Ma nüüd väga vabandan juba ette, kui see postitus pisut emotsionaalseks kisub, aga on asju, mis tõsiselt hakkavad ajudele juba. Reisimine teatavasti peaks ju tõstma tolerantsust teiste rahvuste suhtes ja panema rohkem arvestama teistega jnejnejne, aga siiski on minu jaoks mõned situatsioonid, mida on raske (või peaaegu võimatu) tolereerida ning mis vähemalt minu arvates kvalifitseeruvad termini alla nagu elementaarne viisakus.
Seda postitust ajendas mind kirjutama praegune olukord meie siinses backpackeris, kus ühte teatud Euroopa rahvust on tuntavalt rohkem kui inglasi, prantslasi, itaallasi, eestlasi, korealasi. Vahepeal oli nende osakaal siin juba 80% ligi. Tegemist on siis sakslastega ehk rahvusega, kelle esindajaid on hetkel Austraaliamaal 3-4 miljonit, täpset arvu muidugi ei tea keegi, aga arvestades, kuidas neid võib igal pool näha-kuulda, peaks ütlema, et täitsa võimalik. Ma ei taha siinses postituses absoluutselt üldistada mitte midagi, räägin peamiselt omadest kogemustest ja kokkupuudetest, mis on olnud vahepeal väga meeldejäävad ja toredad, kuid kahjuks pean mainima, et siinses bäkkeris kahjuks mitte nii meeldivad.

Nimelt esimene ja kõige suurem asi, mis mitte ainult mulle, vaid ka paljudele teistele saksa keelt mitte kõnelevatele isikutele juba väga väga närvidele käib, on see, et nad kõnelevad ainult oma emakeeles. Seda ka kahjuks seltskonnas, kus viibib teisi inimesi - eriti on seda teed läinud saksa tüdrukud, kes (nagu mulle mainiti) ei tahagi rääkida inglise keeles. Nad kardavad seda nagu tuld. Kui midagi nende käest inglise keeles küsida, kas või kõige elementaarsemaid asju, siis kahjuks nad vastata ei oska või kui vastavad, siis ainult lühikese vastuse ning edasine tekst läheb neil edasi juba omavahel nende enda keeles. On paar saksa tüdrukut, kellega on tõesti vahepeal normaalne suhelda selles mõttes, et nad ei pelga inglise keeles rääkida ja kohati nad saavad aru, kui ebaviisakas see on, kui rahvusvahelises seltskonnas kõneletakse ainult oma emakeelt, millest kõrvalised isikud aru ei saa. Rõhk on aga sõnal: vahepeal! Ühega nendest tüdrukutest, L-ga, töötasin ma küüslaugufarmis koos ja ausalt öelda on ta natukene väsitav, sest ega ta kuulata ei viitsi, kuni sa oma mõttega lause lõppu jõuad ja ega ta midagi väga mõistlikku ka ei räägi kahjuks...jutt, mis tema suust tuleb, on 90% ulatuses täielik loba :D Ausalt öelda vahepeal on teda päris piinlik kuulata.

Taoline situatsioon on kestnud juba pikemat aega, aga see, mis mind seda kirjutama ajendas, oli eilne tööpäev. Kaheksale inimesele pakuti üheks päevaks viinamarjafarmi väikest ühepäevast tööotsa ning valituks osutusid mina ja Heldur, neli sakslast ja kolm prantslast. Asi, mis mind veits välja vihastas, oli juba hommikul kui istusime hommikusöögilauas neljakesi - mina koos kolme sakslasega, nii et võite juba kolm korda arvata, mis keeles vestlus käis :))) Kõige "parem" kogu selle värgi juures oli see, kui L. mulle tõlkima hakkas, mis nad räägivad. No ausalt, tule taevas appi! Selle asemel, et kõik võiksid omavahel normaalselt inglise keeles suhelda, hakatakse tõlkima...noojah, ei oskagi kohe midagi öelda selle peale. Kõige vastukäivam selle loo juures on see, et L. ise rääkis mulle, kuidas ta ei viitsi teiste sakslastega suhelda, sest neid lihtsalt ei huvita, kui keegi teine seltskonnas on ja nad suhtlevad ainult omavahel. Minus tekitas küll küsimusi, et mida sa ise praegu teed? Ma saan täielikult aru, et alguses on raske sellega leppida/seda tunnistada, et kui viibid inglisekeelses keskkonnas, siis on igatipidi viisakas rääkida omavahel ka inglise keeles. Ma tean, meil oli ka alguses ikka väga imelik...aga kui sa oled Austraalias ikkagi peaaegu aasta ära olnud ja ikkagi käitud niimoodi, siis on natukene veider juba. Esiteks ei ole see hea sulle endale, sest sinu inglise keel ei arene mitte mingisugusel moel, mis on omakorda põhjustatud sellest, et teised ei viitsi/ega tahagi sinuga enam suhelda, sest nad juba teavad et omavaheline kommunikatsioon piirdub ainult paari lausega. Aga no seda on väga keeruline selgeks teha nendele, kes Austraalias SAT-televisiooni vahendusel saksakeelset "Futuramat" vaatavad :P Ausalt öelda, oleme meie siin elades ja nendega suheldes ka juba vaikselt käega löönud, sest kaua sa ikka suudad oma panust anda, kui inimestel on sellest suhteliselt suva.

