Nagu juba eelnevalt mainitud sai, pidime tagasi Perthi pöörduma, sest valge Hyundai oli vaja Carnarvonisse tagastada ning Karrathast saadud rendikas tuli jätta Perthi.
Perthi jõudnud, mõtlesime, mis edasi. Paigutasime end jälle juba tuttavasse Fremantle'i karavanparki ning ühe variandina kerkis tagasi minna 300 km lõuna poole, Margaret Riverisse. Tuleb tunnistada, et meile väga-väga meeldis see kant. Peaks ütlema, et üks minu kindlaid lemmikuid siin punasel mandril. Üldse on terve meie seikluste jooksul Lääne-Austraalia lõunaosa jätnud kõige vingema mulje. Esperance oma superilusate randadega ning Margaret River oma elustiiliga, mis on lihtsalt lõõgastav, muretu. Loodus on muidugi juba super oma sinise India ookeani ja megasuurte lainetega. See on minu jaoks üks selliseid kohti, kus esmapilgul ei saagi väga aru, et siin on midagi erilist, aga hakkad seda hindama täielikult alles siis, kui oled sealt lahkunud. Üks kihvtimaid kohti Margaret Riveris on kindlasti pisike kohvik, mis on ehitatud ookeani äärde, mäekülje peale, nii et hommikusööki nautides avaneb võimas vaade lõputule ookeanile ja vahustele lainetele. Margaret River tuli ideeks seetõttu, et teadsime, et seal peaks õige pea hakkama viinamarjakorjamine. Kuna see regioon on eriti kuulus oma veiniistanduste poolest, siis tööd peaks seal jätkuma. Paraku aga jäi see idee katki pärast seda kui olime käinud kahes meile juba tuttavas tööbüroos ning saime aru, et töörindel on absoluutselt igal pool enne jõule vaikus, mis vaikus. Seega tuli mängu teine variant - võtta Perthis re-location teenusega auto ning põrutada sellega Sydneysse. Re-location on teenus, mida pakuvad paljud autorendifirmad, kellel on vaja teatud autod saada võimalikult ruttu mõnda teise Austraalia suurlinna. Tavaliselt on limiteeritud kilometraaž ning päevade arv, vahepeal makstakse kinni isegi kütus. Meil läkski õnneks ning saime endale kasutada kaks mikrobussi. M&H põrutasid enda omaga Adelaide'i ning mina ja Helger meie omaga Sydneysse. Tiimil M&H vedas päris hästi - 210 dollari eest tasuta kütust ning normaalne kilometraaž, millega said veel paar päeva Adelaide's ringi tiirutada ning meile kõigile kamba peale uut liikurit otsida. Tekkis plaan muretseda uus auto just Adelaide'st, sest South Australia osariigis on paberimajandusega lihtsam. Igal osariigil on omad reeglid, kõige rangema kontrolli peavad autod läbi tegema NSW-st ostes.
Igatahes sõit läbi meile juba tuttava Nullarbori oli küllaltki üksluine, kuna pidime Sydneysse jõudma 5 päevaga, siis toimus üks suur pedaalitallamine ning kilomeetrite arvu rekordi püstitasime teisel päeval kui gaasipedaali tuli all hoida 1000 km jagu. Aga Sydneysse me jõudsime tervelt ja õnnelikult :) Seal võtsid meid vastu meile kalliks saanud Kaisu ja Taavi perekond. Jah, just nimelt terve pere, sest nii Kaisul kui ka Taavil olid emad Austraaliasse lennanud. Võib öelda, et olid väga vinged paar nädalat, sellist kodutunnet pole ammu olnud mitte kusagil siin Austraalias. Jõululaupäeval istusime aias, sõime ennast verivorstidest, hapukapsast ja kartulist kurguni täis ning pimeduse saabudes kiusasime aias possumeid, keda seal jagub. Tundub, et selles pisikeses aiakeses on end sisse sättinud terve possumipere, kes aegajalt end vägagi häälekalt väljendada armastavad. Samuti külastas meid jõuluvana, kes jättis Arabellale kustumatu mälestuse ;) Nii palju kingitusi pole talle vist ükski jõuluvana varem toonud, hihi. Sydneys võtsime vastu ka aastavahetuse juba teist aastat järjest. Sattusime väga hea koha peale ilutulestikku vaatama, mis oli muidugi võimas. Samuti sai teistkordselt külastatud Sinimägesid ning Taronga Zood.
