Teisipäeva hommikul kella 9 paiku istusime Centrali rongijaamas rongile ja võtsime suuna Sinimägede keskusesse, Katoombasse. Sõit sinna kestis 2 tundi ja unised nagu me olime, tahtis silm vägisi kinni vajuda, mida aga pikapeale rongiaknast avanevad vaated sugugi teha ei lasknud. Juba tunni aja möödudes avanes meile sootuks teine maastik kui seda pakuvad Sydney äärelinnad - rohelised kummipuusalud, sügavustesse langevad kuristikud...kohati keerutab rong mööda järsku mäekülge, teinekord kihutab läbi pimedatest tunnelitest.
Austraalia Sinimäed paiknevad Sydneyst umbes 200 km lääne suunas ja tundub ikka täiesti uskumatu, kuidas siin loodus võib vahelduda. Sydney kesklinnas ringi käies ei oska arvatagi, et praktiliselt 2-3 sõidutunni kaugusel avaneb midagi nii suurt ja võimast nagu seda on maailmapärandi nimistusse kuuluvad Sinimäed. Tegelikult on tegemist platooga, mida läbivad sügavad (kohati 760 m sügavused) kanjonid. Oma nime on see koht saanud aga kummipuude poolt tekitatud udu järgi.
Mis puutub meie sihtkohta, Katoombasse, siis ma võin käe südamele pannes väita, et ma armusin sellesse väikelinna praktiliselt esimesest silmapilgust. Nii ilus, vaikne ja nii rahulik. Muide, Katoomba nimi tähendab aborigeeni keeles "sillerdavat langevat vett". Väga hea mulje jättis meile ka hostel, kus me peatusime. Panime endale alguses kinni kohad neljases toas, mis maksis 28 taala/näkku. Kui aga olime sinna jõudnud, siis ütles seal töötav tädi, et me võime saada kahese toa sama hinnaga :) Ehk siis tuba, mis oleks muidu maksnud 69 taala näkku, tehti meile 28-ga. Nagu me aru saime, siis seesama tädi oli seal ka tegelikult vastuvõtulauatöötaja. Väga mõnus kohake oli, selline hästi kodune, puhas ja tore. Panime kotid oma tuppa, sõime natukene ning siis võtsime juba suuna Echo Pointi poole, ehk kohta, kus asub infopunkt ning kuhu tassitakse bussidega turiste, et Kolme Õde vaadata ning seal ümbritsevatel matkaradadel ringi seigelda. Jalutuskäik võttis kõigest 35 minutit ning õige pea laius meie ees tohutu suur kuristik, liivakivipaljandid ning kuulsad Kolm Õde.
Kõigil Kolmel Õel on olemas ka nimed: Meehni, Wimlah ja Gunnedoo. Paraku, nagu enamus maailma ajalukku minevaid loodusnähtusi, ähvardab ka Kolme Õde tulevikus häving. Õnneks ei juhtu see siiski lähitulevikus. Põhjuseks on pehme liivakivi, mis on keskkonnamõjude suhtes väga tundlik ning umbes 1000 aasta pärast võivad kuulsad liivakivisambad olla sügavasse orgu langenud.
Echo Pointist võtsime suuna Giant Stairwaysile, mis kujutab endast 900 trepiastest, mis läbivad Kolme Õe jalamit ning järsku kaljuseina. Tervet maad me siiski maha ei käinud, sest juba poole pealt tagasi tulla oli liiga karm. Trepp oli meeletult kitsas ning kohati tekkis tunne, et on mõeldud ainult selle peale, et inimesed käivad ainult trepist alla, aga mitte ka üles tagasi. Pärast korralikku mägironimist võtsime suuna jälle Echo Pointi poole ning tegime algust sealt algava matkarajaga, mis viis lõpuks alla vihmametsa ning imeilusate koskede juurde. Teel olles läbisime palju vaateplatvorme, kust avanesid imekaunid vaated alla orgu. Vihmametsas oli õhk ikka hoopis teine kui mujal, nägime palju kummipuid, võimsaid sõnajalgpuid ning palju muud huvitavat ja meie jaoks uut. Lootsime kohata ka mõnda kohalikku looma, kuid pidime leppima ühe unise sisaliku, puuladvas lendavate varestega ning ilusate ja värvikirevate kakaduude ning papagoidega.