Ausalt, eile tundsin esimest korda, kuidas mul oleks kõrvaklappe ja palju-palju head muusikat vaja, sest olime eile sunnitud terve tööpäeva jooksul 8,5 tundi sakslaste loba kuulama. Sattusin mõned korrad ka farmeri ja tema naisega kõrvuti töötama ja paraku olid ka neil omad kommentaarid selle kohta. Ega väga ei imesta küll! Teistega väga ei räägitud, põhiline vestlus toimus siiski nende nelja vahel. Sama asja kogeme siin hostelis peaaegu iga päev nt nii saunas käies või vahepeal õhtuti Games Roomis istudes. Seoses viimase kohaga tuligi meelde üks kummaline olukord, kui mängisime Games Roomis Maffiat, mis on üks tore ja lõbus seltskonnamäng ja seda ta ka oli vähemalt alguses aga paraku kuni selle hetkeni, kuni sattusin ühe saksa poisiga maffia olema ning kui läks arvamiseks ja hääletuseks selles osas, kes maffia on, siis küpsetas ta mu mängust välja. Sellist asja nägid minu silmad küll esimest korda. Pärast muidugi vabandas ette ja taha, et nii tegi ja tõi põhjuseks selle, et vastasel korral oleks tema mängust välja praagitud. Ma ei oska kohe midagi öelda - tõeline džentelmen! Nagu kamooon! See on mäng lihtsalt! Aga siit tuleb ka välja üks teine omadus, mis vägagi silma torkab ja samuti ajudele hakkab - nende tahe olla absoluutselt igal pool parim ja esikohal. Vahet ei ole, kas tegemist on lihtlabase kaardimänguga või spordivõistlusega, kui nemad ei võida, siis on enam-vähem nutt lahti. Kaotada nad ei oska. Eelpoolkirjeldatud maffiamängu situatsioon näitab üpriski ka seda, milline inimene nö tavaelus on..tekitab ausalt öeldes küsimust, et kui sul tõelises elus tuleb ette olukordi, mis ei pruugi sinu jaoks kõige meeldivamalt lõppeda, kas siis ka reedad pigem oma kaaslase, et ise puhtalt välja tulla?

Ja siis eilne tööpäeva lõpp, kui pidime täitsa maksudeklaratsiooni (Tax File Declaration) ning muid pabereid, mis meie tööandja tahtis saada. Ma ausalt ei oska öelda, kuidas siiani ei oska inimesed esimesena mainitud paberit täita ja siis veel vaidlevad ka vastu, kui neid aidata üritad. Et edaspidi oleks osade segadusttekitavate küsimuste kohapealt kõik selge ja klaar, siis tähelepanekud:

Kui täidad Tax File Declarationit, siis kindlasti pange ennast maksude mõttes residendiks (resident of tax purposes? YES!). Kui panete NO, siis võetakse palju suurem protsent taxe maha ja kõige hullem on siis, kui täidate maksuaasta lõpus interneti teel maksutagastusdeklarit ja märgite ka seal samale küsimusele NO, siis arvestage sellega, et valitsuselt saadetakse varsti valges ümbrikus kirjake, kus tahetakse, et teie maksaksite Austraalia valitsusele mõnusa summa raha ja ise ei näe te sentigi. Tean täiesti omadest kogemustest, kui elasime eelmisel aastal Nomadsi bäkkeris ning kaks tüdrukut panid ka omast tarkusest eitava vastuse, said sellesamuse kirja ning helistasid valitsusse, kust neile saadeti mingisugune application, mille pidid ära täitma ning ootama oma rahasid veel neli nädalat takkapihta. Õnneks said nad siiski kõik oma maksud kätte, aga arvan, et sellist jura pole kellelegi vaja. Nii et igal juhul maksude mõttes olete Austraalia resident!
Järgmine küsimus sellel juba varsti vägagi tuttaval roosal paberilehel on: Do you wish to claim tax-free threshold from this payer? Jällegi: YES! Kui teil on ainult üks tööandja, siis on targem vastata jaatavalt - jällegi, kui eitavalt vastate, läheb suurem protsent taxe maha, mille muidugi saab pärast tagasi deklareerida, aga minu teada on see protsentide vahe päris suur. Kui teil on samal ajal aga mitu tööandjat, siis peaks panema NO.
Samuti ei tea paljud nt seda, et kui olete ostnud mingit tööks vajaminevaid asju (nt töösaapad, kiiver, tööpluusid jnejne) ja hoiate tšekid alles, siis maksuaasta lõpus saab ka nende eest raha tagasi. Maksimaalne tagastamisele kuuluv summa on 300 dollarit.