2. jaanuaril oligi aeg kotid pakkida ning edasi liikuma hakata. Andsime endale lubaduse, et reisime niipalju kui võimalik 2011 aastanumbri sees ning 2012 aastat alustame töötamisega kuskil farmipiirkonnas, et seal võimalikult paikne olla ning raha koguda. Sai uuritud, mis sai, kuid lõpuks jäi kätte ikkagi üks variant - tulla tagasi Riverlandi. Väga õnnelik ma muidugi ei olnud, kuna mälusoppi oli see kant jäänud ülimalt igavana ja ka inimesed ei tundunud siin väga meeldivad olevat. Lõpuks tuli siiski tunnistada, et kõige olulisem on lõpuks raha ja kui minna kuskile võõrasse piirkonda, siis ei tea iialgi, kui kaua seal võib aega minna, enne kui normaalselt töö peale saad. Broneerisime endale hostelikohad Berri Backpackersisse, sest hostel, kus me eelmisel aastal viibisime ei tekitanud küll nüüd erilist tunnet, et sinna tagasi minna :D Õnneks Berris vabu kohti oli, üritasime tegelikult siia ka eelmisel aastal tulla, aga pidevalt oli see hostel pilgeni täis broneeritud. Nüüd meil aga vedas ja veel täiega vedas :) Pakkisime Sydneys oma kotid meie juba uude neljarattalisse, mis õnnelikult leidiski endale Adelaide'st uued omanikud meie näol. Nüüd ongi meie käsutuses valge universaalkerega Volvo.
Berri Backpackers on hoopis teistsugune maailm kui seda oli Nomads. Kõige suuremaks positiivsemaks üllatuseks oli kindlasti see, et saime üksiku toa sama hinnaga nagu on suured, jagatud dorm-ruumid, kus tavaliselt sees 6-8 voodikohta. Elame nüüd Helgeriga hosteli peamaja kõrval väikses majakeses. Ruum on pisike, aga õdus, ainult palavaks kipub õhtuga minema. Õnneks on see probleem leevendatav tuppa paigutatud ventilaatori näol. Samuti, mis on ääretult äge, on see, et siin on SAUN!!!!!! Kui paar nädalat tagasi veel arvasin, et mida ma Eestisse tulles kõige esimesena teha tahaksin, siis oleks kindel vastus olnud: sauna minna! Nüüd on aga see mure lahendatud :) Saunas on võimalik käia 3 korda nädalas, mõnusat jahutust pakub kaks aastat tagasi ehitatud bassein ning on olemas midagi nii kehale kui vaimule - väike jõusaal, korvpalli-, tennise-, ja liivaga kaetud võrkpalliväljak, jooga-ja meditatsiooniruum ning massaažituba. Aias kõrguvad palmipuud, mille vahel võid lebotada võrkiiges ning vaadata seda tohutut värvidemängu, mida pakub siinne taevas päikeseloojangu ajal, samal ajal kuulates, kuidas tuulekellad puude varjus kõlisevad. Hosteli territoorium on päris suur, einet saab nautida nii köögis kui väljas või rookatuse all olevas varjualuses. Lugemiseks/lebotamiseks saab kasutada mõnda paljudest basseiniäärsetest lamamistoolidest või puhkenurkadest. Nii et väga mõnus olemine! Üle tee asub ka väike klubi/pubi Berri Club, kus reedeti on õlu vaid 3 dollarit ning õllega kaasneb ka tasuta söök. Õigemini on tegemist samal õhtul aset leidva Hiina Buffet ülejääkidega, mida on aga ohtrasti. Tee meie laudadele leidsid üleeile kevadrullid, sojakastmes praetud oad, aedviljadega riis, nuudlid ning marineeritud kanaliha. Samuti toimub iga kahe-kolme nädala tagant laupäeviti väljasõit houseboat'i (paadimajakesse), kus saab nautida puuküttega sauna, kalapüügi, tasuta pitsa ning kiirpaadiga sõitmise võlusid.
