Lubasin juba vaata et kuu aega tagasi, et tuleb piltidega postitus, kuid miskipärast ei tahtnud selleni kuidagi jõuda. Eks ta rohkem kättevõtmise asi ole...tundub, et nüüd on laiskuseuss blogimise osas taandunud.
Vahepeal midagi väga erilist toimunud ei ole. Lõpetasime selle mandariinide thinnimise töö 12 päevaga ja raha, mis selle aja jooksul teenisime, polnud just paha. Nüüd aga tundub, et töödega on vaiksemaks kiskunud. Pärast pooltteist nädalat niisama puhkamist sain ma eelmisel nädalal siiski väikese tööotsa ühte farmi küüslauke puhastama, mille ma muidugi kahel käel vastu võtsin - maksti küll cash in hand (sulas kätte), kuid töö oli ülilihtne ning esmapilgul natuke kurja olemisega farmer osutus tegelikult üheks parimaks inimeseks, kelle all ma siiani töötanud olen. Kuna tal oli vaja kahte tüdrukut, siis kolm kodumaa poega jäid mängust välja ja nii sai minu töökaaslaseks üks Saksamaa tüdruk. Mis puutub palga maksmisesse, siis ma ise eelistan iga kell ametlikku süsteemi ehk tunnitasu miinus maksud, kuna miinimumtunnitasu maksmisel (mis on 19.39/tunnis) tuleb koheselt kätteteenitud raha natukene suurem summa + võidad ka sellega, et saad maksuaasta lõpus maksud tagasi deklareerida. Kuna aga seda konkreetset tööd jätkus ainult neljaks päevaks, siis olin nõus ka "mustalt" töötama - 15 dollarit tunnis sellise asjaga pole ka just paha raha iseenesest. Farmer oli naljakas :D kohutavalt ropu suuvärgiga ja väliselt küllaltki karmi olemisega, aga sees on süda pehme nagu lambatallel. Tööpäevade jooksul tegime ühe lõunapausi ja kaks väiksemat pausi ning need möödusid tema juures elutoas ümber söögilaua istudes ning kohvi juues. Tundub, et tegemist on inimesega, kes tõesti austab oma töötajaid ja suhtub nendesse kui inimestesse, mitte nagu orjadesse. Kui saksa tüdruk mainis, et tal läksid hostelis kõrvaklapid kaduma, siis tuli farmer teisest toast kahe väikse karbiga - üks oli mõeldud mulle, teine mu töökaaslasele. Mõlema karbi sees kõrvaklapid! :D Samuti jagas ta meile pisikesi šampoonipudeleid, tegi Laurale (saksa tüdruk) lõunasööki, kui too oma lõuna esimesel päeval maha jättis, andis proovida enda farmis kasvatatud oliive (mida ma küll absoluutselt ei söö, aga pean mainima, et nii suuri oliive pole ma veel oma elus näinud) ning eile pärast viimast tööpäeva käis toitmas naabri koera, sest naaber oli puhkusele sõitnud ning tõi meile kodukanamune, tomateid ning andis hostelisse kotitäie küüslauke kaasa. Me rääkisime talle päris palju oma elust ja siinsetest töökogemustest. Reedel ühel pärastlõunasel töötunnil küsis farmer korraga minu käest, et kas ma oskan hobustega ka hüpata? Saades jaatava vastuse, ütles, et "väga hea, kui sa huvitatud oled, siis pärast tööpäeva lõppu lähme minu naabri juurde, tal on võistlushobused kodus ja ma võin uurida, kas Sul oleks seal võimalik sõita." Ja nii me tegimegi :) Reedel pärast tööd sõitsime sisse ühte ilusasse hoovi, kus vasakul pool koplis neli kaunist suksut uudishimulikult uusi tulijaid vaatasid. Rääkisin ka ise hobuseomanikuga paar sõna juttu ja lubati, et selle nädala sees saan sõitma minna. Eks nüüd näha ole muidugi, mis sellest lubadusest välja tuleb, sest ma olen siinveedetud aja jooksul kõik näinud, aga igal juhul olen ma farmerile selle pakutud võimaluse eest ülimalt tänulik. Eile, tööpäeva lõppedes, pistis ta mulle pihku enda tammevaadis 12 kuud seisnud brändipudeli ja käskis selle Helgerile viia - ise sealjuures teadmata, kellega tegu, aga ju ma olen suutnud juttude põhjal temast hea mulje jätta :))
Üldjoontes võib öelda, et siiani on farmeritega päris vedanud. On olnud küll mõni tõsiselt ebaloogiline tööandja, aga üldiselt ei saa midagi paha öelda. Nüüd on aga minul jälle väikene puhkus töötamisest, Helger seevastu alustas Mihkliga apelsinide korjamist. Eks ta rohkem selline eelmise hooaja puhastustöö ole, sest järgmine hooaeg algab ju alles mais, aga eks tuleb hetkel kõik vastu võtta, mis pakutakse. Tundub, et tööde suhtes on hetkel igal pool suhteliselt vaikne - nii NSWs, Victorias, Queenslandist rääkimata, sest seal uputab JÄLLE. Murray jõgi, mis Riverlandini välja ulatub ning mis oma laiuselt on Austraalias 6. kohal, teeb natuke kahju ka siinkandis, sest seoses Queenslandi üleujutustega veetase jões tõuseb ning eelmisel aastal ujutas siin päris suure kaldaäärse territooriumi üle.