Seoses eilse tööpäeva lõpuga üks parajalt humoorikas asi ka, nimelt kui pabereid täitsime, siis pidi sinna märkima, et mis viisaga sa Austraalias oled. Ilmselgelt kirjutasid kõik Working Holiday, ainult üks inimene, seesamune L., küsis, et mis selle viisa nimi on? Kui farmeri naine ütles talle, et Working Holiday, siis sellepeale kostis ta, et on ikka kindel, et working holiday? Ma koguaeg arvasin, et see on Work and Holiday, aga okei ma siis kirjutan Working Holiday.
Hiljem autos istus ta minu seljataga ja küsis prantsuse kuttidelt, et kuidas kirjutatakse sõna grapes (tõlk. viinamarjad) - mul oli ikka tükk tegemist ja palju palju huulde hammustamist, et sealsamas mitte kõva häälega naerma hakata :D Nagu...tõsiselt?!

Selline pikk kirjatükk siis saigi. Kuumalaine on üle läinud, väljas tuleb vihma ning kuidagi tuli ju see vihmane päev sisustada :)
Praeguseks aga side lõpp ja kirjutamiseni!

Ratsutamas :)

Tundub, et mõnikord oskavad aussid ka oma sõna pidada ja nii koitiski kolmapäeva õhtu kui sain farmerilt telefonikõne, et mind oodatakse tema naabri juurde ratsutama reede õhtul kella poole viieks.

Mis seal ikka - asjad kotist välja tuulatud (jah, ma tõesti võtsin kõik oma ratsutamisvarustuse kaasa siia, alustades kaskast, lõpetades saabastega), vaim valmis pandud ja nii jäigi üle vaid tänast päeva oodata.

Perel on kokku neli kolmevõistlushobust (nende seas üks 14 kuune noor kasvandik). Minule osutus täna kõige sobilikumaks 9-aastane väiksemat kasvu kastanpruun ruun. Kui kõrvale jätta juba üle aasta veninud paus, siis tuli mul arvestada ka veel teiste esmapilgul just mitte kõige mugavamate faktoritega. Esiteks, koolisõidusadul - jah, koolisõidusadul on kindlasti väga mugav, kui ma sellega kunagi ära harjun. Aga kui oled sõitnud ainult hüppe-ja üldsadulatega, siis võtab harjumine aega päris palju, vähemalt minul. Muidu tahaks väga oma jalad pikaks sirutada ning ka istakule tuleb ks sadulaga sõitmine väga kasuks. Teine ja vast kõige suurem asi asja juures - hobune, kes ei taha liikuda. Konkreetselt pead igasugust liigutust välja pigistama temast. Esimesed kümme minutit olid ikka päris rasked. Üritasin siis teha üleminekuid, et teda natukenegi säärele tundlikumaks saada, õige pea toodi aga mulle kannused ja elu läks veidikene lihtsamaks. Midagi uut jällegi mulle, sest nii üllatav, kui see ka pole, pole ma kunagi kannuseid kasutanud :) Lihtsalt, pole endale siiani põhjust neid osta olnud + trennides on põhipoint olnud siiski see, et säärega peab korralikult tööd tegema. Enivei, kannustega läks vähe kergemaks kindlasti, aga kohe kindlasti mitte ideaalseks. Liikumine oli aeglane ja iga sammu ajal tundsin ennast kui tühjakspigistatud sidrun :D Surasin seal veel veidi ja siis tuli pere üks tütardest selga, pärast mida mul ikka tunduvalt lihtsamaks läks. Nagu ma aru sain, siis see hobune pidigi alguses väga raske sõita olema, see tüdruk sõidab temaga teist aastat ja ütles, et alles nüüd hakkab nagu midagi tulema. Naljakas oli see, kui ma sammu ajal peatusi tegin, mis minu arust tulid isegi päris eeskujulikud välja, siis pärast Helger ütles autos, et hobuste omanik arvas, et hobune streigib :D :D Nojah. Igatahes, pärast seda kui see tüdruk seljast maha tuli, läksin tagasi selga ja no hobune oli ikka hoopis midagi muud. Otsustasin sellest kohe viimast võtta ning mitte niisama lonkima jääda, vaid hakkasin kohe traavi tegema nii kergendades kui ka täisistakus ning paari minuti pärast proovisin galoppi ka. Iseenesest ei olnud paha, aeg-ajalt kippusin tasakaaluga jänni jääma, aga tundus, et pärast esimest galopiosa paranes asi veelgi.