Saabusime Berrisse 3. jaanuaril ning umbes nädala möödudes saime ka esimese tööotsa peale. Kaks päeva kõplasime noorte puude ümbert pikka umbrohtu ära. Selline tüütu ja küllaltki igav, seljale pani küll paraja põntsu, kuid vähemalt oli farmer väga normaalne ning maksis ka korralikult. Nüüd aga oleme õnneks püsiva töö peal, mida oleme sellel nädalal teinud kolm päeva, sest alustasime neljapäeval. Tegemist on tsitrusepuude thinnimisega ehk okstelt üleliigsete viljade ärakakkumisega, et puule jääks külge küllaltki vähe vilju, mis kasvaksid samas suureks ja suurem vili tähendab farmerile tunduvalt paremat raha. Tundub, et meil on töökohaga igati vedanud. Saame valida ise, kui palju päevi tahame nädalas teha ning mitu tundi päevas töötame, millal alustame ja lõpetame. Samuti pole kukil mingit karjuvat supervisorit. Otsustasime, et töötame 6 päeva nädalas, iga päev 10 h, alustame seega hommikul kell 7 ning lõpetame kell 17:30 (lõuna arvestame maha). Töö on iseenesest väga kerge, aeg-ajalt kipub küll igavus peale tükkima, kuid motivatsioon tuleb ise lakke viia :) Kui need ilmad ainult nii kuumad ei oleks...kuumus on selle juures kõige väsitavam. Tuleva nädala lõpuks lubab soojakraade 38 kanti ehk siis liitrites vett ja tugev töötahe tuleb kaasa võtta. Farmer tundub olevat küllaltki perfektsionist ent samas on näha, et on meiega rahul. Kui ma nüüd aus olen, siis ega ma ei viitsi igakord mõõta küll, et 1 ruutmeetri suurusele alale jääks 12 mandariini - aga tundub, et ta minuga väga ei kobise ka :P Palka makstakse ka väga hästi - 19.39/tunnis. Austraalias on see küll kehtestatud miinimumpalk sellisele tööle, aga ausalt öeldes ega ei kurda küll. Tegelikult on meie sihtmärgiks saada tööle veinitehasesse, kus palk peaks olema veelgi parem ja suureks plussiks on ka töötamine sisetingimustes. Oleme enda poolt teinud nüüd kõik, et sinna saada, nüüd jääb vaid üle oodata. Nagu me kuulsime, siis bäkkerid vist väga oodatud üldiselt ei ole, tavaliselt langeb see õnn kohalikele elanikele, aga kui ei proovi, siis ei saa ka teada.
Kui ma nüüd millalgi viitsin kellegi digikast endale pilte ka arvutisse tõmmata, siis tuleb üks pildipostitus ka. Seniks, kirjutamiseni!
Perthi jõudnud, mõtlesime, mis edasi. Paigutasime end jälle juba tuttavasse Fremantle'i karavanparki ning ühe variandina kerkis tagasi minna 300 km lõuna poole, Margaret Riverisse. Tuleb tunnistada, et meile väga-väga meeldis see kant. Peaks ütlema, et üks minu kindlaid lemmikuid siin punasel mandril. Üldse on terve meie seikluste jooksul Lääne-Austraalia lõunaosa jätnud kõige vingema mulje. Esperance oma superilusate randadega ning Margaret River oma elustiiliga, mis on lihtsalt lõõgastav, muretu. Loodus on muidugi juba super oma sinise India ookeani ja megasuurte lainetega. See on minu jaoks üks selliseid kohti, kus esmapilgul ei saagi väga aru, et siin on midagi erilist, aga hakkad seda hindama täielikult alles siis, kui oled sealt lahkunud. Üks kihvtimaid kohti Margaret Riveris on kindlasti pisike kohvik, mis on ehitatud ookeani äärde, mäekülje peale, nii et hommikusööki nautides avaneb võimas vaade lõputule ookeanile ja vahustele lainetele. Margaret River tuli ideeks seetõttu, et teadsime, et seal peaks õige pea hakkama viinamarjakorjamine. Kuna see regioon on eriti kuulus oma veiniistanduste poolest, siis tööd peaks seal jätkuma. Paraku aga jäi see idee katki pärast seda kui olime käinud kahes meile juba tuttavas tööbüroos ning saime aru, et töörindel on absoluutselt igal pool enne jõule vaikus, mis vaikus. Seega tuli mängu teine variant - võtta Perthis re-location teenusega auto ning põrutada sellega Sydneysse. Re-location on teenus, mida pakuvad paljud autorendifirmad, kellel on vaja teatud autod saada võimalikult ruttu mõnda teise Austraalia suurlinna. Tavaliselt on limiteeritud kilometraaž ning päevade arv, vahepeal makstakse kinni isegi kütus. Meil läkski õnneks ning saime endale kasutada kaks mikrobussi. M&H põrutasid enda omaga Adelaide'i ning mina ja Helger meie omaga Sydneysse. Tiimil M&H vedas päris hästi - 210 dollari eest tasuta kütust ning normaalne kilometraaž, millega said veel paar päeva Adelaide's ringi tiirutada ning meile kõigile kamba peale uut liikurit otsida. Tekkis plaan muretseda uus auto just Adelaide'st, sest South Australia osariigis on paberimajandusega lihtsam. Igal osariigil on omad reeglid, kõige rangema kontrolli peavad autod läbi tegema NSW-st ostes.