Vihmametsas seigeldes otsisime üles Katoomba Scenic Worldile kuuluva Scenic Cableway, mis on 380 m pikkune puidust teerada, mille peal sõidab gondel ning mis viib orupõhjas olevad seiklejad tagasi üles Echo Pointi ligidale. Tõus oli ikka väga järsk ning võttis seest ikka kohati päris õõnsaks, kuid positiivne elamus on igati garanteeritud. Veel on võimalik sõita ka Scenic Skywayga ning Scenic Railwayga, mis on ainuke omalaadne maailmas. Scenic Skyway kujutab endast gondlit, mis kulgeb mööda õhku rajatud trosse suure kanjoni kohal. Scenic Railway on aga juttude järgi maailma kõige järsem raudtee, millel liigub rong 52 kraadise nurga all oleva köie abil. Sellega tahtsime ka meie sõitma minna tegelikult, aga kuna me just olime olnud all vihmametsas ning sõitnud tagasi üles, siis polnud nagu väga mõtet uuesti tagasi alla minna. Jääbki järgmiseks korraks avastamisrõõmu rohkem :)
Kuna me polnud veel matkamisest põrmugi väsinud ja päikesepaisteline ilm oli endiselt nii kutsuv, siis otsustasime ära näha ka Leura kosed, mis asuvad aga hoopis teiselpool. Hakkasime aga mööda teed minema, ning mõtlesime, et põikame sisse esimesest ettejuhtuvast kohast, mis matkarajale viib. Kui eelmisest rajast oli võimalus veel kuidagi kuiva jalaga läbi pääseda, siis seda Leura raja kohta paraku väita ei saa. Otse loomulikult olid mul jalas plätud, mis olin just hõõrumaajavate tossude vastu vahetanud. Iseenesest oli talutav nendega jalutada, küll aga panid mõtlema mõned olukorrad, kus kahel pool rada kasvas tihe sõnajalgpõõsastik ja ruumi oli täpselt niipalju, et sina kahe võsa vahelt läbi said jalutada...siis vaatasid ikka küll ainult oma jalgade ette, et "üllatusi" ette ei tuleks.
Seejärel otsustasime aga suuna võtta tagasi hosteli juurde, sest nälg hakkas näpistama ja väsimus jalgadesse tikkuma. Läbisime selle päeva jooksul kokku ca 15 km ja jäime ülirahule. Puhkasime ennast hostelis kenasti välja ning järgmise päeva hommikul võtsime suuna Featherdale'i loomaparki, kuhu saab sama rongiga, millega Sydney Centralisse ning mis jääb Sydney kesklinnast kõigest 40 minuti sõidu kaugusele. Koht oli väike ja armas, saime känguruid ja emusid toita, koaalat silitada ja teisi põnevaid loomi näha, sh dingosid, soolavee krokodilli, superarmsat vombatit, erinevat liiki madusid jne.
Võime nüüd kindlalt väita, et Austraalia 1. osariik on ka meie esimene paik, kus oma avasturetkega algust teha. Järgmine sihtkoht on Newcastle ja seda ümbritsevad piirkonnad: Hunter Valley veinimõisad ja Port Stephensi sadam. Ning peale seda seisab ees midagi päris suurt ning meie jaoks kindlasti midagi erakordset, loodan, et suudame selle ellu viia ning peale seda võime meie NSW peatükile selleks korraks punkti panna. Ees ootavad uued piirkonnad ja põnevad avastused.
Austraalia Sinimäed paiknevad Sydneyst umbes 200 km lääne suunas ja tundub ikka täiesti uskumatu, kuidas siin loodus võib vahelduda. Sydney kesklinnas ringi käies ei oska arvatagi, et praktiliselt 2-3 sõidutunni kaugusel avaneb midagi nii suurt ja võimast nagu seda on maailmapärandi nimistusse kuuluvad Sinimäed. Tegelikult on tegemist platooga, mida läbivad sügavad (kohati 760 m sügavused) kanjonid. Oma nime on see koht saanud aga kummipuude poolt tekitatud udu järgi.
Mis puutub meie sihtkohta, Katoombasse, siis ma võin käe südamele pannes väita, et ma armusin sellesse väikelinna praktiliselt esimesest silmapilgust. Nii ilus, vaikne ja nii rahulik. Muide, Katoomba nimi tähendab aborigeeni keeles "sillerdavat langevat vett". Väga hea mulje jättis meile ka hostel, kus me peatusime. Panime endale alguses kinni kohad neljases toas, mis maksis 28 taala/näkku. Kui aga olime sinna jõudnud, siis ütles seal töötav tädi, et me võime saada kahese toa sama hinnaga :) Ehk siis tuba, mis oleks muidu maksnud 69 taala näkku, tehti meile 28-ga. Nagu me aru saime, siis seesama tädi oli seal ka tegelikult vastuvõtulauatöötaja. Väga mõnus kohake oli, selline hästi kodune, puhas ja tore. Panime kotid oma tuppa, sõime natukene ning siis võtsime juba suuna Echo Pointi poole, ehk kohta, kus asub infopunkt ning kuhu tassitakse bussidega turiste, et Kolme Õde vaadata ning seal ümbritsevatel matkaradadel ringi seigelda. Jalutuskäik võttis kõigest 35 minutit ning õige pea laius meie ees tohutu suur kuristik, liivakivipaljandid ning kuulsad Kolm Õde.
