Sunday, January 15, 2012

Perth-Nullarbor-Sydney-Berri

Nagu juba eelnevalt mainitud sai, pidime tagasi Perthi pöörduma, sest valge Hyundai oli vaja Carnarvonisse tagastada ning Karrathast saadud rendikas tuli jätta Perthi.
Perthi jõudnud, mõtlesime, mis edasi. Paigutasime end jälle juba tuttavasse Fremantle'i karavanparki ning ühe variandina kerkis tagasi minna 300 km lõuna poole, Margaret Riverisse. Tuleb tunnistada, et meile väga-väga meeldis see kant. Peaks ütlema, et üks minu kindlaid lemmikuid siin punasel mandril. Üldse on terve meie seikluste jooksul Lääne-Austraalia lõunaosa jätnud kõige vingema mulje. Esperance oma superilusate randadega ning Margaret River oma elustiiliga, mis on lihtsalt lõõgastav, muretu. Loodus on muidugi juba super oma sinise India ookeani ja megasuurte lainetega. See on minu jaoks üks selliseid kohti, kus esmapilgul ei saagi väga aru, et siin on midagi erilist, aga hakkad seda hindama täielikult alles siis, kui oled sealt lahkunud. Üks kihvtimaid kohti Margaret Riveris on kindlasti pisike kohvik, mis on ehitatud ookeani äärde, mäekülje peale, nii et hommikusööki nautides avaneb võimas vaade lõputule ookeanile ja vahustele lainetele. Margaret River tuli ideeks seetõttu, et teadsime, et seal peaks õige pea hakkama viinamarjakorjamine. Kuna see regioon on eriti kuulus oma veiniistanduste poolest, siis tööd peaks seal jätkuma. Paraku aga jäi see idee katki pärast seda kui olime käinud kahes meile juba tuttavas tööbüroos ning saime aru, et töörindel on absoluutselt igal pool enne jõule vaikus, mis vaikus. Seega tuli mängu teine variant - võtta Perthis re-location teenusega auto ning põrutada sellega Sydneysse. Re-location on teenus, mida pakuvad paljud autorendifirmad, kellel on vaja teatud autod saada võimalikult ruttu mõnda teise Austraalia suurlinna. Tavaliselt on limiteeritud kilometraaž ning päevade arv, vahepeal makstakse kinni isegi kütus. Meil läkski õnneks ning saime endale kasutada kaks mikrobussi. M&H põrutasid enda omaga Adelaide'i ning mina ja Helger meie omaga Sydneysse. Tiimil M&H vedas päris hästi - 210 dollari eest tasuta kütust ning normaalne kilometraaž, millega said veel paar päeva Adelaide's ringi tiirutada ning meile kõigile kamba peale uut liikurit otsida. Tekkis plaan muretseda uus auto just Adelaide'st, sest South Australia osariigis on paberimajandusega lihtsam. Igal osariigil on omad reeglid, kõige rangema kontrolli peavad autod läbi tegema NSW-st ostes.

Igatahes sõit läbi meile juba tuttava Nullarbori oli küllaltki üksluine, kuna pidime Sydneysse jõudma 5 päevaga, siis toimus üks suur pedaalitallamine ning kilomeetrite arvu rekordi püstitasime teisel päeval kui gaasipedaali tuli all hoida 1000 km jagu. Aga Sydneysse me jõudsime tervelt ja õnnelikult :) Seal võtsid meid vastu meile kalliks saanud Kaisu ja Taavi perekond. Jah, just nimelt terve pere, sest nii Kaisul kui ka Taavil olid emad Austraaliasse lennanud. Võib öelda, et olid väga vinged paar nädalat, sellist kodutunnet pole ammu olnud mitte kusagil siin Austraalias. Jõululaupäeval istusime aias, sõime ennast verivorstidest, hapukapsast ja kartulist kurguni täis ning pimeduse saabudes kiusasime aias possumeid, keda seal jagub. Tundub, et selles pisikeses aiakeses on end sisse sättinud terve possumipere, kes aegajalt end vägagi häälekalt väljendada armastavad. Samuti külastas meid jõuluvana, kes jättis Arabellale kustumatu mälestuse ;) Nii palju kingitusi pole talle vist ükski jõuluvana varem toonud, hihi. Sydneys võtsime vastu ka aastavahetuse juba teist aastat järjest. Sattusime väga hea koha peale ilutulestikku vaatama, mis oli muidugi võimas. Samuti sai teistkordselt külastatud Sinimägesid ning Taronga Zood.

