Haiglakogemus

Eks tulime Austraaliasse enim sellepärast, et palju näha ja palju kogeda.
Eile kogesime siinse haiglasüsteemi võlusid:)
Alustades algusest, siis tulin juba kaks nädalat tagasi rattapoest ära ning töötasin eelmised kaks nädalat Eesti Majas, kus oli vaja abikäsi ehitus- jms töödele. Laupäeval peale viimast tööpäeva Eesti Majas, ütlesin Kristiinale, et olen päris väsinud, et peaks puhkama mingi pool nädalat. Siiski aga sain teisipäevaks juba Taavil ehitustööd. Ärkasingi eile 5:15 üles, et ilusti bussidega 7-ks objektil olla. Kõik sujus kenasti, alguses koristasin uue korrusmaja garaazikorrust. Hiljem vajati mu abi plast karkassi üles panemisel, et sinna betooni valada. Lõikasin plastikkorpusele vajalikke auke ning ennäe imet, ketaslõikur ripsas natuke kätt. Verd midagi ei tulnud, lihtsalt oli 3cm pikk ja pool senti sügav auk. Plaastriga sellisel juhul teha midagi polnud, objektijuht, kes oli ka esmaabi andja sidus käe kinni, kiitis mu tööoskusi ning saatis haiglasse õmbelma.
Nii, jõudsime haiglasse umbes kell 15:40. Kella 15:48 oli võetud kõik andmed, vererõhku kontrollitud, haava natuke puhastatud ja uuesti seotud. Siis läksin ootesaali ootama, millal sisse kutsutakse. Nii ootasin seal oma poolteist tundi, ohh, lõpuks. Doktor David küsis, kuidas õnnetus juhtus ja muid asju. Võttis käe lahti, vaatas haava ning arutasime selle üle, kas oleks vaja röntgenit teha või mitte. Ma olin vastu, kuna ainult väike tükike liha oli kadunud. Peale mitmeid sõrmede väänamisi pidas seda ka doktor ebavajalikuks. Kuid ütles, et ta näitaks seda plastic-surgery arstidele. Kuna auk oli umbes 1cm lai, siis ta ei olnud kindel, kas nahka venitama ei jää hiljem. Sain teetanuse süsti ning pandi taas haavale side peale. Ning uuesti ootesaali ootama. Kakkusime juba juukseid peale järjekordset pooltteist tundi mööda saates. Kutsuti taas sisse. Seekord plastic-surgery arstid. Viidi mingisse kabinetti, sikutati haava igas suunas ja arvati et ei ole hullu. Seejärel lahkusid arstid ja ütlesid, et tuleb ja teeb seda tavaarst. Okei, üritasin rahulik olla. Ootasin seal kabinetis siis üksi mingi järjekordne 40 minutit. Mõtlesin juba, et küsiks nõela ja niiti. Tuli üks meesterahvas siis minu juurde, nii tule lähme teeme röntgenit. Olin juba päris vihane. Mis kuradi röntgenit! Okei see tehtud, saadeti tagasi ootama. Kristiina lasin ka kutsuda sinna, kuna ilmselt ta mõtles selleks ajaks juba, et kas on hakatud uusi riideid ka õmblema. Suur oli tema pettumus muidugi nähes mind ikka samas seisus. Ennäe, taaskord esimene arst David. Ütles, et see pandi tema kohustuseks siiski. Okei, saaks juba ühele poole. Positiivne doktorihärra, kes oli intern, lubas 10 minuti pärast pihta hakata. Valmistas ette ruumi. Kutsus sisse tagasi ning siis muidugi seda kobatsemist ei jõudnud ma ära imestada. Ilmselt oli üle pika aja tal vaja sellist asja teha või kui ta peale koolis tegemise seda üldse harjutanud oli. Igatahes palus ta Kristiinatki endale appi, et ta saaks tuimestit süstlasse tõmmata:D Seejärel pesi sada korda haava ning siis sai vesi otsa, läks kuskilt juurde tooma. Naersime nii, et silmad olid märjad. Ise naeru tagasi hoides alustati haava õmblemist. Tehti neli õmblust. Küsisin siis, kas röntgen midagi näitas ka. Vastas seepeale, et ei ole jõudnud seda veel vaadata. Ookeii:D:D:D Kell oli midagi 19:50 vms. Doktor ütles, et läheb teeb mulle vajalikud paberid ka ja on 10-15 minuti pärast tagasi. Kõht oli retsilt tühi. Okei möödusid siis järgmised pool tundi, sain oma paberid ka kätte, surusin kätt ja läksin koju. 4 tundi 20 minutit ja neli õmblus- nii lihtne see ongi! Ehk siis, kogemus missugune:) Kõik aga küsivad ja tahavad aidata (ilmselt enda arust teevadki seda) kuid jutuga haava kinni kahjuks ei õmble. Muidugi olin õnnetuses ise süüdi, kuna olin hooletu, kuid teisalt ka õppetund- kui on vaja puhata, siis on vaja puhata.
Muudest uudistest niipalju, et nädalalõpus või uue nädala alguses peaks auto kätte saama. GPS sai ka juba hea hinnaga valmis ostetud.
Kristiinal vedas ka tohutult, sai tasuta pileti Sydney Ooperimajja, ooperi "Carmen" viimasele mängule. Hetkel naudib tema seda, mina aga istun jalad seinal:)