Olin aga pehmelt öeldes üllatunud, kui hobuste omanik platsile ilmus ja hakkas takistusi minu jaoks parajaks panema, paludes mul väikest risti tulla. Mõtlesin, et nooo....hea küll :D las ma tulen ühe korra selle ristikese ära ja siis vaatame, kas ta mul üldse laseb mul edasi ratsutada. Läks aga nii, et pidin sama takistust kolm korda uuesti tulema ja siis taheti seda kõrgemaks panna, haha! Seda pean küll mainima, et koolisõidusadul ja hüppamine kokku ei käi :))) Aga hakkama saime, hoolimata sellest, et hobusel oli niivõrd võimas äratõuge, et ma ikka paaril korral kahtlesin, kas on ikka mõistlik lasta mul koolisõidusadulaga hüpata, sest ma ei osks kuskile oma põlvi hüppamise ajal panna ja siis tagajärjeks võib olla tasakaalu kaotus mis omakorda on väga paha. Pärast seda pandi rajale üks kahene süsteem ja siis pidin tulema seda + kolmandat ristikest ka siis. See oli ka vahepeal omamoodi huvitav, kui ma ühel korral ei saanud meeltesegaduses üldse aru, mida ma teen või kuhu ma lähen ja siis täie pauguga ühest nurgast 90 kraadise pöörde galopis pidin tegema, et süsteemi esimest takistust hüpata. Ma ei tea küll kuidas ma selliseid asju teen ja mis mul arus on, aga tundub, et hüppamine mõjus hobusele väga hästi. Pani selja tööle ja minek oli hoopis teine. Samuti mulle endale väga meeldis. Ma lihtsalt armastan hüppamist! :) Esimeste hüpete ajal oli muidugi jälle tegu, et teda korralikult tööle saada. Mul on alati olnud üks suurimaid vigasid see, et ma lähenen takistusele mingi megaaeglase kiirusega ja siis hakkan oma peas mingeid tonte välja mõtlema. Ohtlik on selline tegevus aga igatipidi - nii hobusele kui ratsanikule. Püüdes nüüd seda vältida, üritasin ikka normaalse tempo leida, mis isegi lõpuks õnnestus. Võib aga öelda, et igati kasulik oli see trenn kindlasti...peab ka selliste hobustega sõitma, sest iga hobune õpetab igatipidi :) Kindel on see, et läbi nagu läti rahad olime pärast trenni mõlemad. Nii et hobusele kulus külm dušš ja minul kuum saun vägagi ära :) Omanikud tundusid väga toredad inimesed ja üldse üks kordaläinud päev oli küll. Omanik küll pärast vabandas mitu korda, et oli nii raske hobuse mulle andnud vms, aga mul oli küll tegelikult savi, sain tubli tund aega sõita ja hüpata, mis sest, et mitte kõige lihtsamal hobusel just. Tegelikult oleksin ma saanud ühe teise kena musta värvi mära, aga eile olid kõik hobused saanud teetanusevaktsiinid ning miskipärast käitus too mära vääga veidralt, nt ei puutunudki oma söödaämbrit ja samuti oli liikumine minu arust natukene veider. Ei ole küll kindel, kas sinna ka veel minna saan, sest peretütred tunduvad ratsaspordis väga entusiastlikud olema ja saan aru, et neil endalgi vaja treenida, sest pea igal nädalavahetusel käivad võistlemas. Aga olen tänulik sellegi korra eest :)

