...sest kõik läheb nii nagu peab: December 2011

Kõigepealt head uut aastat kõigile! :)
Möödunud on üle kuu aja, kui viimati siia midagi kirjutatud sai. Luban pidevalt endale, et hakkan tihedamalt siia postitusi lisama, aga enam ei julge lubada enne kui asi kindel. Uusaasta lubadusi ka ei andnud, kõige suurem lubadus oligi meie poolt see, et mitte midagi ei luba :)) Vana aasta lõppes vägagi huvitavalt ja muljeterohkelt. Juhtunud on vahepeal palju ja rohkemgi veel, on vist olnud minu elu neli kõige seiklusrikkamat nädalat, mida niipea ei unusta ja ütleme, et on, millest lastelastele rääkida.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peaks siis alustama päris novembri lõpust.
Peale Rottnest Island'i külastust hakkasime Perthi lähedal tööle ühes viinamarjafarmis. Farmer oli väga tore (pärist Horvaatiast), tööpäevad samuti normaalse pikkusega. Tööd alustasime kell 6 hommikul ning lõpetasime tavaliselt kell 15 päeval. Esimene päev oli vist kõige tapvam, kui kõplasime 9 tundi arbuusipõldu ja peale seda tegime veel 1,5 h viinamarjaistanduses trimmimist - tõmbasime üleliigseid lehti põõsastest välja ning riputasime pikad ning allaulatuvad oksad üles traatidele. Tegemist oli söögiviinamarjade istandusega ja tööd on nendega tunduvalt rohkem kui veiniviinamarjadega. Töötasime kokku kaks nädalat ja selle aja jooksul tegime nii kõplamist, lehtede trimmimist kui ka viinamarjakobarate trimmimist, küüslaukude puhastamist ja taimede istutamist. Ilmad olid ikka päris palavad ning kuna tööandjad riietuse osas eriti karme nõudmisi ei esitanud, siis õige pea vahetusid pikad dressipüksid lühikeste vastu ning oranžil pikakäiselisel töösärgil said käised korralikult üles keritud. Hommikul enne autosse istumist sai end muidugi korralikult pealaest jalatallani 30 spf päikesekreemiga sisse määritud. Riietuse osas karmid nõuded ongi esitatud just Austraalia karmi päikese pärast. Päikesepõletus on siin väga kerge tekkima. Farmer küll ootas meid pikemaks ajaks tööle, sest tundus, et ta oli väga rahul meiega, kuid kahjuks tuli meil minna oma teed. Mõnes mõttes kahju muidugi, sest ühiseid jututeemasid meil leidus. Nimelt omab see farmer nelja võidusõiduhobust + kahte varssa, nii et sain ka ennast kurssi viia võidusõiduhobuste elu-oludega siinpool maakera. Väga kahju, et pole saanud ühtegi siinset talli külastada, sest teades, et neid hobuseid hoitakse siin kallimalt kui kulda, siis oleks ka äge oma silmaga näha. Tekkis küll hetkeks võimalus minna ühe farmeri sõbra juurde, kes hobusekasvataja on, aga paraku pidime enne lahkuma, kui see võimalus realiseeritud sai. Noh, eks tuleb ka minu aeg :P aga seda ma ütlen, et aasta on üks vääga pikk paus. Õnneks on selle aja sees juhtunud aga palju palju huvitavat, nii et elukooli olen siin kindlasti omajagu saanud.

1. detsembril alustasime siis Perthist oma kauaoodatud roadtrippi Sydney poole. Planeeritud oli siis sõita läbi terve läänerannik, lõigata läbi põhjaterritooriumi ning mööda idakallast saabuda enne jõule Sydneysse. Asjad pakitud ning viimane külaskäik farmeri juurde tehtud ning reis võiski alata - kahe punase välguga ning tol hetkel polnud meil aimugi, milliseks seikluseks see kujunema saab.