Kiiret lumesulamist Eestisse!
Helger

Niinii, tean, et pole ammu seda kohta täiendanud siin. Aeg on vahepeal ikka mõnusalt lennanud ja vahepeal oli meil siin kodus internet jälle üle limiidi ja väga aeglane, mis tegi siia kirjutamise pea võimatuks. Vahepeal on toimunud nii mõndagi. Kõigest siis järjekorras.

Kõigepealt pidasime minu sünnipäeva siin kolm päeva jutti (nagu ikka!). 17.märtsi õhtul istusime lihtsalt kahekesi, Helger tegi maitsva õhtusöögi ja nautisime Hunter Valleyst kaasa ostetud veini ja ei tea, kas viga oli natuke teistsguses veinis või milles, aga ma suutsin ühe pokaali ära juua ja pärast seda oli ikka väga kummaline olla. Teistsuguses veinis selles mõttes, et seda veini tavalisest bottle shop'ist osta ei saa, vaid ainult kasvandusest otse. Arvatavasti oli temas ka ainete kontsentratsioon pisut teine. Reedel tuli Karin siia kimp kollaseid gerberaid käes, sünnipäevalaul suul ja head-paremat kraami kotis. Istusime ja jutustasime kuskil kella kaheni öösel. Laupäeval oli siis vast kõige suurem tähistamine Kaisu ja Taavi juures, kus Karin aitas mul hoolega süüa vaaritada, et me saaks pärast laua taha maha istuda ja ennast ogaraks süüa. Nii juhtub kui laual on kartulisalat, lehttaignast sibula-vorsti-muna pirukad, ahjukana, õuna-kohupiimakook, puuviljad, veini, õlut jne
Mis puutub üldse söögitegemisse, siis siin on saanud minust ikka kirega kokkaja. Mulle on alati meeldinud süüa teha, aga Eestis oli selleks ikka palju vähem aega kui siin. Läbi on proovitud mitmed erinevad toidud, mis vähegi eesti maitse suhu toovad, nt seljankasupp, kartulipuder hakklihakastme ja paprika-sibula hautisega, kohupiimakook, küpsisetort, kartulisalat jnejnejne Mõnna!

Tegime ka aktiivsemat algust oma autootsingutega. Kõigepealt vaatasime Gumtreest erinevaid kuulutusi ja käisime ka ühte proovimas, mis paraku ehtne ront tundus :D Nüüd aga saime teada, et üks Eesti tuttav müüb ka oma Mitsubishit, nii et täna lähemegi seda proovima. GPS on igal juhul autosse muretsetud - seda siis eilse šoppamise käigus. Eesti keelde saab ka seadistada seda..ihii. Siin Austraalias kindlasti täiesti asendamatu abimees pikkadel autosõitudel või ka niisama linnas sõites, sest nii keerulises ja ebaloogilises linnas nagu seda on Sydney, on seda väga vaja. Samuti ootavad meid varsti ees juba väga pikad road-tripid, maikuus läheme ära farmi ja sinna koguneb kilomeetreid oma paarituhande jagu. Tee peal külastame kindlasti ka Great Ocean Roadi. Jään seda trippi väga ootama.