2. jaanuaril oligi aeg kotid pakkida ning edasi liikuma hakata. Andsime endale lubaduse, et reisime niipalju kui võimalik 2011 aastanumbri sees ning 2012 aastat alustame töötamisega kuskil farmipiirkonnas, et seal võimalikult paikne olla ning raha koguda. Sai uuritud, mis sai, kuid lõpuks jäi kätte ikkagi üks variant - tulla tagasi Riverlandi. Väga õnnelik ma muidugi ei olnud, kuna mälusoppi oli see kant jäänud ülimalt igavana ja ka inimesed ei tundunud siin väga meeldivad olevat. Lõpuks tuli siiski tunnistada, et kõige olulisem on lõpuks raha ja kui minna kuskile võõrasse piirkonda, siis ei tea iialgi, kui kaua seal võib aega minna, enne kui normaalselt töö peale saad. Broneerisime endale hostelikohad Berri Backpackersisse, sest hostel, kus me eelmisel aastal viibisime ei tekitanud küll nüüd erilist tunnet, et sinna tagasi minna :D Õnneks Berris vabu kohti oli, üritasime tegelikult siia ka eelmisel aastal tulla, aga pidevalt oli see hostel pilgeni täis broneeritud. Nüüd meil aga vedas ja veel täiega vedas :) Pakkisime Sydneys oma kotid meie juba uude neljarattalisse, mis õnnelikult leidiski endale Adelaide'st uued omanikud meie näol. Nüüd ongi meie käsutuses valge universaalkerega Volvo.

Berri Backpackers on hoopis teistsugune maailm kui seda oli Nomads. Kõige suuremaks positiivsemaks üllatuseks oli kindlasti see, et saime üksiku toa sama hinnaga nagu on suured, jagatud dorm-ruumid, kus tavaliselt sees 6-8 voodikohta. Elame nüüd Helgeriga hosteli peamaja kõrval väikses majakeses. Ruum on pisike, aga õdus, ainult palavaks kipub õhtuga minema. Õnneks on see probleem leevendatav tuppa paigutatud ventilaatori näol. Samuti, mis on ääretult äge, on see, et siin on SAUN!!!!!! Kui paar nädalat tagasi veel arvasin, et mida ma Eestisse tulles kõige esimesena teha tahaksin, siis oleks kindel vastus olnud: sauna minna! Nüüd on aga see mure lahendatud :) Saunas on võimalik käia 3 korda nädalas, mõnusat jahutust pakub kaks aastat tagasi ehitatud bassein ning on olemas midagi nii kehale kui vaimule - väike jõusaal, korvpalli-, tennise-, ja liivaga kaetud võrkpalliväljak, jooga-ja meditatsiooniruum ning massaažituba. Aias kõrguvad palmipuud, mille vahel võid lebotada võrkiiges ning vaadata seda tohutut värvidemängu, mida pakub siinne taevas päikeseloojangu ajal, samal ajal kuulates, kuidas tuulekellad puude varjus kõlisevad. Hosteli territoorium on päris suur, einet saab nautida nii köögis kui väljas või rookatuse all olevas varjualuses. Lugemiseks/lebotamiseks saab kasutada mõnda paljudest basseiniäärsetest lamamistoolidest või puhkenurkadest. Nii et väga mõnus olemine! Üle tee asub ka väike klubi/pubi Berri Club, kus reedeti on õlu vaid 3 dollarit ning õllega kaasneb ka tasuta söök. Õigemini on tegemist samal õhtul aset leidva Hiina Buffet ülejääkidega, mida on aga ohtrasti. Tee meie laudadele leidsid üleeile kevadrullid, sojakastmes praetud oad, aedviljadega riis, nuudlid ning marineeritud kanaliha. Samuti toimub iga kahe-kolme nädala tagant laupäeviti väljasõit houseboat'i (paadimajakesse), kus saab nautida puuküttega sauna, kalapüügi, tasuta pitsa ning kiirpaadiga sõitmise võlusid.

