Pikk paus

Okei, mul on nyyd mustmiljon vabandust, miks ma blogi vahepeal täiendanud pole, aga kui need kokku võtta ühte lausesse, siis: mul pole lihtsalt olnud millestki kirjutada! :) Nii lihtne see ongi. Väga veider, et blogger näitab nagu mul oleks viimane postitus olnud 28. veebruaril, ma omast arust kirjutasin ikka pärast seda ka kas või näiteks sellest, kuidas me Helduri sünnipäeval houseboatile sõitsime ja känguru meiega kaasa kulges ning hiljem harukordse vaatepildi osaliseks saime, kui känguru ujuma läks. Aga okei. Vahepeal on toimunud niipalju, et töötasin perioodil märts-aprill ühes viinamarjafarmis ja pean ütlema, et kui edaspidi taolist tööd contract tasuga pakutakse, siis oleks see targem kohe pikalt saata. Maksti kasti pealt ja olenes täiesti, mis sorti korjad, koige kõrgem tasu, mis võimalik saada oli, oli 1,70 dollarit kasti pealt ja varietyks sellisel juhul Shiraz ehk üks kallimaid veiniviinamarjasorte. Lõpuks suutsin ka Helgeri ja Helduri sinna tööle sebida, aga paraku jagus seda rõõmu neile vaid paariks päevaks, sest no pole midagi oelda, kui siinsed farmerid mõtlevad ikka omamoodi ja sul palutakse teha mingit saasta ja siis veel kobisetakse, et ega sa siia miljoneid ei tulnud teenima, vaid head tööd tegema. Khmkhm. Ühel teisipäevasel päeval kui käisin Kangara packing shedis ennast tööle kirja panemas, sest tsitruste hooaeg oli just ukse ees, teatas too viinamarjafarmer teistele töötajatele, et eestlasi ta enam tagasi ei oota. Mis seal ikka. No worries, mate!

Lõppkokkuvõttes läks meil siiski koik vägagi positiivselt, sest nii mina, Helger ning Heldur saime Kangara packing shedi tööle :) Minul vedas veel eriti, sest tuli välja, et sellel aastal vahendab neid packing shedi toid hoopis mingi töövahendusfirma, millest keegi varem kuulnudki polnud ning Heldur ja Helger kui esmakordselt packing shedi toole asujad pidid asju ajama hoopis selle agentuuri kaudu. Minul läks aga väga lihtsalt, sest sain tööle asuda otse ilma mingi vahendustegevuseta ja seega ei kaotanud ma ka palgas üldse. Nüüd töötamegi koik koos pärastlounases vahetuses kella 16:30-01:30-ni. Pärastlounane vahetus on ikka hoopis teine tera, kui päevane, mis algab kell 6 hommikul. Õhkkond on juba hoopis teine ja kuidagi palju vabam on olla, pole sellist pinget peal, kui päevasel ajal. Inimesed on aga mõlemas vahetuses väga sõbralikud ja toredad. Samuti on tunnipalk õhtuses vahetuses kõrgem - 23 dollarit/tunnis esmaspäevast reedeni ja pühapäeval 26 dollarit :)) Nii et kui saab normaalselt 6 päeva nädalas tootada, siis pole just paha :)
Töö ka konti ei murra, minu ülesandeks on apelsine sorteerida, Helger sõidab forkliftiga (tostukiga) ringi ja Heldur kirjutab binidele kaarte. Samuti on positiivne see, et kui on vaba päev, siis saab teinekord teha ka mingeid lisatöid siinse hosteli kaudu. Tundub, et ka selles osas on meil päris hästi läinud, sest just eelmine nädal käisin Loxtonis koos kahe poisiga meie hostelist. Nimelt oli hostelisse helistanud üks naine, kes tahtis abi kolimisel, kuna olevat just uude majja sisse kolinud. No mis seal ikka, tunnipalgaks lubati 20 dollarit ja ei tundunud just eriti midagi raske töö ka olevat.....ja ega ei olnudki :))) Ma pole oma elus veel teinud midagi nii absurdset ja saanud selle eest ka sellist töötasu. Põhimotteliselt on sellel naisel lihtsalt seltsi vaja. Natukene aitasime seal mööbeldada ka ja mööblit tubadesse tõsta ja poisid tegid garaazialust korda, aga see oli ka koik, kui nüüd toesti TÖÖST rääkida. Minu peamisteks ülesanneteks oli panna tema pesu kuivama ja kuiv pesu garderoobi panna ja talle voodi ära teha :D Ta oli täielikult lummatud minust ja mul on natuke tunne, et ma olen talle nagu tütar, keda tal pole kunagi olnud. Ostis meile lõunaks kiirtoidukast suured pizzad ja friikartulid ja enne äraminekut andis mulle kõrvarongad tasuta :D Kõige parem lugu oli muidugi see, kui me tema koju hommikul saabusime ja siis ta seletas, mis teha on vaja ning mainis, et: mul on seal kuuri all üks vana auto, et selle peaks eest ära soitma. No muidugi kui ta garaaziukse üles tostis, siis me koik tardusime, sest see tema vana auto oli 60 aastat vana valge ja punase nahksisuga Jaguar. Ma pole vist kunagi ilusamat autot oma elus näinud. Punkt. Aga jah, siis me istusime seal autos mingi pool tundi ja siis seletas meile, et auto kuulub tegelikult tema isale ja et see Jaguar on üks esimesest 100-st, mis on SA osariigis registreeritud. Naise perekond omab ka suurt veinitehast siinsamas Renmarki külje all.
Käisime Helgeriga tema juures ka teist korda eelmisel teisipäeval, sest siis olid kaks rekkat tulemas ja oli vaja need tühjaks laadida, aga minu ülesanne oli raamatuid riiulisse ja teeserviisi kappi toppida ja enne tööpäeva lõppu ma pesin kolm taldrikut ja ühe tassi koogis ära :D Makstud sain 7,5 tunni eest. Ja Helger pidi laupäeval sinna minema koos ühe saksa tüübiga, nagu ikka, ega erilist vajadust ei olnud, aga kui pakutakse lambalihahautist ja pärast saab veel Jaguariga linnatänavate peal kruiisida, siis miks mitte :)