Natukene pildimaterjali siis ka meie jalutuskäigust meie kodu lähedal asuvas Leichhardt Park-is ja Kaisu-Taavi aia värvilistest roselladest. Viimased on väga julged tegelased, kes hea meelega peost saia nokivad ning vahepeal ka koridoripõrandal keksida armastavad :)

Newcastle, Hunter Valley ja Port Stephens

Vahetult enne minu sünnipäeva võtsime ette järgmise tripi. Esmaspäeva õhtul põrutasime rongiga Sydneyst umbes 300 km põhjas asuvasse Newcastle'sse, kus oli plaanis veeta kaks ööd backpackeri hostelis ning teisipäev ja kolmap sisustada tegevustega Hunter Valley veinimõisates ning Port Stephensis. Newcastle'sse jõudsime kuskil kella 23 ajal, hostel oli suht nii ja naa, selles suhtes, et Sinimägede majutusega ikka võrrelda ei anna. Aga noh, nagunii käisime seal ainult öösel magamas, nii et selles suhtes polnud hullu. Järgmise päeva hommikul kui Helger toa eest maksma läks, siis selgus, et samas hostelis elavad juba neljandat kuud veel ühed eestlased (kaks kutti), ühega neist saime ka päeva jooksul tuttavaks. Selgus, et nad lihtsalt tulid Newcastle'sse üheks ööks, aga juhtus nii, et jäidki pidama juba neljaks kuuks :D Nimelt pakuti neile vastuvõtulauast kohe tööd ja nii ta läks. Aga nüüd siis lähemalt meie kahest toredast päevast.

Teisipäeva hommikul korjati meid kohe hosteli juurest peale ja teekond Hunter Valley poole võis alata. Buss oli väga mugav, väike, konditsioneeriga (millega õnneks polnud liialdatud!) ning kaasa anti ka tasuta veepudel. Kõik tundus väga sümpaatne ja tore. Meiega koos oli veel austraalia paar, kes olid pärit Cairnsist, aga kes vahetult enne üleujutusi oma asjad kokku pakkisid ja karavaniga mööda Austraaliat ringi seiklema läksid. Muideks, selliste keskealiste rändajate kohta on ka siin oma väljend olemas. Kui noored on lihtsalt backpackerid, siis neid kutsutakse väljendiga greyhairclub, või midagi taolist. Nagu me teada saime, siis omamoodi väljend on ka perekondade kohta, kelle vanus on kuskil 30 ringis ja kes koos lastega rändavad, neid kutsutakse Skiclubiks. Kummaline maa see Austraalia. Sõitsime veel läbi ühest väiksest linnast, mille nimi Kurra Kurra tähendab aborigeenide keeles "The very first", kuuldavasti oli see siis aborigeenide esimene asustus Austraalias ja bussijuht oskas veel rääkida, et kui valged Austraaliasse sisse tulid ja aborigeene oma maa-aladelt minema ajasid, siis tegelikult oligi nii, et mitte valged ise ei tapnud neid, vaid kasutati sellist taktikat, et iga hõim aeti oma territooriumilt välja teisele territooriumile ning hoopis selle teise ala hõimud olid need, kellega "kodututel" sõda puhkes....

Alustasime oma veinimõisate külastust šampanjakeldriga, kus saime mekkida viite erinevat sorti šampust. Koht oli väga ilus! Kahjuks on tervest käigust pilte natukene vähe, sest enamus ajast olime siseruumides ning õues pildistamiseks eriti aega ei jätkunud - veinid proovitud ja pmst kohe varsti tagasi bussi peale ja järgmisesse sihtkohta sõit.