Esimene külastuspaik oli Pinnacles'i rahvuspark umbes 250 km kaugusel Perthist. Pinnacles'ideks nimetatakse miljonite aastate jooksul merekarpidest moodustunud teravatipulisi rünkaid. 1650. aastal avastasid selle Hollandi meresõitjad, kes neid ekslikult kadunud linna varemeteks pidasid. Ilm oli meeletult palav, kärbseid mustmiljon ja varju polnud mitte kusagile minna. Liiv oli kuldkollane ning kui näed enda ümber ainult "kivist" moodustisi, siis mõjub ikka maagiliselt küll. Parim aeg rahvuspargi külastamiseks on tegelikult päikesetõusu ja - loojangu ajal, mis loob fotografeerimiseks suurepärased tingimused. Meie aga nautisime keskpäeva võlusid. Sõitsime 4 km pikkuse raja läbi ja siis võtsime juba suuna Geraldtoni poole.

Olime jõudnud sõita umbes paari tunni jagu kui korraga autol õlirõhunäidik punase jooneni tõusis ning mootor väga veidrat häält tegema hakkas. Jätsime auto tee äärde seisma, mispeale too otsustas hoopis välja surra. Kapotialune oli kuum ja tunda oli tugevat õlikärsahaisu. Lasime mootoril natukene puhata ning proovisime uuesti sõita, alguses oli kõik juba normaalne, kuid seda rõõmu meile kahjuks siiski kauaks ei antud :( Kui juba tekkis oht, et mootor võib päris kokku joosta, pidasime uuesti kinni ja avastasime, et kapotialune keeb ning veepump on lõhki. Samuti oli varem hulka väiksem õlileke paisunud suuremaks. Seega tuli raske südamega vastu võtta see otsus, et meile kalliks saanud Mitsubishi Galanti aeg on läbi. Tubli auto oli igal juhul! Ausalt öelda ei uskunud me ju sedagi, et ta meid Perthi välja veab. 24000 km sellises konditsioonis auto kohta nagu ta meil oli, on vägagi hea saavutus. Nii et teenis meid üle ootuste hästi. Igatahes, Mihkel ja Helger sõitsid lähimasse telefonileviga kohta tee-teenindus kindlustusse (RAA service) helistama, et nad tuleksid ja auto ära veaks. Mina ja Heldur jäime autosse ootele. Passisime tubli tund aega enne kui poisid tagasi tulid ning siis tuli veeel oodata mingi aeg, et veomasin kohale toodaks. Mida aga ei tulnud, oli puksiir! Tuli hoopis mehhaanik väikse kastiautoga, vaatas korra kapoti alla, tõi oma autost veekanistri ja valas radikale vett peale. Ütles, et ta laseb treiku järgi kutsuda. Veetis meie auto juures ca 10 minutit. Lihtsalt vaata ja imesta! Aega pidi minema kuskil 2 tundi, aga lugu lõppes nii, et sorteerisime enda autost kõik vajaliku välja, pakkisime ennast kogu oma killakooriga Helduri-Mihkli auto peale ning jätkasime teekonda Geraldtoni suunas. Helger piinas siiski Mitsut veel natuke ja otsustas, et sõidab sellega nii lähedale linnale kui võimalik. Linna ääres jättis siiski auto tee äärde ning juba ööpimeduses suundusime karavanparki.

Järgmisel hommikul toimetasime auto lammutusse, keerasime numbrimärgid küljest ning niisama õnnetult ta meist sinna jäigi. Tundsin vist esimest korda elus, mis tähendab süda kõvaks teha ning endast nii palju asju maha jätta. Järgmisel hetkel aga mõtled, et aga need on ju kõigest asjad ja elu ongi üks suur seiklus ning kui seikluse hind on see, et ma pean jätma kaks kotitäit riideid, bodyboardi ning külmakasti, siis usun, et iga kogemus on seda väärt küll :D
Geraldtonist panime Sydney poole teele ka oma suured seljakotid, sest Toyotas (Helduri-Mihkli autos) hakkas ruumiga väga kitsaks jääma, samuti ei mõjunud igasugune suurem lisaraskus ka auto vedrustusele eriti positiivselt. Kõik vajalikud asjatoimetused tehtud, jätkasime teekonda. Nüüd juba Kalbarri suunas.