Samuti olen ma siin õppinud seda, et puhkust tuleb osata nautida - sest kui tööde hooaeg suure hurraaga pihta hakkab, siis tuleb töid rohkem kui jagub inimesi, kes seda teha suudaks ja vahepeal võib vabast päevast ainult unistada. Muidugi, keegi ei keela ju ei öelda mingile lisapakkumisele, aga samas mõtled, et tuleks ka viimast võtta töötamisest ja pea igast võimalusest, mis võib normaalse teenistuse tuua :) Meie hostel on just sellepärast ülihea paik, et siin on ka siis midagi teha, kui tööd ei ole. Nomadsi aegade peale ei taha tagasi mõeldagi, sest seal tähendas vaba päev lihtsalt vegeteerimist, sest seal tõesti polnud mitte kui midagi teha! Siin on võimalik sportida, saunas käia, lauatennist ja piljardit mängida või niisama üleval tree-house'is (puuonnis) istuda ja raamatut lugeda või kabet mängida. Kõike seda on toetamas väga mõnus õhkkond. Tundub, et norralasest hosteliomanik on ikka kohutavalt palju panustanud sellesse, et backpackerid elust rõõmu tunneksid. Talle kuulub ka houseboat (paadimajake) nimega Unicorn (ükssarvik), kus iga kahe nädala tagant laupäeviti toimub üks mõnus olemine - saab ujuda, külma õlut juua, puuküttega saunas käia, kneeboardingut harrastada ja alates kella 15-st tasuta pitsat nautida :) Viimasel houseboati olengul proovisin ka kneeboardingu ära ja väga meeldis. Käed on pärast nagu süldid otsas ja lihased valutavad, aga vees on alati kihvt möllata. Kneeboarding kujutab siis endast sõitmist väikesel lainelaual, mis kiirpaadi taha on köiega kinnitatud. Alguses on muidugi lihtsam lihtsalt kõhuli laua peal lamada, kahe käega köiest kinni hoida ja paadi taga libiseda, kuid tegelik asja mõte on ennast põlvili laua peale tõmmata ning ideaaljuhul ka laua alt tulev rihm ümber jalgade kinnitada. Pärast esimest kolme korda vette plärtsatamist suutsin ennast siiski tasakaalu hoides põlvedega lauale tõmmata, kuid rihma kinnitamise jätsin järgmiseks korraks :D Tundus, et sain ka ilma selleta hästi hakkama, sest mingeid ekstreemsusi nagunii ette ei võeta (vähemalt mitte esimesel korral). Vahepeal kui paat kallutas ennast ja võttis ette järsemaid pöördeid, oli ikka tegu, et tasakaalu õige nurga all säilitada ja mitte täie hooga vette lennata, kuid kui nõks oli käes, siis oli sõitmine lust, mis lust. Vette plärtsatamise ajal lukust lahtiminev päästevest ja raskused loksuvast veest laua kättesaamisega ning köie leidmisega käivad ainult asja juurde ja kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on päris hea füüsilise koormusega.
Nüüd aga natukene pildimaterjali nagu välja kuulutatud sai.
Kõigepealt mõned väljavõtted 2011. aasta viimasest kuust:
Meie campervan suunal Perth-Sydney
Vasakul: H&M campervan, paremal: meie teine rendiauto, mis meid Karrathast tagasi Perthi tõi.
