva hommikul kohalikus teenindusjaamas ülihead cappucinot juua ning hommikusööki süüa ja edasi põrutada.
5. päev - meie kauaoodatud päev, sest läbi sai lõputu Nullarbor ning lõpuks saime nautida puhkust ookeani ääres. Jõudsime Esperance'i - kohta, kus soovitaks igalühel ära käia, kel vähegi Austraaliat on külastada plaanis. See koht on tuntud oma parimate randade poolest ja me peame tõdema - kõik on täpselt nagu postkaardil. Ilusamaid paiku kui seal, annab otsida! Seadsime ennast sisse ookeaniäärsesse karavanparki ning läksime lähiümbrust uudistama. Pidasime väikese pikniku kohe üle tee asuval Esperance'i lahe ääres ning pärast tegime jalutuskäigu muulil, kus nägime merilõvisid, kes inimestes palju elevust tekitasid. Mis seal öelda - metsik, metsik lääs! :) Ja see kõik on alles algus.
6. päev - ilm ei olnud küll nii ilus, kui lootsime, aga siiski võtsime ette kauaplaanitud Cape Le Grand'i rahvuspargi külastuse, mis on tuntud oma imekaunite randade poolest, kus valgel rannaliival võib kängurusid kohata. Rahvusparki sisenemise eest peab küll maksma auto pealt 11 dollarit, aga see on seda igati väärt. Esimene paik oli Lucky Bay, mis 2009. aastal tunnistati Austraalia valgeima liivaga rannaks. Ja tõsi, mis tõsi, väikseid kängurusid kohtasime ka meie! :)
Järgmine huvitav paik oli Thistle Cove, mille kaldapealsel asus suur kivimürakas, mis omakorda oli nimetatud Whistle Rock'iks, peagi saime teada ka selle põhjuse. Nimelt, kui selle kõrval seista, siis oli kuulda, kuidas sisemusest ookean vastu mühiseb.
Samuti oli imeline Thistle Cove'i rand!
Liikusime edasi mööda kurvilist maastikku, mida ilmestasid erinevad kaljurünkad. Kõige võimsam neist on kahtlemata Frenchman Peak. Mille tipu poole oli võimalik ette võtta ka 3-tunnine retk mööda kitsast jalutusrada. Enne mäetipu juures peatumist tegime aga väikese lõuna Rossiter Bays.
Rahvuspargi külastusele pani ilusa punkti Le Grand'i lahe külastus, mis kujutas endast 50 km lumivalget liiva, helesinist ookeani, kauneid laineid ja tuules lendavaid kajakaid. Paradiis! Täielik paradiis!
7. päev - kuna plaan väisata Duke of Orleans Bay'd lükkus edasi järgmisele päevale, ei osanud me alguses midagi peale hakata. Käisime uudistamas linna ja lähedalasuvat Esperance'i lahte, kui korraga märkasime teeviita: Great Ocean Drive ning hakkasime selles suunas liikuma. Nagu öeldakse, parimad asjad siin elus juhtuvad kogemata :)
Observator's beach
kerakala
Meile juba tuttav sõber Esperance'i lahes paikneva muuli äärest. Ristisime ta merilõvi Sammyks.
8. päev - ilm oli päikesepaisteline ning tundus olevat ideaalne külastamaks Duke of Orleans Bay'd. Kõik, mis selle kohta, on siin juba ära mainitud Cape Le Grand'i kohta ja Orleans Bay ei jää nendele kohtadele grammigi alla. Pigem vastupidi.
9. päev - Jätsime Esperance'iga hüvasti ning hakkasime vurama aina rohkem lääne suunas. Meie tänaseks ja homseks peatuspaigaks saab väike rannikulinn nimega Albany.
Oi kuidas ma tahaks sinna paradiisi! 50 km valget liiva? Ebareaalne, aga täpselt minu meelejärele :)
ReplyDelete