Kõigil Kolmel Õel on olemas ka nimed: Meehni, Wimlah ja Gunnedoo. Paraku, nagu enamus maailma ajalukku minevaid loodusnähtusi, ähvardab ka Kolme Õde tulevikus häving. Õnneks ei juhtu see siiski lähitulevikus. Põhjuseks on pehme liivakivi, mis on keskkonnamõjude suhtes väga tundlik ning umbes 1000 aasta pärast võivad kuulsad liivakivisambad olla sügavasse orgu langenud.
Echo Pointist võtsime suuna Giant Stairwaysile, mis kujutab endast 900 trepiastest, mis läbivad Kolme Õe jalamit ning järsku kaljuseina. Tervet maad me siiski maha ei käinud, sest juba poole pealt tagasi tulla oli liiga karm. Trepp oli meeletult kitsas ning kohati tekkis tunne, et on mõeldud ainult selle peale, et inimesed käivad ainult trepist alla, aga mitte ka üles tagasi. Pärast korralikku mägironimist võtsime suuna jälle Echo Pointi poole ning tegime algust sealt algava matkarajaga, mis viis lõpuks alla vihmametsa ning imeilusate koskede juurde. Teel olles läbisime palju vaateplatvorme, kust avanesid imekaunid vaated alla orgu. Vihmametsas oli õhk ikka hoopis teine kui mujal, nägime palju kummipuid, võimsaid sõnajalgpuid ning palju muud huvitavat ja meie jaoks uut. Lootsime kohata ka mõnda kohalikku looma, kuid pidime leppima ühe unise sisaliku, puuladvas lendavate varestega ning ilusate ja värvikirevate kakaduude ning papagoidega.
Vihmametsas seigeldes otsisime üles Katoomba Scenic Worldile kuuluva Scenic Cableway, mis on 380 m pikkune puidust teerada, mille peal sõidab gondel ning mis viib orupõhjas olevad seiklejad tagasi üles Echo Pointi ligidale. Tõus oli ikka väga järsk ning võttis seest ikka kohati päris õõnsaks, kuid positiivne elamus on igati garanteeritud. Veel on võimalik sõita ka Scenic Skywayga ning Scenic Railwayga, mis on ainuke omalaadne maailmas. Scenic Skyway kujutab endast gondlit, mis kulgeb mööda õhku rajatud trosse suure kanjoni kohal. Scenic Railway on aga juttude järgi maailma kõige järsem raudtee, millel liigub rong 52 kraadise nurga all oleva köie abil. Sellega tahtsime ka meie sõitma minna tegelikult, aga kuna me just olime olnud all vihmametsas ning sõitnud tagasi üles, siis polnud nagu väga mõtet uuesti tagasi alla minna. Jääbki järgmiseks korraks avastamisrõõmu rohkem :)
Kuna me polnud veel matkamisest põrmugi väsinud ja päikesepaisteline ilm oli endiselt nii kutsuv, siis otsustasime ära näha ka Leura kosed, mis asuvad aga hoopis teiselpool. Hakkasime aga mööda teed minema, ning mõtlesime, et põikame sisse esimesest ettejuhtuvast kohast, mis matkarajale viib. Kui eelmisest rajast oli võimalus veel kuidagi kuiva jalaga läbi pääseda, siis seda Leura raja kohta paraku väita ei saa. Otse loomulikult olid mul jalas plätud, mis olin just hõõrumaajavate tossude vastu vahetanud. Iseenesest oli talutav nendega jalutada, küll aga panid mõtlema mõned olukorrad, kus kahel pool rada kasvas tihe sõnajalgpõõsastik ja ruumi oli täpselt niipalju, et sina kahe võsa vahelt läbi said jalutada...siis vaatasid ikka küll ainult oma jalgade ette, et "üllatusi" ette ei tuleks.
Seejärel otsustasime aga suuna võtta tagasi hosteli juurde, sest nälg hakkas näpistama ja väsimus jalgadesse tikkuma. Läbisime selle päeva jooksul kokku ca 15 km ja jäime ülirahule. Puhkasime ennast hostelis kenasti välja ning järgmise päeva hommikul võtsime suuna Featherdale'i loomaparki, kuhu saab sama rongiga, millega Sydney Centralisse ning mis jääb Sydney kesklinnast kõigest 40 minuti sõidu kaugusele. Koht oli väike ja armas, saime känguruid ja emusid toita, koaalat silitada ja teisi põnevaid loomi näha, sh dingosid, soolavee krokodilli, superarmsat vombatit, erinevat liiki madusid jne.
Võime nüüd kindlalt väita, et Austraalia 1. osariik on ka meie esimene paik, kus oma avasturetkega algust teha. Järgmine sihtkoht on Newcastle ja seda ümbritsevad piirkonnad: Hunter Valley veinimõisad ja Port Stephensi sadam. Ning peale seda seisab ees midagi päris suurt ning meie jaoks kindlasti midagi erakordset, loodan, et suudame selle ellu viia ning peale seda võime meie NSW peatükile selleks korraks punkti panna. Ees ootavad uued piirkonnad ja põnevad avastused.
No comments:
Post a Comment