Igatahes sõit läbi meile juba tuttava Nullarbori oli küllaltki üksluine, kuna pidime Sydneysse jõudma 5 päevaga, siis toimus üks suur pedaalitallamine ning kilomeetrite arvu rekordi püstitasime teisel päeval kui gaasipedaali tuli all hoida 1000 km jagu. Aga Sydneysse me jõudsime tervelt ja õnnelikult :) Seal võtsid meid vastu meile kalliks saanud Kaisu ja Taavi perekond. Jah, just nimelt terve pere, sest nii Kaisul kui ka Taavil olid emad Austraaliasse lennanud. Võib öelda, et olid väga vinged paar nädalat, sellist kodutunnet pole ammu olnud mitte kusagil siin Austraalias. Jõululaupäeval istusime aias, sõime ennast verivorstidest, hapukapsast ja kartulist kurguni täis ning pimeduse saabudes kiusasime aias possumeid, keda seal jagub. Tundub, et selles pisikeses aiakeses on end sisse sättinud terve possumipere, kes aegajalt end vägagi häälekalt väljendada armastavad. Samuti külastas meid jõuluvana, kes jättis Arabellale kustumatu mälestuse ;) Nii palju kingitusi pole talle vist ükski jõuluvana varem toonud, hihi. Sydneys võtsime vastu ka aastavahetuse juba teist aastat järjest. Sattusime väga hea koha peale ilutulestikku vaatama, mis oli muidugi võimas. Samuti sai teistkordselt külastatud Sinimägesid ning Taronga Zood.
2. jaanuaril oligi aeg kotid pakkida ning edasi liikuma hakata. Andsime endale lubaduse, et reisime niipalju kui võimalik 2011 aastanumbri sees ning 2012 aastat alustame töötamisega kuskil farmipiirkonnas, et seal võimalikult paikne olla ning raha koguda. Sai uuritud, mis sai, kuid lõpuks jäi kätte ikkagi üks variant - tulla tagasi Riverlandi. Väga õnnelik ma muidugi ei olnud, kuna mälusoppi oli see kant jäänud ülimalt igavana ja ka inimesed ei tundunud siin väga meeldivad olevat. Lõpuks tuli siiski tunnistada, et kõige olulisem on lõpuks raha ja kui minna kuskile võõrasse piirkonda, siis ei tea iialgi, kui kaua seal võib aega minna, enne kui normaalselt töö peale saad. Broneerisime endale hostelikohad Berri Backpackersisse, sest hostel, kus me eelmisel aastal viibisime ei tekitanud küll nüüd erilist tunnet, et sinna tagasi minna :D Õnneks Berris vabu kohti oli, üritasime tegelikult siia ka eelmisel aastal tulla, aga pidevalt oli see hostel pilgeni täis broneeritud. Nüüd meil aga vedas ja veel täiega vedas :) Pakkisime Sydneys oma kotid meie juba uude neljarattalisse, mis õnnelikult leidiski endale Adelaide'st uued omanikud meie näol. Nüüd ongi meie käsutuses valge universaalkerega Volvo.