Saabusime Berrisse 3. jaanuaril ning umbes nädala möödudes saime ka esimese tööotsa peale. Kaks päeva kõplasime noorte puude ümbert pikka umbrohtu ära. Selline tüütu ja küllaltki igav, seljale pani küll paraja põntsu, kuid vähemalt oli farmer väga normaalne ning maksis ka korralikult. Nüüd aga oleme õnneks püsiva töö peal, mida oleme sellel nädalal teinud kolm päeva, sest alustasime neljapäeval. Tegemist on tsitrusepuude thinnimisega ehk okstelt üleliigsete viljade ärakakkumisega, et puule jääks külge küllaltki vähe vilju, mis kasvaksid samas suureks ja suurem vili tähendab farmerile tunduvalt paremat raha. Tundub, et meil on töökohaga igati vedanud. Saame valida ise, kui palju päevi tahame nädalas teha ning mitu tundi päevas töötame, millal alustame ja lõpetame. Samuti pole kukil mingit karjuvat supervisorit. Otsustasime, et töötame 6 päeva nädalas, iga päev 10 h, alustame seega hommikul kell 7 ning lõpetame kell 17:30 (lõuna arvestame maha). Töö on iseenesest väga kerge, aeg-ajalt kipub küll igavus peale tükkima, kuid motivatsioon tuleb ise lakke viia :) Kui need ilmad ainult nii kuumad ei oleks...kuumus on selle juures kõige väsitavam. Tuleva nädala lõpuks lubab soojakraade 38 kanti ehk siis liitrites vett ja tugev töötahe tuleb kaasa võtta. Farmer tundub olevat küllaltki perfektsionist ent samas on näha, et on meiega rahul. Kui ma nüüd aus olen, siis ega ma ei viitsi igakord mõõta küll, et 1 ruutmeetri suurusele alale jääks 12 mandariini - aga tundub, et ta minuga väga ei kobise ka :P Palka makstakse ka väga hästi - 19.39/tunnis. Austraalias on see küll kehtestatud miinimumpalk sellisele tööle, aga ausalt öeldes ega ei kurda küll. Tegelikult on meie sihtmärgiks saada tööle veinitehasesse, kus palk peaks olema veelgi parem ja suureks plussiks on ka töötamine sisetingimustes. Oleme enda poolt teinud nüüd kõik, et sinna saada, nüüd jääb vaid üle oodata. Nagu me kuulsime, siis bäkkerid vist väga oodatud üldiselt ei ole, tavaliselt langeb see õnn kohalikele elanikele, aga kui ei proovi, siis ei saa ka teada.

Kui ma nüüd millalgi viitsin kellegi digikast endale pilte ka arvutisse tõmmata, siis tuleb üks pildipostitus ka. Seniks, kirjutamiseni!