Natukene kummaline lugu juhtus aga pärast 3 mõisa külastamist lõunasöögilauas, mis minul isiklikult küll tuju natukene alla viis ja ehk seetõttu ka päeva teist poolt niivõrd nautida ei lasknud. Arutasime kõik koos seal igasugu maailmaasju ja korraga läks jutt 9/11 peale ja siis me mainisime, et osa inimesi näevad selle sündmuse tagamaid ja seda sündmust ennast natukene teistmoodi kui enamus. Ja siis selgitasime, et on tehtud ka paar vastavat dokki, kus on välja toodud seisukoht, et kõik ei pruukinud olla siiski nii, nagu meedia kaudu meile seda kajastatud on. Me absoluutselt ei rääkinud sellest nii nagu see oleks MEIE seisukoht, me lihtsalt arutasime seda ja rääkisime, et on inimesi, kes arvavad nii ja rääkisime, millest nendest filmides räägitakse jne...ja kõige selle peale käis bussijuhil plõks ära ja suhtumine meisse muutus kardinaalselt. Me ei saanud absoluutselt aru, mida me oleme valesti teinud või öelnud, sest me lihtsalt rääkisime asjast üleüldiselt, me ei toonud selle jutu käigus kordagi välja nagu meie arvaks nii vms, aga jah...igaljuhul tema käitumine oli ikka pärast väga kummaline. Samas oli see väga hea õppetund meile! Ära räägi liiga palju, ära esita teisi arvamusi, lihtsalt kuula ja nooguta kaasa ning vasta nendele küsimustele, millele peab vastama. Pärastpoole kui bussist olime välja tulnud, siis busiijuht veel ütles Helgerile, et "sa peaksid siiski rohkem uurima seda asja, et see polnud sugugi nii nagu sina arvad" - kas keegi väitis, et meie arvame nii?? EI! Ilmselge näide sellest, et nad absoluutselt tegelikult ei kuula sind ja neid üldse ei huvita, mida sul öelda on. Helger üritas asja siis veel kord rääkida ja selgitada, aga sellele ei viitsinud ta mitte mingit tähelepanu pöörata, samuti käitus ta meiega üldse väga ülbelt ja väga imelikult pärast seda. Seda me oleme siin nii palju kohalike puhul kogenud, et nad pole grammigi otsekohesed, aga samas näitavad mingite muude tegevuste kaudu välja, et sa neile enam ei meeldi või et neil on midagi Sinu vastu ja Sina siis pead olema see tark ja mõistatama, mis värk on. Pealegi, ma ei saa siinkohal üldse aru, mille peale tal vihastada oli. Me lihtsalt käsitlesime ühte teooriat. Kui ikkagi töötada turismigrupi juhina ja mingite taoliste asjade peale vihastada, siis tasuks ikka mõelda, kas erinevate inimestega kokkupuutumine igapäevatöös on ikka see õige asi.

Aga muidu oli reis ikkagi tore ja läbi sai proovitud umbes 30 erinevat sorti veine, külastatud šokolaadi - ja juustupoodi. Sünnipäevalauale sai head-paremat kaasa ka ostetud :)

Järgmisel päeval ootas meid aga hoopis uus asukoht ja uued avastamised. Hommikul hüppasime bussi peale, millega sõitsime Port Stephensisse. Tulime maha Nelson Bays, kust jalutasime sadamasse, et minna väiksele kruiisile delfiine vaatama. Ilm oli küll pilvine, aga see-eest väga soe ja hiljem läks lausa palavaks. Kui olime laevaga umbes 15 minutit sõitnud, nägimegi kaugustes esimest delfiini ühe teise laeva ees ujumas. Meie võtsime aga kursi teisele poole ja seal ei lasknud nad enam end kaua oodata. Õige pea tiirutasid meie laeva ümber neli delfiini, kes sinisest ookeaniveest rõõmu tundsid. Väga ilus ja igati nauditav oli neid kauneid ja intelligentseid loomi oma loomulikus elukeskkonnas vaadata.

Mingi hetk pärast delfiinidega tutvust tegemist nägime aga eemalt mingit suurt kogu, mis vee alt tõusis ja siis uuesti vee alla tagasi vajus. Sõitsime aina lähemale ja lähemale ja nägime teda selle aja sees umbes kaks-kolm korda, tundus nagu oleks tegemist mingi vaalalisega, kapten mainis, et arvatavasti oli tegemist kellegagi, keda nimetatakse tsiguliks (häälduse järgi kirjut., ei oska kirjapilti panna :P) ja et teda nähti ka siin eelmisel nädalal korra. Täpsemalt ei saanudki aga teada, keda siis mõeldud oli, sest kui olime juba päris lähedale jõudnud, siis paraku meie salapärane tegelane vee alla jäigi. Pärast seda sõitsime veel ühe suure kalju juurde ning korraga tuldi meilt küsima, et kas me sooviksime boomneti ka kasutada. Otse loomulikult olime nõus ja ennast selleks ka juba ette valmistanud. Boomnet on siis suur võrk, mis laeva taha lastakse ja mille sees saad jahedat suplust nautida. Meie suureks üllatuseks pakuti seda aga ainult meile, ei teagi miks. Aga lahe kogemus igal juhul. Muidugi olime otsekohe vaatamisväärsused valmis - erinevad Aasia rahvuste esindajad kogunesid kohe vaatama, mis värk on ning fotokaid ja videokaameraid välja otsima. Nii ta siin paraku on :D