Berri Backpackers on hoopis teistsugune maailm kui seda oli Nomads. Kõige suuremaks positiivsemaks üllatuseks oli kindlasti see, et saime üksiku toa sama hinnaga nagu on suured, jagatud dorm-ruumid, kus tavaliselt sees 6-8 voodikohta. Elame nüüd Helgeriga hosteli peamaja kõrval väikses majakeses. Ruum on pisike, aga õdus, ainult palavaks kipub õhtuga minema. Õnneks on see probleem leevendatav tuppa paigutatud ventilaatori näol. Samuti, mis on ääretult äge, on see, et siin on SAUN!!!!!! Kui paar nädalat tagasi veel arvasin, et mida ma Eestisse tulles kõige esimesena teha tahaksin, siis oleks kindel vastus olnud: sauna minna! Nüüd on aga see mure lahendatud :) Saunas on võimalik käia 3 korda nädalas, mõnusat jahutust pakub kaks aastat tagasi ehitatud bassein ning on olemas midagi nii kehale kui vaimule - väike jõusaal, korvpalli-, tennise-, ja liivaga kaetud võrkpalliväljak, jooga-ja meditatsiooniruum ning massaažituba. Aias kõrguvad palmipuud, mille vahel võid lebotada võrkiiges ning vaadata seda tohutut värvidemängu, mida pakub siinne taevas päikeseloojangu ajal, samal ajal kuulates, kuidas tuulekellad puude varjus kõlisevad. Hosteli territoorium on päris suur, einet saab nautida nii köögis kui väljas või rookatuse all olevas varjualuses. Lugemiseks/lebotamiseks saab kasutada mõnda paljudest basseiniäärsetest lamamistoolidest või puhkenurkadest. Nii et väga mõnus olemine! Üle tee asub ka väike klubi/pubi Berri Club, kus reedeti on õlu vaid 3 dollarit ning õllega kaasneb ka tasuta söök. Õigemini on tegemist samal õhtul aset leidva Hiina Buffet ülejääkidega, mida on aga ohtrasti. Tee meie laudadele leidsid üleeile kevadrullid, sojakastmes praetud oad, aedviljadega riis, nuudlid ning marineeritud kanaliha. Samuti toimub iga kahe-kolme nädala tagant laupäeviti väljasõit houseboat'i (paadimajakesse), kus saab nautida puuküttega sauna, kalapüügi, tasuta pitsa ning kiirpaadiga sõitmise võlusid.
Saabusime Berrisse 3. jaanuaril ning umbes nädala möödudes saime ka esimese tööotsa peale. Kaks päeva kõplasime noorte puude ümbert pikka umbrohtu ära. Selline tüütu ja küllaltki igav, seljale pani küll paraja põntsu, kuid vähemalt oli farmer väga normaalne ning maksis ka korralikult. Nüüd aga oleme õnneks püsiva töö peal, mida oleme sellel nädalal teinud kolm päeva, sest alustasime neljapäeval. Tegemist on tsitrusepuude thinnimisega ehk okstelt üleliigsete viljade ärakakkumisega, et puule jääks külge küllaltki vähe vilju, mis kasvaksid samas suureks ja suurem vili tähendab farmerile tunduvalt paremat raha. Tundub, et meil on töökohaga igati vedanud. Saame valida ise, kui palju päevi tahame nädalas teha ning mitu tundi päevas töötame, millal alustame ja lõpetame. Samuti pole kukil mingit karjuvat supervisorit. Otsustasime, et töötame 6 päeva nädalas, iga päev 10 h, alustame seega hommikul kell 7 ning lõpetame kell 17:30 (lõuna arvestame maha). Töö on iseenesest väga kerge, aeg-ajalt kipub küll igavus peale tükkima, kuid motivatsioon tuleb ise lakke viia :) Kui need ilmad ainult nii kuumad ei oleks...kuumus on selle juures kõige väsitavam. Tuleva nädala lõpuks lubab soojakraade 38 kanti ehk siis liitrites vett ja tugev töötahe tuleb kaasa võtta. Farmer tundub olevat küllaltki perfektsionist ent samas on näha, et on meiega rahul. Kui ma nüüd aus olen, siis ega ma ei viitsi igakord mõõta küll, et 1 ruutmeetri suurusele alale jääks 12 mandariini - aga tundub, et ta minuga väga ei kobise ka :P Palka makstakse ka väga hästi - 19.39/tunnis. Austraalias on see küll kehtestatud miinimumpalk sellisele tööle, aga ausalt öeldes ega ei kurda küll. Tegelikult on meie sihtmärgiks saada tööle veinitehasesse, kus palk peaks olema veelgi parem ja suureks plussiks on ka töötamine sisetingimustes. Oleme enda poolt teinud nüüd kõik, et sinna saada, nüüd jääb vaid üle oodata. Nagu me kuulsime, siis bäkkerid vist väga oodatud üldiselt ei ole, tavaliselt langeb see õnn kohalikele elanikele, aga kui ei proovi, siis ei saa ka teada.
Kui ma nüüd millalgi viitsin kellegi digikast endale pilte ka arvutisse tõmmata, siis tuleb üks pildipostitus ka. Seniks, kirjutamiseni!