Thursday, January 5, 2012

Monkey Mia - Carnarvon - Coral Bay - Exmouth - Karratha - Broome

Eelmise sissekande lõpetasin siis Monkey Mia delfiinide külastamisega, pärast mida oligi aeg edasi liikuda. Pakkisime oma laagri jällegi kokku ning hing ihkas näha juba uusi ilusaid paiku. Paraku tabas meid umbes tunni tee kaugusel Monkey Miast ebameeldiv üllatus, kui poistele kuuluv punane Toyota Camry veidra jõnksu tegi ning pärast seda tee äärde seisma jättes üldse välja suri. Samuti hakkas väga veidrat häält mootor tegema. Kuna edasi sõita ei julgenud, siis peatasime tee ääres ühed järjekordsed seiklejad, kes meid sleppi võtsid ning auto lähimasse roadhouse'i vedasid. Abikäe osutasid siinkohal sõbralikud hollandlased. Tol hetkel ei osanud me veel aimatagi, millist rolli see roadhouse meie seiklustes mängima hakkab. Õnneks leidus seal kohapeal üks tööline, kes asja üle lubas vaadata, pidime küll tükk aega ootama, kuid olles kohalike elutempoga juba harjunud, võtsime asja küllaltki rahulikult :P Kui aeg käes, tõstsime kapotikaane üles ning tüüp tegi kindlaks, et meil on paraku mootoris liiga vähe õli. Selgus, et õlivarras oli meid korralikult alt vedanud ning polnud vaja teha muud, kui suur laar õli peale valada (vähemalt tol hetkel arvasime nii). Kui see tehtud, siis lõpetas mootor oma jöristamise ja kõik tundus timmis olevat. Paraku jagus meile seda rõõmu ainult järgmiseks 20 minutiks ehk, kui õlirõhu näidik punase jooneni kaldus ning krigin oli tagasi ja nüüd juba hullemalt kui kunagi varem. Mis seal ikka, tuli auto tee äärde jällegi jätta ning näha oli, et teha pole enam midagi. Õnneks peatus tee ääres üks sõbralik sakslane, kes meile tõeliseks päästeingliks osutus, tänu tema sõbralikkusele ja abivalmidusele saime oma auto tagasi sinnasamma roadhouse'i, kus tegi meile külmad karastusjoogid välja. Selgus, et tegemist oli siinmail turistiviisaga seikleva sakslasega, kes muide saatis kuu aega hiljem tollest päevast ka pilte ;) Esimesed 30 minutit oli minu jaoks küll šokk, sest ei kujutanud ette, mis edasi saab. Olime täpselt keset eimidagit, temperatuur ulatus kuskil 36 kraadini, olime väsinud ja soovisin juba päeva lõppu ehk mingitki lahendust sellele loole. Mööda tohutut läänekallast reisides omandavad sõnad 'vari' ja 'vesi'sinu jaoks totaalselt uue tähenduse ja siis sa mõistad, et pole olemas suuremat vabadust, kui omada päris enda neljarattalist sellel tohutul maalapil, mis on kaks korda suurem kui terve Lääne-Euroopa. Meid lahutas täpselt 200 km lähimast põhjapoolsemast asulast, Carnarvonist ning umbes sama palju Geraldtonist. Valikuks oli seega otsida küüti kas ühes või teises suunas. Kuna tegemist oli roadhouse'ga ehk kohaga, kus tihtipeale peatuvad rekkamehed, et keha kinnitada või rekkasid tankida, siis oligi üks lootusest sebida ennast kuhugi rekka peale. Hakkasimegi autot asjadest tühjaks laadima, et äraminek võimalikult kiiresti toimuda saaks, sest selge oli see, et järjekordse tumepunase välguga tuleb hüvasti jätta. Korraga aga oli mul vaja arvutist miskit uurida, mispeale võtsin läpaka ning jalutasin roadhouse'i poole, et sees jahedas istuda. Sealsamas istus aga üllatus-üllatus seesama tüüp, kes meid varem autoga aidanud oli, rääkisin talle meie mure ära ning kuna me olime tõesti meeleheitel, siis olime nõus meid Carnarvonisse kohaleviijale maksma ka kenakese summa raha. Onu korjas laualt suitsupakid kokku, võttis coca-cola pudeli kätte ning ütles: "Olen kohe tagasi!" Viis minutit hiljem ootas meid juba tuttaval parkimisplatsil valge kinnine kastikas, kus ees istmeid täpselt kolm ja tagumises kastis ruumi oi, kui palju. Pakkisime asjad autokasti, kus nendele seltsi läksid veel Mihkel ja Heldur, mina ja Helger istusime ees. Vot, see on sõit, mida te niipea ei unusta! Vasakut kätt saatmas punane päikesepõlenud silmapiir, kiirust kuskil 120 km/h ning cd-mängijast üürgamas 90'ndate kuumimad diskohitid. Täpselt nii kulges meie tee läbi Lääne-Austraalia kõrbelise maastiku Carnarvonisse, banaanilinna. Taolistel hetkedel mõistad, et kõik, mis minema peab, las minna!