Jõuluõhtul käis jõuluvana:)
Teist korda Sinimägedes :)
Kolme Õe juures
Sisehoov
Saun ja üks paljudest lõõgastumisnurkadest
Bassein
Houseboatil
Kneeboarding
Mandariine thinnimas
Vahepeal midagi väga erilist toimunud ei ole. Lõpetasime selle mandariinide thinnimise töö 12 päevaga ja raha, mis selle aja jooksul teenisime, polnud just paha. Nüüd aga tundub, et töödega on vaiksemaks kiskunud. Pärast pooltteist nädalat niisama puhkamist sain ma eelmisel nädalal siiski väikese tööotsa ühte farmi küüslauke puhastama, mille ma muidugi kahel käel vastu võtsin - maksti küll cash in hand (sulas kätte), kuid töö oli ülilihtne ning esmapilgul natuke kurja olemisega farmer osutus tegelikult üheks parimaks inimeseks, kelle all ma siiani töötanud olen. Kuna tal oli vaja kahte tüdrukut, siis kolm kodumaa poega jäid mängust välja ja nii sai minu töökaaslaseks üks Saksamaa tüdruk. Mis puutub palga maksmisesse, siis ma ise eelistan iga kell ametlikku süsteemi ehk tunnitasu miinus maksud, kuna miinimumtunnitasu maksmisel (mis on 19.39/tunnis) tuleb koheselt kätteteenitud raha natukene suurem summa + võidad ka sellega, et saad maksuaasta lõpus maksud tagasi deklareerida. Kuna aga seda konkreetset tööd jätkus ainult neljaks päevaks, siis olin nõus ka "mustalt" töötama - 15 dollarit tunnis sellise asjaga pole ka just paha raha iseenesest. Farmer oli naljakas :D kohutavalt ropu suuvärgiga ja väliselt küllaltki karmi olemisega, aga sees on süda pehme nagu lambatallel. Tööpäevade jooksul tegime ühe lõunapausi ja kaks väiksemat pausi ning need möödusid tema juures elutoas ümber söögilaua istudes ning kohvi juues. Tundub, et tegemist on inimesega, kes tõesti austab oma töötajaid ja suhtub nendesse kui inimestesse, mitte nagu orjadesse. Kui saksa tüdruk mainis, et tal läksid hostelis kõrvaklapid kaduma, siis tuli farmer teisest toast kahe väikse karbiga - üks oli mõeldud mulle, teine mu töökaaslasele. Mõlema karbi sees kõrvaklapid! :D Samuti jagas ta meile pisikesi šampoonipudeleid, tegi Laurale (saksa tüdruk) lõunasööki, kui too oma lõuna esimesel päeval maha jättis, andis proovida enda farmis kasvatatud oliive (mida ma küll absoluutselt ei söö, aga pean mainima, et nii suuri oliive pole ma veel oma elus näinud) ning eile pärast viimast tööpäeva käis toitmas naabri koera, sest naaber oli puhkusele sõitnud ning tõi meile kodukanamune, tomateid ning andis hostelisse kotitäie küüslauke kaasa. Me rääkisime talle päris palju oma elust ja siinsetest töökogemustest. Reedel ühel pärastlõunasel töötunnil küsis farmer korraga minu käest, et kas ma oskan hobustega ka hüpata? Saades jaatava vastuse, ütles, et "väga hea, kui sa huvitatud oled, siis pärast tööpäeva lõppu lähme minu naabri juurde, tal on võistlushobused kodus ja ma võin uurida, kas Sul oleks seal võimalik sõita." Ja nii me tegimegi :) Reedel pärast tööd sõitsime sisse ühte ilusasse hoovi, kus vasakul pool koplis neli kaunist suksut uudishimulikult uusi tulijaid vaatasid. Rääkisin ka ise hobuseomanikuga paar sõna juttu ja lubati, et selle nädala sees saan sõitma minna. Eks nüüd näha ole muidugi, mis sellest lubadusest välja tuleb, sest ma olen siinveedetud aja jooksul kõik näinud, aga igal juhul olen ma farmerile selle pakutud võimaluse eest ülimalt tänulik. Eile, tööpäeva lõppedes, pistis ta mulle pihku enda tammevaadis 12 kuud seisnud brändipudeli ja käskis selle Helgerile viia - ise sealjuures teadmata, kellega tegu, aga ju ma olen suutnud juttude põhjal temast hea mulje jätta :))
Üldjoontes võib öelda, et siiani on farmeritega päris vedanud. On olnud küll mõni tõsiselt ebaloogiline tööandja, aga üldiselt ei saa midagi paha öelda. Nüüd on aga minul jälle väikene puhkus töötamisest, Helger seevastu alustas Mihkliga apelsinide korjamist. Eks ta rohkem selline eelmise hooaja puhastustöö ole, sest järgmine hooaeg algab ju alles mais, aga eks tuleb hetkel kõik vastu võtta, mis pakutakse. Tundub, et tööde suhtes on hetkel igal pool suhteliselt vaikne - nii NSWs, Victorias, Queenslandist rääkimata, sest seal uputab JÄLLE. Murray jõgi, mis Riverlandini välja ulatub ning mis oma laiuselt on Austraalias 6. kohal, teeb natuke kahju ka siinkandis, sest seoses Queenslandi üleujutustega veetase jões tõuseb ning eelmisel aastal ujutas siin päris suure kaldaäärse territooriumi üle.