Möödunust ja olnust

Lubasin juba vaata et kuu aega tagasi, et tuleb piltidega postitus, kuid miskipärast ei tahtnud selleni kuidagi jõuda. Eks ta rohkem kättevõtmise asi ole...tundub, et nüüd on laiskuseuss blogimise osas taandunud.
Vahepeal midagi väga erilist toimunud ei ole. Lõpetasime selle mandariinide thinnimise töö 12 päevaga ja raha, mis selle aja jooksul teenisime, polnud just paha. Nüüd aga tundub, et töödega on vaiksemaks kiskunud. Pärast pooltteist nädalat niisama puhkamist sain ma eelmisel nädalal siiski väikese tööotsa ühte farmi küüslauke puhastama, mille ma muidugi kahel käel vastu võtsin - maksti küll cash in hand (sulas kätte), kuid töö oli ülilihtne ning esmapilgul natuke kurja olemisega farmer osutus tegelikult üheks parimaks inimeseks, kelle all ma siiani töötanud olen. Kuna tal oli vaja kahte tüdrukut, siis kolm kodumaa poega jäid mängust välja ja nii sai minu töökaaslaseks üks Saksamaa tüdruk. Mis puutub palga maksmisesse, siis ma ise eelistan iga kell ametlikku süsteemi ehk tunnitasu miinus maksud, kuna miinimumtunnitasu maksmisel (mis on 19.39/tunnis) tuleb koheselt kätteteenitud raha natukene suurem summa + võidad ka sellega, et saad maksuaasta lõpus maksud tagasi deklareerida. Kuna aga seda konkreetset tööd jätkus ainult neljaks päevaks, siis olin nõus ka "mustalt" töötama - 15 dollarit tunnis sellise asjaga pole ka just paha raha iseenesest. Farmer oli naljakas :D kohutavalt ropu suuvärgiga ja väliselt küllaltki karmi olemisega, aga sees on süda pehme nagu lambatallel. Tööpäevade jooksul tegime ühe lõunapausi ja kaks väiksemat pausi ning need möödusid tema juures elutoas ümber söögilaua istudes ning kohvi juues. Tundub, et tegemist on inimesega, kes tõesti austab oma töötajaid ja suhtub nendesse kui inimestesse, mitte nagu orjadesse. Kui saksa tüdruk mainis, et tal läksid hostelis kõrvaklapid kaduma, siis tuli farmer teisest toast kahe väikse karbiga - üks oli mõeldud mulle, teine mu töökaaslasele. Mõlema karbi sees kõrvaklapid! :D Samuti jagas ta meile pisikesi šampoonipudeleid, tegi Laurale (saksa tüdruk) lõunasööki, kui too oma lõuna esimesel päeval maha jättis, andis proovida enda farmis kasvatatud oliive (mida ma küll absoluutselt ei söö, aga pean mainima, et nii suuri oliive pole ma veel oma elus näinud) ning eile pärast viimast tööpäeva käis toitmas naabri koera, sest naaber oli puhkusele sõitnud ning tõi meile kodukanamune, tomateid ning andis hostelisse kotitäie küüslauke kaasa. Me rääkisime talle päris palju oma elust ja siinsetest töökogemustest. Reedel ühel pärastlõunasel töötunnil küsis farmer korraga minu käest, et kas ma oskan hobustega ka hüpata? Saades jaatava vastuse, ütles, et "väga hea, kui sa huvitatud oled, siis pärast tööpäeva lõppu lähme minu naabri juurde, tal on võistlushobused kodus ja ma võin uurida, kas Sul oleks seal võimalik sõita." Ja nii me tegimegi :) Reedel pärast tööd sõitsime sisse ühte ilusasse hoovi, kus vasakul pool koplis neli kaunist suksut uudishimulikult uusi tulijaid vaatasid. Rääkisin ka ise hobuseomanikuga paar sõna juttu ja lubati, et selle nädala sees saan sõitma minna. Eks nüüd näha ole muidugi, mis sellest lubadusest välja tuleb, sest ma olen siinveedetud aja jooksul kõik näinud, aga igal juhul olen ma farmerile selle pakutud võimaluse eest ülimalt tänulik. Eile, tööpäeva lõppedes, pistis ta mulle pihku enda tammevaadis 12 kuud seisnud brändipudeli ja käskis selle Helgerile viia - ise sealjuures teadmata, kellega tegu, aga ju ma olen suutnud juttude põhjal temast hea mulje jätta :))
Üldjoontes võib öelda, et siiani on farmeritega päris vedanud. On olnud küll mõni tõsiselt ebaloogiline tööandja, aga üldiselt ei saa midagi paha öelda. Nüüd on aga minul jälle väikene puhkus töötamisest, Helger seevastu alustas Mihkliga apelsinide korjamist. Eks ta rohkem selline eelmise hooaja puhastustöö ole, sest järgmine hooaeg algab ju alles mais, aga eks tuleb hetkel kõik vastu võtta, mis pakutakse. Tundub, et tööde suhtes on hetkel igal pool suhteliselt vaikne - nii NSWs, Victorias, Queenslandist rääkimata, sest seal uputab JÄLLE. Murray jõgi, mis Riverlandini välja ulatub ning mis oma laiuselt on Austraalias 6. kohal, teeb natuke kahju ka siinkandis, sest seoses Queenslandi üleujutustega veetase jões tõuseb ning eelmisel aastal ujutas siin päris suure kaldaäärse territooriumi üle.