Justify FullHüvasti, Camry aka Holden Apollo


Teel Carnarvonisse


Uus liikur uueks nädalaks

Viimases hädas tuleb kõik lahendused järele proovida :D


Carnarvoni karavanparki jõudsime õhtupimeduses ning ei jõudnud mõelda muust, kui telgi püstipanekust ning pikast uinakust. Hommik on tihtipeale õhtust targem.

Järgmisel päeval kohe peale ärkamist seadsime sammud autorendi poole, sest olles nelja päeva jooksul jäänud ilma oma kahest liikurist, ei jäänud paraku muud üle, kui tahtsime seiklust jätkata. Kahjuks selgus, et meie suurim lootus jätta auto Broome'i ning võtta sealt teine rendiauto ja sellega edasi Sydneysse reisida, purunes ning pidime leppima variandiga, et rendime auto nädalaks ajaks ning toimetame siiski Carnarvonisse tagasi. Mõeldud, tehtud...juba paari tunni pärast hoidsime enda käes 2008. aasta Hyundai Elantra võtmeid ning tuleb tunnistada, et alguses oli nii uhiuues auto ikka natuke kummaline istuda küll :)) Pakkisime taas oma kaadervärgi kokku ning jätsime Carnarvoniga hüvasti. Ees ootas imeilus korallrahu ning lõputu snorgeldamine sini-sinises ookeanivees.

Tee Coral Baysse oli küllaltki üksluine, taimevaest kõrbemaastikku ilmestasid siin-seal kõrged termiidipesad (millest, me paraku jah, ühtegi pilti ei teinudki miskipärast) ja väikest elevust tekitasid teedel liikuvad veistekarjad. Kollase sildi järgi kõrvalestas eeldaks, et nad siiski kuuluvad kellelegi, kuid eluviis on neil küll metsik mis metsik. Aeg-ajalt kohtasime ka metsikut emukarja, enamasti ema koos kahe-kolme pojaga, inimest nad eriti ei pelga ja autod jätavad sügavalt ükskõikseks. Üks eriti boss isend jalutas mitu korda ühest teeservast teise koos kolme pojaga ning ei tundunud tal sooja ega külma olevat sellest, et autod kahel pool seisid ning me aeg-ajalt signaaliga neid teelt eemale meelitada püüdsime. Ahjaa, ületasime ka lõuna - ehk Kaljukitse pöörijoone. Õige pea olimegi aga Coral Bays, pisikeses külakeses, mille suurimaks tõmbenumbriks on Ningaloo Reef - üks ilusamaid korallrahusid üldse. Selle pisikese kuid kauni korallrahu eeliseks suure ja kuulsa Great Barrier Reefi (Suur Vallrahu) ees on lihtne ligipääsetavus - piisab sellest, kui umbes 10-11 meetri kaugusele jalutada, snorgeldamismask pähe ja lestad jalga tõmmata ning veealuse maailma imetlemine võib alata. Ja mis kõige tähtsam - see on kõigile täiesti tasuta! :) Coral Bay on küll Ningaloo Reefi südameks, kuid ülimalt fantastilise elamuse saate ka 150 km kaugusel asuva külakese, Exmouthi külastades. See on kindlasti vaatepilt, mida niipea ei unusta. Meie konkreetseks sihtpunktiks Exmouthis oli Turqouise Bay. Kõikide nende imeliste lahtede külastamiseks peab sisenema rahvusparki, maksma sõiduki pealt vajalikud 11 dollarit ning elamusterohke tripp võib alata. Enne Turqouise Baysse jõudmist peatusime veel kohas, kus võib öisel ajal näha merekilpkonnasid. Meie nägime nende suuri pesasid ning siin-seal võis tuvastada pesani viivaid "lohistamis"jälgi.