Jahutav suplus ja meeldejääv laevasõit seljataga, olime tagasi sadamas ja kuna nälg näpistas, võtsime kiirtoidukast grillkanavardad ja burksi ning lasime kohalikus pargis piknikulaua taga hea maitsta. Hiljem sisustasime aega rannaliival peesitades ja ujumas käies. Port Stephens on igal juhul koht, kuhu tahaks iga kell tagasi minna, sest avastamata jäi nii mõnigi ilus paigake ja kena rand.

Sinimäed ja Featherdale'i loomapark

Teisipäeva hommikul kella 9 paiku istusime Centrali rongijaamas rongile ja võtsime suuna Sinimägede keskusesse, Katoombasse. Sõit sinna kestis 2 tundi ja unised nagu me olime, tahtis silm vägisi kinni vajuda, mida aga pikapeale rongiaknast avanevad vaated sugugi teha ei lasknud. Juba tunni aja möödudes avanes meile sootuks teine maastik kui seda pakuvad Sydney äärelinnad - rohelised kummipuusalud, sügavustesse langevad kuristikud...kohati keerutab rong mööda järsku mäekülge, teinekord kihutab läbi pimedatest tunnelitest.

Austraalia Sinimäed paiknevad Sydneyst umbes 200 km lääne suunas ja tundub ikka täiesti uskumatu, kuidas siin loodus võib vahelduda. Sydney kesklinnas ringi käies ei oska arvatagi, et praktiliselt 2-3 sõidutunni kaugusel avaneb midagi nii suurt ja võimast nagu seda on maailmapärandi nimistusse kuuluvad Sinimäed. Tegelikult on tegemist platooga, mida läbivad sügavad (kohati 760 m sügavused) kanjonid. Oma nime on see koht saanud aga kummipuude poolt tekitatud udu järgi.

Mis puutub meie sihtkohta, Katoombasse, siis ma võin käe südamele pannes väita, et ma armusin sellesse väikelinna praktiliselt esimesest silmapilgust. Nii ilus, vaikne ja nii rahulik. Muide, Katoomba nimi tähendab aborigeeni keeles "sillerdavat langevat vett". Väga hea mulje jättis meile ka hostel, kus me peatusime. Panime endale alguses kinni kohad neljases toas, mis maksis 28 taala/näkku. Kui aga olime sinna jõudnud, siis ütles seal töötav tädi, et me võime saada kahese toa sama hinnaga :) Ehk siis tuba, mis oleks muidu maksnud 69 taala näkku, tehti meile 28-ga. Nagu me aru saime, siis seesama tädi oli seal ka tegelikult vastuvõtulauatöötaja. Väga mõnus kohake oli, selline hästi kodune, puhas ja tore. Panime kotid oma tuppa, sõime natukene ning siis võtsime juba suuna Echo Pointi poole, ehk kohta, kus asub infopunkt ning kuhu tassitakse bussidega turiste, et Kolme Õde vaadata ning seal ümbritsevatel matkaradadel ringi seigelda. Jalutuskäik võttis kõigest 35 minutit ning õige pea laius meie ees tohutu suur kuristik, liivakivipaljandid ning kuulsad Kolm Õde.




Kõigil Kolmel Õel on olemas ka nimed: Meehni, Wimlah ja Gunnedoo. Paraku, nagu enamus maailma ajalukku minevaid loodusnähtusi, ähvardab ka Kolme Õde tulevikus häving. Õnneks ei juhtu see siiski lähitulevikus. Põhjuseks on pehme liivakivi, mis on keskkonnamõjude suhtes väga tundlik ning umbes 1000 aasta pärast võivad kuulsad liivakivisambad olla sügavasse orgu langenud.