Mis puutubki nüüd kruiisimisse, siis selline asi seisab meil ees nüüd natukene vähem kui kolme kuu pärast. Minu teine pool otsustas sellel aastal 25-aastaseks saada ja sünnipäevakingituse väljamotlemisega oli tükk tegu, kuid siiski, välja motlesin ja teostasin. 20.oktoobril läheme Sydneys laeva peale ning ees seisab 8-päevane kruiis Uus-Kaledoonia saartele. Keda lähemalt huvitab, siis väike pildiseeria ja informatsioon kruiisilaeva kohta asub siin: http://www.carnival.com.au/en/Spirit.aspx

Samuti on meil ostetud kojulennupilet 1.detsembriks suunal Bangkok-Tallinn. Pärast kruiisilt tulekut veedame paar päeva Sydneys ning siis juba ootavad Bali ja Tai ning 1.detsembri ohtul kell 17:35 Eesti aja järgi maandumegi koduses Tallinna lennujaamas.

EDIT: Kuna see postitus oli tegelikult valmis kirjutatud juba laupäeval, aga teises arvutis, nii et pidin seda enda omas natukene korrigeerima, siis on natukene kirjutamisainet vahepeal juurde tekkinud. Ööl vastu eilset kui töölt tulime, siis kurtis H. ägedat kõhuvalu, mis ta mõned tunnid hiljem ka haiglavoodisse hoopis viis. Ja ma pean ütlema, et reisikindlustuse omamine on ikka üks tänuväärt asi, sest ma tõesti ei kujuta ette, mis saaks ilma selleta, sest arve, mis sealt tuleb, tundub olevat ikka päris kopsakas, kuna ta peab haiglas olema mingi kolm päeva kokku vist. Kõhuvalu põhjustajaks oli mingisugune sooltesisene blokeering, mis tekitas parempoolses kõhuõõnes krampe ja ajas iiveldama. Ühesõnaga, vedelikud ei saanud enam kõhus vabalt liikuda ja seega kogunesid ühte kohta. Taolise blokeeringu omakorda põhjustas arvatavasti kunagine pimesoole operatsioon nagu ma aru sain, siis sellest opist jäänud arm võib väljastpoolt paista küll ilus ja sile, küll aga seestpoolt on midagi, mis põhjustab sellist seisundit. Võeti mitmed analüüsid ja tehti ka röntgen, alguses arvati, et on vaja isegi operatsiooni, aga kirurg käis ja vaatas ning ütles, et 95% juhtudest selline asi oppi ei vaja, aga et jätab H-i siiski kuskil kolmeks päevaks haiglasse tilgutite alla. See tähendab kolm päeva ilma toidu ja joogita, sest suu kaudu midagi manustada ei tohi kuna soolestik peab rahu saama. Kõik saadav vedelik tuleb tilgutite kaudu. Õhtul, kui viimast korda eilse päeva jooksul haiglat külastasin, siis oli isegi lootust, et H. lastakse juba järgmise päeva õhtul koju :) eks loodame parimat! :)