Vahetult enne väljavaadatud sihtpunkti jõudmist oli näha, et taevas kumab veidralt. Mõne hetke pärast saime päriselt aru, miks on lahele just selline nimi antud. Justnimelt türkiissinine oli see värv, mis ookeanilt vastu taevast peegeldus. Midagi sellist nägid mu silmad esimest korda elus. Pikemalt mõtlemata haarasin rannaliivale visatud lestapaari ning maski ning otseloomulikult paterdasin vee poole. Kuna nelja peale oli kaks lesta - ning maskipaari, siis tuli vees käia vahetustega, kuid kindlasti on need 20-30 minutilised "sessioonid" siiani üks meeldejäävamaid elamusi minu elus. Veetsime seal kokku õndsad 3 tundi, selle aja sees nägime vapustavaid koralle, mõned neist nii lähedal veepinnale, et sealt üleujumiseks peab kõhu korralikult sisse tõmbama, et ennast ega koralli ei vigastaks, mitmet värvi, suuri ja väikeseid kalu, raid ning õnneseen Helger ka merikilpkonna, keda ka kaameraga jäädvustada üritas.


Kaljukitse pöörijoone ületamine


Coral Bay




imeline Turquouise Bay

leia pildilt kilpkonn

tükike koralli


Exmouthiga hüvasti jätnud, vedasid Hyundai neli ratast meid edasi ikka põhja poole, enne Broome'i otsustasime läbi põigata ka Karrathast, et kohtuda seal meile juba tuttava eesti tüdrukuga, kes juba neljandat aastat Austraalia elu naudib ning siin töötab. Karratha pole nüüd teab mis parim paik noorele inimesele, kes ihkab sinistes ookeanilainetes möllamist ja põnevat ööelu. Tegemist on esmapilgul küllaltki mittemidagiütleva kaevanduslinnaga, kuid teisest küljest jällegi ühe parimate töövõimalustega kohaga Austraalias. Pisikeses linnakeses, kus põhitegevusalaks on kaevandus, ulatub juba koristaja tunnipalk 40 dollarini tunnis. Uusi töötajaid otsiti nii eramajadesse kui kohalikku McDonaldsisse, ainuke miinus ja kõige suurem konks asja juures on elamise leidmine. Karavanparkides üle kolme öö olla ei lubata ning korterite/tubade rendihinnad küündivad kuni 2000 dollarini nädalas, üldiselt ei taheta ka mitme peale pinda üürile anda, vaid eelistatakse üksikut inimest. Oleme siin Austraalias uurinud ka kaevandusse töölesaamisevõimalusi, kuid tõenäosus on suhteliselt 1:1000, kui sa just lehma lellepoeg ei ole. Muidugi võib alati väga hästi vedada ning saab normaalse hinnaga elamise ja seeläbi ka väga hea ja tasuva töö ning siis poleks mingi probleem taolisess piirkonnas mingi pool aastat elada ja raha teenida, aga hetkel piirdusime siiski ajutise peatuspaigaga. Linnake asub küll ookeani ääres ja seal on olemas ka täiesti arvestatav ja ilus palmirand (kuhu meie küll kahjuks ei jõudnud), kuid paraku pole vees väga midagi peale hakata - seal on olemas enam-vähem kõik, mida sa ookeanis karta võid ja mis sind hea meelega lõunasöögiks tarvitaks: kivikala ehk maailma mürgiseim kala, igasugust liiki meduusid, haid. Puudu on veel vaid krokodillid, keda pole veel küll kohatud, kuid arvestades piirkonna küllaltki juba põhjapoolset geograafilist asukohta, võivad nad sinna täiesti eksida. Meie esimene Karratha külastus piirdus kõigest mõne tunniga, sest ees ootas Broome, kuid tagasiteel põikasime sealt uuesti läbi, et seal üks öö veeta ning mõte oli ka endale uut autot vaadata. Kuna lähenemas olid jõulud, siis oli lootust küllaltki normaalse hinnaga auto soetada, sest enne jõule tahavad kõik linnast minema minna. Autot me paraku ei saanud, kuid päästerõngaks osutus see linnakse siiski sest sealt saime teise rendiuto, millega Perthi tagasi sõita. Kuna pidime oma Hyundai viima tagasi Carnarvonisse, siis oleks olnud vaja ka kuidagi Perthi edasi saada. Meie jaoks jäid suletuks ka kõikide karavanparkide uksed, kuigi ületasime linnapiiri alles õhtul kella kuue paiku. Lõpuks siiski leidsime lahenduse ning meie ööbimiskohaks sai poolsaare tipus, ookeani ääres asuv kena kohake. Seal saab aimu ka tõusu ja mõõna tegelikust mõõtmest. Kui öösel on ookeanivesi kalda juures kuskil põlvedeni, siis hommikul ärgates on enamus veest taandunud kuskile 20 meetri taha ning järele on jäänud umbes pahkluuni ulatuv veeriba. Jällegi täiesti teistsugune elamus ning öine ookean selle kohal laiuva tähistaevaga on ikka võrratu küll :)

