Ma nüüd väga vabandan juba ette, kui see postitus pisut emotsionaalseks kisub, aga on asju, mis tõsiselt hakkavad ajudele juba. Reisimine teatavasti peaks ju tõstma tolerantsust teiste rahvuste suhtes ja panema rohkem arvestama teistega jnejnejne, aga siiski on minu jaoks mõned situatsioonid, mida on raske (või peaaegu võimatu) tolereerida ning mis vähemalt minu arvates kvalifitseeruvad termini alla nagu elementaarne viisakus.
Seda postitust ajendas mind kirjutama praegune olukord meie siinses backpackeris, kus ühte teatud Euroopa rahvust on tuntavalt rohkem kui inglasi, prantslasi, itaallasi, eestlasi, korealasi. Vahepeal oli nende osakaal siin juba 80% ligi. Tegemist on siis sakslastega ehk rahvusega, kelle esindajaid on hetkel Austraaliamaal 3-4 miljonit, täpset arvu muidugi ei tea keegi, aga arvestades, kuidas neid võib igal pool näha-kuulda, peaks ütlema, et täitsa võimalik. Ma ei taha siinses postituses absoluutselt üldistada mitte midagi, räägin peamiselt omadest kogemustest ja kokkupuudetest, mis on olnud vahepeal väga meeldejäävad ja toredad, kuid kahjuks pean mainima, et siinses bäkkeris kahjuks mitte nii meeldivad.

Nimelt esimene ja kõige suurem asi, mis mitte ainult mulle, vaid ka paljudele teistele saksa keelt mitte kõnelevatele isikutele juba väga väga närvidele käib, on see, et nad kõnelevad ainult oma emakeeles. Seda ka kahjuks seltskonnas, kus viibib teisi inimesi - eriti on seda teed läinud saksa tüdrukud, kes (nagu mulle mainiti) ei tahagi rääkida inglise keeles. Nad kardavad seda nagu tuld. Kui midagi nende käest inglise keeles küsida, kas või kõige elementaarsemaid asju, siis kahjuks nad vastata ei oska või kui vastavad, siis ainult lühikese vastuse ning edasine tekst läheb neil edasi juba omavahel nende enda keeles. On paar saksa tüdrukut, kellega on tõesti vahepeal normaalne suhelda selles mõttes, et nad ei pelga inglise keeles rääkida ja kohati nad saavad aru, kui ebaviisakas see on, kui rahvusvahelises seltskonnas kõneletakse ainult oma emakeelt, millest kõrvalised isikud aru ei saa. Rõhk on aga sõnal: vahepeal! Ühega nendest tüdrukutest, L-ga, töötasin ma küüslaugufarmis koos ja ausalt öelda on ta natukene väsitav, sest ega ta kuulata ei viitsi, kuni sa oma mõttega lause lõppu jõuad ja ega ta midagi väga mõistlikku ka ei räägi kahjuks...jutt, mis tema suust tuleb, on 90% ulatuses täielik loba :D Ausalt öelda vahepeal on teda päris piinlik kuulata.

Taoline situatsioon on kestnud juba pikemat aega, aga see, mis mind seda kirjutama ajendas, oli eilne tööpäev. Kaheksale inimesele pakuti üheks päevaks viinamarjafarmi väikest ühepäevast tööotsa ning valituks osutusid mina ja Heldur, neli sakslast ja kolm prantslast. Asi, mis mind veits välja vihastas, oli juba hommikul kui istusime hommikusöögilauas neljakesi - mina koos kolme sakslasega, nii et võite juba kolm korda arvata, mis keeles vestlus käis :))) Kõige "parem" kogu selle värgi juures oli see, kui L. mulle tõlkima hakkas, mis nad räägivad. No ausalt, tule taevas appi! Selle asemel, et kõik võiksid omavahel normaalselt inglise keeles suhelda, hakatakse tõlkima...noojah, ei oskagi kohe midagi öelda selle peale. Kõige vastukäivam selle loo juures on see, et L. ise rääkis mulle, kuidas ta ei viitsi teiste sakslastega suhelda, sest neid lihtsalt ei huvita, kui keegi teine seltskonnas on ja nad suhtlevad ainult omavahel. Minus tekitas küll küsimusi, et mida sa ise praegu teed? Ma saan täielikult aru, et alguses on raske sellega leppida/seda tunnistada, et kui viibid inglisekeelses keskkonnas, siis on igatipidi viisakas rääkida omavahel ka inglise keeles. Ma tean, meil oli ka alguses ikka väga imelik...aga kui sa oled Austraalias ikkagi peaaegu aasta ära olnud ja ikkagi käitud niimoodi, siis on natukene veider juba. Esiteks ei ole see hea sulle endale, sest sinu inglise keel ei arene mitte mingisugusel moel, mis on omakorda põhjustatud sellest, et teised ei viitsi/ega tahagi sinuga enam suhelda, sest nad juba teavad et omavaheline kommunikatsioon piirdub ainult paari lausega. Aga no seda on väga keeruline selgeks teha nendele, kes Austraalias SAT-televisiooni vahendusel saksakeelset "Futuramat" vaatavad :P Ausalt öelda, oleme meie siin elades ja nendega suheldes ka juba vaikselt käega löönud, sest kaua sa ikka suudad oma panust anda, kui inimestel on sellest suhteliselt suva.