Samuti olen ma siin õppinud seda, et puhkust tuleb osata nautida - sest kui tööde hooaeg suure hurraaga pihta hakkab, siis tuleb töid rohkem kui jagub inimesi, kes seda teha suudaks ja vahepeal võib vabast päevast ainult unistada. Muidugi, keegi ei keela ju ei öelda mingile lisapakkumisele, aga samas mõtled, et tuleks ka viimast võtta töötamisest ja pea igast võimalusest, mis võib normaalse teenistuse tuua :) Meie hostel on just sellepärast ülihea paik, et siin on ka siis midagi teha, kui tööd ei ole. Nomadsi aegade peale ei taha tagasi mõeldagi, sest seal tähendas vaba päev lihtsalt vegeteerimist, sest seal tõesti polnud mitte kui midagi teha! Siin on võimalik sportida, saunas käia, lauatennist ja piljardit mängida või niisama üleval tree-house'is (puuonnis) istuda ja raamatut lugeda või kabet mängida. Kõike seda on toetamas väga mõnus õhkkond. Tundub, et norralasest hosteliomanik on ikka kohutavalt palju panustanud sellesse, et backpackerid elust rõõmu tunneksid. Talle kuulub ka houseboat (paadimajake) nimega Unicorn (ükssarvik), kus iga kahe nädala tagant laupäeviti toimub üks mõnus olemine - saab ujuda, külma õlut juua, puuküttega saunas käia, kneeboardingut harrastada ja alates kella 15-st tasuta pitsat nautida :) Viimasel houseboati olengul proovisin ka kneeboardingu ära ja väga meeldis. Käed on pärast nagu süldid otsas ja lihased valutavad, aga vees on alati kihvt möllata. Kneeboarding kujutab siis endast sõitmist väikesel lainelaual, mis kiirpaadi taha on köiega kinnitatud. Alguses on muidugi lihtsam lihtsalt kõhuli laua peal lamada, kahe käega köiest kinni hoida ja paadi taga libiseda, kuid tegelik asja mõte on ennast põlvili laua peale tõmmata ning ideaaljuhul ka laua alt tulev rihm ümber jalgade kinnitada. Pärast esimest kolme korda vette plärtsatamist suutsin ennast siiski tasakaalu hoides põlvedega lauale tõmmata, kuid rihma kinnitamise jätsin järgmiseks korraks :D Tundus, et sain ka ilma selleta hästi hakkama, sest mingeid ekstreemsusi nagunii ette ei võeta (vähemalt mitte esimesel korral). Vahepeal kui paat kallutas ennast ja võttis ette järsemaid pöördeid, oli ikka tegu, et tasakaalu õige nurga all säilitada ja mitte täie hooga vette lennata, kuid kui nõks oli käes, siis oli sõitmine lust, mis lust. Vette plärtsatamise ajal lukust lahtiminev päästevest ja raskused loksuvast veest laua kättesaamisega ning köie leidmisega käivad ainult asja juurde ja kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on päris hea füüsilise koormusega.
Nüüd aga natukene pildimaterjali nagu välja kuulutatud sai.
Kõigepealt mõned väljavõtted 2011. aasta viimasest kuust:
Meie campervan suunal Perth-Sydney
Vasakul: H&M campervan, paremal: meie teine rendiauto, mis meid Karrathast tagasi Perthi tõi.
Jõuluõhtul käis jõuluvana:)
Teist korda Sinimägedes :)
Kolme Õe juures
Hostelielu:
Peamaja
Meie majake
Peamaja
Meie majake
Sisehoov
Saun ja üks paljudest lõõgastumisnurkadest
Bassein
Houseboatil
Kneeboarding
Mandariine thinnimas
No comments:
Post a Comment