Samuti olen ma siin õppinud seda, et puhkust tuleb osata nautida - sest kui tööde hooaeg suure hurraaga pihta hakkab, siis tuleb töid rohkem kui jagub inimesi, kes seda teha suudaks ja vahepeal võib vabast päevast ainult unistada. Muidugi, keegi ei keela ju ei öelda mingile lisapakkumisele, aga samas mõtled, et tuleks ka viimast võtta töötamisest ja pea igast võimalusest, mis võib normaalse teenistuse tuua :) Meie hostel on just sellepärast ülihea paik, et siin on ka siis midagi teha, kui tööd ei ole. Nomadsi aegade peale ei taha tagasi mõeldagi, sest seal tähendas vaba päev lihtsalt vegeteerimist, sest seal tõesti polnud mitte kui midagi teha! Siin on võimalik sportida, saunas käia, lauatennist ja piljardit mängida või niisama üleval tree-house'is (puuonnis) istuda ja raamatut lugeda või kabet mängida. Kõike seda on toetamas väga mõnus õhkkond. Tundub, et norralasest hosteliomanik on ikka kohutavalt palju panustanud sellesse, et backpackerid elust rõõmu tunneksid. Talle kuulub ka houseboat (paadimajake) nimega Unicorn (ükssarvik), kus iga kahe nädala tagant laupäeviti toimub üks mõnus olemine - saab ujuda, külma õlut juua, puuküttega saunas käia, kneeboardingut harrastada ja alates kella 15-st tasuta pitsat nautida :) Viimasel houseboati olengul proovisin ka kneeboardingu ära ja väga meeldis. Käed on pärast nagu süldid otsas ja lihased valutavad, aga vees on alati kihvt möllata. Kneeboarding kujutab siis endast sõitmist väikesel lainelaual, mis kiirpaadi taha on köiega kinnitatud. Alguses on muidugi lihtsam lihtsalt kõhuli laua peal lamada, kahe käega köiest kinni hoida ja paadi taga libiseda, kuid tegelik asja mõte on ennast põlvili laua peale tõmmata ning ideaaljuhul ka laua alt tulev rihm ümber jalgade kinnitada. Pärast esimest kolme korda vette plärtsatamist suutsin ennast siiski tasakaalu hoides põlvedega lauale tõmmata, kuid rihma kinnitamise jätsin järgmiseks korraks :D Tundus, et sain ka ilma selleta hästi hakkama, sest mingeid ekstreemsusi nagunii ette ei võeta (vähemalt mitte esimesel korral). Vahepeal kui paat kallutas ennast ja võttis ette järsemaid pöördeid, oli ikka tegu, et tasakaalu õige nurga all säilitada ja mitte täie hooga vette lennata, kuid kui nõks oli käes, siis oli sõitmine lust, mis lust. Vette plärtsatamise ajal lukust lahtiminev päästevest ja raskused loksuvast veest laua kättesaamisega ning köie leidmisega käivad ainult asja juurde ja kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on päris hea füüsilise koormusega.

Nüüd aga natukene pildimaterjali nagu välja kuulutatud sai.

Kõigepealt mõned väljavõtted 2011. aasta viimasest kuust:

Meie campervan suunal Perth-Sydney

Vasakul: H&M campervan, paremal: meie teine rendiauto, mis meid Karrathast tagasi Perthi tõi.

Jõuluõhtul käis jõuluvana:)

Teist korda Sinimägedes :)

Kolme Õe juures

Hostelielu:

Peamaja

Meie majake

Sisehoov

Saun ja üks paljudest lõõgastumisnurkadest

Bassein


Houseboatil

Kneeboarding



Mandariine thinnimas