Ausalt, eile tundsin esimest korda, kuidas mul oleks kõrvaklappe ja palju-palju head muusikat vaja, sest olime eile sunnitud terve tööpäeva jooksul 8,5 tundi sakslaste loba kuulama. Sattusin mõned korrad ka farmeri ja tema naisega kõrvuti töötama ja paraku olid ka neil omad kommentaarid selle kohta. Ega väga ei imesta küll! Teistega väga ei räägitud, põhiline vestlus toimus siiski nende nelja vahel. Sama asja kogeme siin hostelis peaaegu iga päev nt nii saunas käies või vahepeal õhtuti Games Roomis istudes. Seoses viimase kohaga tuligi meelde üks kummaline olukord, kui mängisime Games Roomis Maffiat, mis on üks tore ja lõbus seltskonnamäng ja seda ta ka oli vähemalt alguses aga paraku kuni selle hetkeni, kuni sattusin ühe saksa poisiga maffia olema ning kui läks arvamiseks ja hääletuseks selles osas, kes maffia on, siis küpsetas ta mu mängust välja. Sellist asja nägid minu silmad küll esimest korda. Pärast muidugi vabandas ette ja taha, et nii tegi ja tõi põhjuseks selle, et vastasel korral oleks tema mängust välja praagitud. Ma ei oska kohe midagi öelda - tõeline džentelmen! Nagu kamooon! See on mäng lihtsalt! Aga siit tuleb ka välja üks teine omadus, mis vägagi silma torkab ja samuti ajudele hakkab - nende tahe olla absoluutselt igal pool parim ja esikohal. Vahet ei ole, kas tegemist on lihtlabase kaardimänguga või spordivõistlusega, kui nemad ei võida, siis on enam-vähem nutt lahti. Kaotada nad ei oska. Eelpoolkirjeldatud maffiamängu situatsioon näitab üpriski ka seda, milline inimene nö tavaelus on..tekitab ausalt öeldes küsimust, et kui sul tõelises elus tuleb ette olukordi, mis ei pruugi sinu jaoks kõige meeldivamalt lõppeda, kas siis ka reedad pigem oma kaaslase, et ise puhtalt välja tulla?

Ja siis eilne tööpäeva lõpp, kui pidime täitsa maksudeklaratsiooni (Tax File Declaration) ning muid pabereid, mis meie tööandja tahtis saada. Ma ausalt ei oska öelda, kuidas siiani ei oska inimesed esimesena mainitud paberit täita ja siis veel vaidlevad ka vastu, kui neid aidata üritad. Et edaspidi oleks osade segadusttekitavate küsimuste kohapealt kõik selge ja klaar, siis tähelepanekud:

Kui täidad Tax File Declarationit, siis kindlasti pange ennast maksude mõttes residendiks (resident of tax purposes? YES!). Kui panete NO, siis võetakse palju suurem protsent taxe maha ja kõige hullem on siis, kui täidate maksuaasta lõpus interneti teel maksutagastusdeklarit ja märgite ka seal samale küsimusele NO, siis arvestage sellega, et valitsuselt saadetakse varsti valges ümbrikus kirjake, kus tahetakse, et teie maksaksite Austraalia valitsusele mõnusa summa raha ja ise ei näe te sentigi. Tean täiesti omadest kogemustest, kui elasime eelmisel aastal Nomadsi bäkkeris ning kaks tüdrukut panid ka omast tarkusest eitava vastuse, said sellesamuse kirja ning helistasid valitsusse, kust neile saadeti mingisugune application, mille pidid ära täitma ning ootama oma rahasid veel neli nädalat takkapihta. Õnneks said nad siiski kõik oma maksud kätte, aga arvan, et sellist jura pole kellelegi vaja. Nii et igal juhul maksude mõttes olete Austraalia resident!
Järgmine küsimus sellel juba varsti vägagi tuttaval roosal paberilehel on: Do you wish to claim tax-free threshold from this payer? Jällegi: YES! Kui teil on ainult üks tööandja, siis on targem vastata jaatavalt - jällegi, kui eitavalt vastate, läheb suurem protsent taxe maha, mille muidugi saab pärast tagasi deklareerida, aga minu teada on see protsentide vahe päris suur. Kui teil on samal ajal aga mitu tööandjat, siis peaks panema NO.
Samuti ei tea paljud nt seda, et kui olete ostnud mingit tööks vajaminevaid asju (nt töösaapad, kiiver, tööpluusid jnejne) ja hoiate tšekid alles, siis maksuaasta lõpus saab ka nende eest raha tagasi. Maksimaalne tagastamisele kuuluv summa on 300 dollarit.

Seoses eilse tööpäeva lõpuga üks parajalt humoorikas asi ka, nimelt kui pabereid täitsime, siis pidi sinna märkima, et mis viisaga sa Austraalias oled. Ilmselgelt kirjutasid kõik Working Holiday, ainult üks inimene, seesamune L., küsis, et mis selle viisa nimi on? Kui farmeri naine ütles talle, et Working Holiday, siis sellepeale kostis ta, et on ikka kindel, et working holiday? Ma koguaeg arvasin, et see on Work and Holiday, aga okei ma siis kirjutan Working Holiday.
Hiljem autos istus ta minu seljataga ja küsis prantsuse kuttidelt, et kuidas kirjutatakse sõna grapes (tõlk. viinamarjad) - mul oli ikka tükk tegemist ja palju palju huulde hammustamist, et sealsamas mitte kõva häälega naerma hakata :D Nagu...tõsiselt?!

Selline pikk kirjatükk siis saigi. Kuumalaine on üle läinud, väljas tuleb vihma ning kuidagi tuli ju see vihmane päev sisustada :)
Praeguseks aga side lõpp ja kirjutamiseni!