Vahetult enne minu sünnipäeva võtsime ette järgmise tripi. Esmaspäeva õhtul põrutasime rongiga Sydneyst umbes 300 km põhjas asuvasse Newcastle'sse, kus oli plaanis veeta kaks ööd backpackeri hostelis ning teisipäev ja kolmap sisustada tegevustega Hunter Valley veinimõisates ning Port Stephensis. Newcastle'sse jõudsime kuskil kella 23 ajal, hostel oli suht nii ja naa, selles suhtes, et Sinimägede majutusega ikka võrrelda ei anna. Aga noh, nagunii käisime seal ainult öösel magamas, nii et selles suhtes polnud hullu. Järgmise päeva hommikul kui Helger toa eest maksma läks, siis selgus, et samas hostelis elavad juba neljandat kuud veel ühed eestlased (kaks kutti), ühega neist saime ka päeva jooksul tuttavaks. Selgus, et nad lihtsalt tulid Newcastle'sse üheks ööks, aga juhtus nii, et jäidki pidama juba neljaks kuuks :D Nimelt pakuti neile vastuvõtulauast kohe tööd ja nii ta läks. Aga nüüd siis lähemalt meie kahest toredast päevast.
Teisipäeva hommikul korjati meid kohe hosteli juurest peale ja teekond Hunter Valley poole võis alata. Buss oli väga mugav, väike, konditsioneeriga (millega õnneks polnud liialdatud!) ning kaasa anti ka tasuta veepudel. Kõik tundus väga sümpaatne ja tore. Meiega koos oli veel austraalia paar, kes olid pärit Cairnsist, aga kes vahetult enne üleujutusi oma asjad kokku pakkisid ja karavaniga mööda Austraaliat ringi seiklema läksid. Muideks, selliste keskealiste rändajate kohta on ka siin oma väljend olemas. Kui noored on lihtsalt backpackerid, siis neid kutsutakse väljendiga greyhairclub, või midagi taolist. Nagu me teada saime, siis omamoodi väljend on ka perekondade kohta, kelle vanus on kuskil 30 ringis ja kes koos lastega rändavad, neid kutsutakse Skiclubiks. Kummaline maa see Austraalia. Sõitsime veel läbi ühest väiksest linnast, mille nimi Kurra Kurra tähendab aborigeenide keeles "The very first", kuuldavasti oli see siis aborigeenide esimene asustus Austraalias ja bussijuht oskas veel rääkida, et kui valged Austraaliasse sisse tulid ja aborigeene oma maa-aladelt minema ajasid, siis tegelikult oligi nii, et mitte valged ise ei tapnud neid, vaid kasutati sellist taktikat, et iga hõim aeti oma territooriumilt välja teisele territooriumile ning hoopis selle teise ala hõimud olid need, kellega "kodututel" sõda puhkes....
Alustasime oma veinimõisate külastust šampanjakeldriga, kus saime mekkida viite erinevat sorti šampust. Koht oli väga ilus! Kahjuks on tervest käigust pilte natukene vähe, sest enamus ajast olime siseruumides ning õues pildistamiseks eriti aega ei jätkunud - veinid proovitud ja pmst kohe varsti tagasi bussi peale ja järgmisesse sihtkohta sõit.
Natukene kummaline lugu juhtus aga pärast 3 mõisa külastamist lõunasöögilauas, mis minul isiklikult küll tuju natukene alla viis ja ehk seetõttu ka päeva teist poolt niivõrd nautida ei lasknud. Arutasime kõik koos seal igasugu maailmaasju ja korraga läks jutt 9/11 peale ja siis me mainisime, et osa inimesi näevad selle sündmuse tagamaid ja seda sündmust ennast natukene teistmoodi kui enamus. Ja siis selgitasime, et on tehtud ka paar vastavat dokki, kus on välja toodud seisukoht, et kõik ei pruukinud olla siiski nii, nagu meedia kaudu meile seda kajastatud on. Me absoluutselt ei rääkinud sellest nii nagu see oleks MEIE seisukoht, me lihtsalt arutasime seda ja rääkisime, et on inimesi, kes arvavad nii ja rääkisime, millest nendest filmides räägitakse jne...ja kõige selle peale käis bussijuhil plõks ära ja suhtumine meisse muutus kardinaalselt. Me ei saanud absoluutselt aru, mida me oleme valesti teinud või öelnud, sest me lihtsalt rääkisime asjast üleüldiselt, me ei toonud selle jutu käigus kordagi välja nagu meie arvaks nii vms, aga jah...igaljuhul tema käitumine oli ikka pärast väga kummaline. Samas