Echo Pointist võtsime suuna Giant Stairwaysile, mis kujutab endast 900 trepiastest, mis läbivad Kolme Õe jalamit ning järsku kaljuseina. Tervet maad me siiski maha ei käinud, sest juba poole pealt tagasi tulla oli liiga karm. Trepp oli meeletult kitsas ning kohati tekkis tunne, et on mõeldud ainult selle peale, et inimesed käivad ainult trepist alla, aga mitte ka üles tagasi. Pärast korralikku mägironimist võtsime suuna jälle Echo Pointi poole ning tegime algust sealt algava matkarajaga, mis viis lõpuks alla vihmametsa ning imeilusate koskede juurde. Teel olles läbisime palju vaateplatvorme, kust avanesid imekaunid vaated alla orgu. Vihmametsas oli õhk ikka hoopis teine kui mujal, nägime palju kummipuid, võimsaid sõnajalgpuid ning palju muud huvitavat ja meie jaoks uut. Lootsime kohata ka mõnda kohalikku looma, kuid pidime leppima ühe unise sisaliku, puuladvas lendavate varestega ning ilusate ja värvikirevate kakaduude ning papagoidega.










Vihmametsas seigeldes otsisime üles Katoomba Scenic Worldile kuuluva Scenic Cableway, mis on 380 m pikkune puidust teerada, mille peal sõidab gondel ning mis viib orupõhjas olevad seiklejad tagasi üles Echo Pointi ligidale. Tõus oli ikka väga järsk ning võttis seest ikka kohati päris õõnsaks, kuid positiivne elamus on igati garanteeritud. Veel on võimalik sõita ka Scenic Skywayga ning Scenic Railwayga, mis on ainuke omalaadne maailmas. Scenic Skyway kujutab endast gondlit, mis kulgeb mööda õhku rajatud trosse suure kanjoni kohal. Scenic Railway on aga juttude järgi maailma kõige järsem raudtee, millel liigub rong 52 kraadise nurga all oleva köie abil. Sellega tahtsime ka meie sõitma minna tegelikult, aga kuna me just olime olnud all vihmametsas ning sõitnud tagasi üles, siis polnud nagu väga mõtet uuesti tagasi alla minna. Jääbki järgmiseks korraks avastamisrõõmu rohkem :)



Kuna me polnud veel matkamisest põrmugi väsinud ja päikesepaisteline ilm oli endiselt nii kutsuv, siis otsustasime ära näha ka Leura kosed, mis asuvad aga hoopis teiselpool. Hakkasime aga mööda teed minema, ning mõtlesime, et põikame sisse esimesest ettejuhtuvast kohast, mis matkarajale viib. Kui eelmisest rajast oli võimalus veel kuidagi kuiva jalaga läbi pääseda, siis seda Leura raja kohta paraku väita ei saa. Otse loomulikult olid mul jalas plätud, mis olin just hõõrumaajavate tossude vastu vahetanud. Iseenesest oli talutav nendega jalutada, küll aga panid mõtlema mõned olukorrad, kus kahel pool rada kasvas tihe sõnajalgpõõsastik ja ruumi oli täpselt niipalju, et sina kahe võsa vahelt läbi said jalutada...siis vaatasid ikka küll ainult oma jalgade ette, et "üllatusi" ette ei tuleks.




Seejärel otsustasime aga suuna võtta tagasi hosteli juurde, sest nälg hakkas näpistama ja väsimus jalgadesse tikkuma. Läbisime selle päeva jooksul kokku ca 15 km ja jäime ülirahule. Puhkasime ennast hostelis kenasti välja ning järgmise päeva hommikul võtsime suuna Featherdale'i loomaparki, kuhu saab sama rongiga, millega Sydney Centralisse ning mis jääb Sydney kesklinnast kõigest 40 minuti sõidu kaugusele. Koht oli väike ja armas, saime känguruid ja emusid toita, koaalat silitada ja teisi põnevaid loomi näha, sh dingosid, soolavee krokodilli, superarmsat vombatit, erinevat liiki madusid jne.







Võime nüüd kindlalt väita, et Austraalia 1. osariik on ka meie esimene paik, kus oma avasturetkega algust teha. Järgmine sihtkoht on Newcastle ja seda ümbritsevad piirkonnad: Hunter Valley veinimõisad ja Port Stephensi sadam. Ning peale seda seisab ees midagi päris suurt ning meie jaoks kindlasti midagi erakordset, loodan, et suudame selle ellu viia ning peale seda võime meie NSW peatükile selleks korraks punkti panna. Ees ootavad uued piirkonnad ja põnevad avastused.