Nagu juba mainitud, siis selle linnakese kahe külastuse vahepeal jõudsimegi välja Broome'i - lääneranniku põhjatippu. Esimene mulje asukohast oli järgmine: pisike, ülimalt niiske (troopiline) ja palav ning iga nurga peal kohtad aborigeene. Selle paigakese tegelikust võlust saad aimu alles siis kui paned oma telklaagri püsti Austraalia siiani ühes vingeimas karavanpargis, kus lopsakad palmipuud vahelduvad magnooliapõõsastega, puude tipus kraaksuvad üksteise võidu kakaduud ja papagoid ning sukeldud siiani kõige suuremasse basseini, mida ühes karavanpargis näinud oled, naudid kosest allalangevat vett või vaatad basseini teise pilguga hoopis kose tagant. Või pead väikest piknikku Cable Beachi ees laiuval muruplatsil ning vaatad ägedaid pisikesi rannakohvikuid VÕI imetled all rannas istudes kaunist päikeseloojangut ning vaatad, kuidas kuldkollane ketas rahulikult ookeani taha vajub, samal ajal aeg-ajalt kiigates paremale poole kallast, kus kaamlikaravan õhtuselt tuurilt tulnuna rannaliivas jalgu puhkab. Kahju, et saime selles võluvas paigakeses veeta vaid ühe öö sest järgmisel hommikul hakkas tagasisõit Karratha poole, kus saime enda käsutusse nädalaks ajaks Nissan X-Traili ning siis juba trippisime edasi kahe liikuriga.

Kõige parema ja tabavama kirjelduse iseloomustamaks troopilise õhkkonnaga Broome'i, annab meie kollaste kaante vahele köidetud reisiraamat "Austraalia. Down Under", autoriteks K. Fimberg ning A. Hannula, kes väisasid maakera kuklapoolt vahemikul 2006-2007:

"Broome. Pärlipüüdjate linn. Pikkade liivarandade linn. Türkiissiniste ja smaragdroheliste vete linn. Mangroovide linn. Laupäevahommikuse käsitööturu linn. Mangrove Resorti linn. DJ Whale'i linn. Kookospähklite linn. Veininautimise linn. Cable Beachi linn. Ja loomulikult kuulsate päikeseloojangute linn. Kui sa ka siin ei suuda lõdvestuda, soovitame professionaalset teraapiat."

Teel Karrathasse


Broome - Cable Beach



Päikeseloojang Cable Beachil

Kaamlikaravan rannal