Pinnacles

Viimane hetk koos Punase Välguga

Kalbarri tuntuim vaatamisväärsus on Kalbarri National Park (Kalbarri rahvuspark), kus tõeliseks tõmbenumbriks on sealne maastik ning kõige kuulsamaks "atraktsiooniks" Nature's Window - kaljusse justkui raiutud aken, millest avanevad hingematvad vaated kanjonis voolavale jõele, võimsatele kaljudele ning mäekülgedel paiknevatele hõredatele metsadele. Loodus on hingematvalt ilus ning pole imestada, et Kalbarri on koht, kus iialgi aastas ei tule ette aega, kus kurdetaks külaliste vähesuse üle. Samuti avaldas omamoodi muljet ka linnake ise. Karavanpark asus kohe ookeani ääres ja maastik oli vägagi muljetavaldav.

Pink Lake (Roosa järv). Kummaline roosakas värvus tekib väidetavalt beetakaroteenist.

Nature's Window

Veetsime Kalbarris ühe öö ning edasi viis meid teekond juba Shark Bay ning Monkey Mia delfiinide poole. Mõlemad kaunid kohad asuvad poolsaarel, nii et läänekalda ringreisi plaanides tuleb arvestada nii mõnegi lisaotsaga, aga uskuge, see on seda väärt :)
Kohe poolsaare alguses külastasime Hamelin Pool'i, mille imepisike karavanpark koos kioskiga ei avalda küll erilist muljet, kuid kui treppidest üles teisele poole, ranna äärde, kõndida, avaneb ilus tuhandetest väikestest valgetest rannakarpidest ääristatud rannariba, mida aegajalt ilmestavad looduslikult karpidest tekkinud moodustised.
Pikema peatuse tegime Shell Beach'is, mis nagu nimigi ütleb, on kuulus just nendesamade karbikeste poolest. Liiva juba sellest rannast kergelt ei leia :) Nii kaugele kui silm ulatub, on kõik kaetud pisikeste ja suuremate karbikestega, mis aeg-ajalt ka luiteid moodustavad. Kõik need alad kuuluvad tegelikult Shark Bay World Heritage Area alla ehk siis tegemist on järjekordse maailmapärandiga siin punasel mandril. Shark Bays on võimalik jalutada suurel kaljupealsel platvormil ning vaadata alla lahte, kus käib haide ja raide vilgas elutegevus.
Pärast nende kaunite kohtade väisamist oligi järg lõpuks Monkey Mia käes. Võtsime endale telkimisplatsi, kokkasime süüa ning veetsime paar tunnikest rannas. Monkey Mia resort ehk meie karavanpark asuski otse ookeani ääres. Tuules kiikuvad uinuvad palmipuud, ookeani peal seilav üksik valge purjekas, ülihea laimiõlu ning ahjusoe pitsa karavanpargi pisikeses pubis jäidki meie õhtut lõpetama.
Järgmise päeva hommikul pidime aga juba 7:45 ranna peal oleme, et näha seda, mille pärast see pisike paigake niivõrd kuulus on - nimelt delfiinide toitmist. Igal hommikul ja keskpäeval kindlal kellaajal ilmuvad need intelligentsed loomakesed randa, et inimestele rõõmu valmistada ning väike kalake hamba alla saada. Asi toimib nagu kellavärk. Kui alguses oli veel kõik vaikne ning näha ehk ühte-kahte delfiinikest, siis varsti oli neid kalda ääres juba seitse-kaheksa. Harukordne võimalus nii lähedalt metsikult elavalt looma enda silmaga näha. Tol hommikul ei piisanud tõesti muust, kui ainult varbad kaldavees seista ning neid vähem kui meetri kauguselt imetleda. Alguse sai see traditsioon 1960. aastal, kui sealkandis elav abielupaar aeg-ajalt randa väisavat delfiinipaari toitma hakkas. Pealtvaatajate hulgast valiti pisteliselt inimesi, kes delfiinile kala said pakkuda, otse loomulikult tekitas see kõigis suurt elevust. Saime ka näha haruldast vaatepilti, kuidas delfiin ise oma saaki taga ajab, nimelt jälitasid kolm delfiini erkrohelist krokodillikala, kes nägi tõesti väga eksootiline välja. Koon ja hambad ning roheline värvus tegid temast tõepoolest minikrokodilli. Naine, kes delfiinide elu lähedamalt tutvustas, ütleski, et sellist asja pole ammu nähtud :)