oli see väga hea õppetund meile! Ära räägi liiga palju, ära esita teisi arvamusi, lihtsalt kuula ja nooguta kaasa ning vasta nendele küsimustele, millele peab vastama. Pärastpoole kui bussist olime välja tulnud, siis busiijuht veel ütles Helgerile, et "sa peaksid siiski rohkem uurima seda asja, et see polnud sugugi nii nagu sina arvad" - kas keegi väitis, et meie arvame nii?? EI! Ilmselge näide sellest, et nad absoluutselt tegelikult ei kuula sind ja neid üldse ei huvita, mida sul öelda on. Helger üritas asja siis veel kord rääkida ja selgitada, aga sellele ei viitsinud ta mitte mingit tähelepanu pöörata, samuti käitus ta meiega üldse väga ülbelt ja väga imelikult pärast seda. Seda me oleme siin nii palju kohalike puhul kogenud, et nad pole grammigi otsekohesed, aga samas näitavad mingite muude tegevuste kaudu välja, et sa neile enam ei meeldi või et neil on midagi Sinu vastu ja Sina siis pead olema see tark ja mõistatama, mis värk on. Pealegi, ma ei saa siinkohal üldse aru, mille peale tal vihastada oli. Me lihtsalt käsitlesime ühte teooriat. Kui ikkagi töötada turismigrupi juhina ja mingite taoliste asjade peale vihastada, siis tasuks ikka mõelda, kas erinevate inimestega kokkupuutumine igapäevatöös on ikka see õige asi.
Aga muidu oli reis ikkagi tore ja läbi sai proovitud umbes 30 erinevat sorti veine, külastatud šokolaadi - ja juustupoodi. Sünnipäevalauale sai head-paremat kaasa ka ostetud :)
Järgmisel päeval ootas meid aga hoopis uus asukoht ja uued avastamised. Hommikul hüppasime bussi peale, millega sõitsime Port Stephensisse. Tulime maha Nelson Bays, kust jalutasime sadamasse, et minna väiksele kruiisile delfiine vaatama. Ilm oli küll pilvine, aga see-eest väga soe ja hiljem läks lausa palavaks. Kui olime laevaga umbes 15 minutit sõitnud, nägimegi kaugustes esimest delfiini ühe teise laeva ees ujumas. Meie võtsime aga kursi teisele poole ja seal ei lasknud nad enam end kaua oodata. Õige pea tiirutasid meie laeva ümber neli delfiini, kes sinisest ookeaniveest rõõmu tundsid. Väga ilus ja igati nauditav oli neid kauneid ja intelligentseid loomi oma loomulikus elukeskkonnas vaadata.
Mingi hetk pärast delfiinidega tutvust tegemist nägime aga eemalt mingit suurt kogu, mis vee alt tõusis ja siis uuesti vee alla tagasi vajus. Sõitsime aina lähemale ja lähemale ja nägime teda selle aja sees umbes kaks-kolm korda, tundus nagu oleks tegemist mingi vaalalisega, kapten mainis, et arvatavasti oli tegemist kellegagi, keda nimetatakse tsiguliks (häälduse järgi kirjut., ei oska kirjapilti panna :P) ja et teda nähti ka siin eelmisel nädalal korra. Täpsemalt ei saanudki aga teada, keda siis mõeldud oli, sest kui olime juba päris lähedale jõudnud, siis paraku meie salapärane tegelane vee alla jäigi. Pärast seda sõitsime veel ühe suure kalju juurde ning korraga tuldi meilt küsima, et kas me sooviksime boomneti ka kasutada. Otse loomulikult olime nõus ja ennast selleks ka juba ette valmistanud. Boomnet on siis suur võrk, mis laeva taha lastakse ja mille sees saad jahedat suplust nautida. Meie suureks üllatuseks pakuti seda aga ainult meile, ei teagi miks. Aga lahe kogemus igal juhul. Muidugi olime otsekohe vaatamisväärsused valmis - erinevad Aasia rahvuste esindajad kogunesid kohe vaatama, mis värk on ning fotokaid ja videokaameraid välja otsima. Nii ta siin paraku on :D
Jahutav suplus ja meeldejääv laevasõit seljataga, olime tagasi sadamas ja kuna nälg näpistas, võtsime kiirtoidukast grillkanavardad ja burksi ning lasime kohalikus pargis piknikulaua taga hea maitsta. Hiljem sisustasime aega rannaliival peesitades ja ujumas käies. Port Stephens on igal juhul koht, kuhu tahaks iga kell tagasi minna, sest avastamata jäi nii mõnigi ilus paigake ja kena rand.
No comments:
Post a Comment