No vahepeal peab ikka midagi kirjutama. Kõik piletid on ostetud, juhuu! 19. oktoober lendame Adelaide´st Sydneysse, Sydneyst läheme 20. oktoobri õhtul laeva peale ning meie kauaoodatud kruiis Uus-Kaledoonia saartele võib alata :) Tagasi Sydneysse jõuame 28. oktoobri õhtul ja 1.novembril ongi aeg Austraaliaga hüvasti jätta ning võtta suund Bali poole, kus veedame 11 päeva, 12. novembril maandume juba Tais, kus oleme kuni 1. detsembrini ning sama päeva õhtul kell 17:35 Eesti aja järgi peaksime siis puudutama juba kodmaa pinda. Nii et praegu on veel ainult vaja tööd rabada umbes 10 nädalat ja siis saab kauaoodatud puhkust hakata nautima. Muidugi nüüd, kui kõik on tehtud ja enam-vähem  ka plaanid paigas, siis ei jõua seda aega ära oodata. Eks ikka iga päev saab trip.ee reisifoorumit loetud ning samal ajal google mapsis sõrmega järge aetud. Päris põnev on siuke reisi organiseerimine.

Ega midagi muud polegi praegu lisada. Ilmad kipuvad juba kevade poole, Eestiga ikka täiesti üks-ühele. Nagu eile uudistest loetud sai, lubatakse sinnakanti juba öökülma, meil oli aga üleeile juba 26 kraadi sooja. Samuti hakkavad puud õitsema, mõni on ikka väga uhkes rüüs juba tänava ääres kevadet kuulutamas. Muidu on kõik päevad ikka üks ja sama kõik - kella 12 paiku äratus, hommikusöök, õhtusöögiks kokkamine ja kella 16 ajal juba tööle ning kell 1:30 tööpäeva lõpp, reeded ja pühapäevad on ainult lühemad, kella 00-ni. Töö on samuti sama, mingeid muutusi ei ole, kui ainult see, et Heldur läheb järgmise nädala lõpus juba minema ning Helger saab tema positsiooni üle võtta ehk siis on lootust, et saame töötada kuni 2:30-ni. Ootaks ainult, et need sooje ilmu nüüd rohkem oleks ja et need kauem püsima hakkaksid, sest ikka nii mõnus on enne tööle minekut päikse käes hommikust süüa või võrkkiiges raamatut lugeda. 

Nägime lõpuks vabas looduses elava koaala ka ära, kui üle-eelmisel nädalal tööle sõitsime ja see rahulikult üle tee jalutas, päris armas ja suur oli teine, ega ta väga ei hoolinud sellest, et kaks autot oleks tema pärast peaaegu avarii teinud :)) Ning õhtul tagasi sõites tahtis känguru meile autouksest sisse hüpata, päris hea ehmatus oli. Tundub, et täiskuu avaldab loomadele kummalist mõju :) 

Ja ma sain täna oma poole õppelaenust tagasi makstud. Nii happy! :) 

Pikk paus

Okei, mul on nyyd mustmiljon vabandust, miks ma blogi vahepeal täiendanud pole, aga kui need kokku võtta ühte lausesse, siis: mul pole lihtsalt olnud millestki kirjutada! :) Nii lihtne see ongi. Väga veider, et blogger näitab nagu mul oleks viimane postitus olnud 28. veebruaril, ma omast arust kirjutasin ikka pärast seda ka kas või näiteks sellest, kuidas me Helduri sünnipäeval houseboatile sõitsime ja känguru meiega kaasa kulges ning hiljem harukordse vaatepildi osaliseks saime, kui känguru ujuma läks. Aga okei. Vahepeal on toimunud niipalju, et töötasin perioodil märts-aprill ühes viinamarjafarmis ja pean ütlema, et kui edaspidi taolist tööd contract tasuga pakutakse, siis oleks see targem kohe pikalt saata. Maksti kasti pealt ja olenes täiesti, mis sorti korjad, koige kõrgem tasu, mis võimalik saada oli, oli 1,70 dollarit kasti pealt ja varietyks sellisel juhul Shiraz ehk üks kallimaid veiniviinamarjasorte. Lõpuks suutsin ka Helgeri ja Helduri sinna tööle sebida, aga paraku jagus seda rõõmu neile vaid paariks päevaks, sest no pole midagi oelda, kui siinsed farmerid mõtlevad ikka omamoodi ja sul palutakse teha mingit saasta ja siis veel kobisetakse, et ega sa siia miljoneid ei tulnud teenima, vaid head tööd tegema. Khmkhm. Ühel teisipäevasel päeval kui käisin Kangara packing shedis ennast tööle kirja panemas, sest tsitruste hooaeg oli just ukse ees, teatas too viinamarjafarmer teistele töötajatele, et eestlasi ta enam tagasi ei oota. Mis seal ikka. No worries, mate!

Lõppkokkuvõttes läks meil siiski koik vägagi positiivselt, sest nii mina, Helger ning Heldur saime Kangara packing shedi tööle :) Minul vedas veel eriti, sest tuli välja, et sellel aastal vahendab neid packing shedi toid hoopis mingi töövahendusfirma, millest keegi varem kuulnudki polnud ning Heldur ja Helger kui esmakordselt packing shedi toole asujad pidid asju ajama hoopis selle agentuuri kaudu. Minul läks aga väga lihtsalt, sest sain tööle asuda otse ilma mingi vahendustegevuseta ja seega ei kaotanud ma ka palgas üldse. Nüüd töötamegi koik koos pärastlounases vahetuses kella 16:30-01:30-ni. Pärastlounane vahetus on ikka hoopis teine tera, kui päevane, mis algab kell 6 hommikul. Õhkkond on juba hoopis teine ja kuidagi palju vabam on olla, pole sellist pinget peal, kui päevasel ajal. Inimesed on aga mõlemas vahetuses väga sõbralikud ja toredad. Samuti on tunnipalk õhtuses vahetuses kõrgem - 23 dollarit/tunnis esmaspäevast reedeni ja pühapäeval 26 dollarit :)) Nii et kui saab normaalselt 6 päeva nädalas tootada, siis pole just paha :)
Töö ka konti ei murra, minu ülesandeks on apelsine sorteerida, Helger sõidab forkliftiga (tostukiga) ringi ja Heldur kirjutab binidele kaarte. Samuti on positiivne see, et kui on vaba päev, siis saab teinekord teha ka mingeid lisatöid siinse hosteli kaudu. Tundub, et ka selles osas on meil päris hästi läinud, sest just eelmine nädal käisin Loxtonis koos kahe poisiga meie hostelist. Nimelt oli hostelisse helistanud üks naine, kes tahtis abi kolimisel, kuna olevat just uude majja sisse kolinud. No mis seal ikka, tunnipalgaks lubati 20 dollarit ja ei tundunud just eriti midagi raske töö ka olevat.....ja ega ei olnudki :))) Ma pole oma elus veel teinud midagi nii absurdset ja saanud selle eest ka sellist töötasu. Põhimotteliselt on sellel naisel lihtsalt seltsi vaja. Natukene aitasime seal mööbeldada ka ja mööblit tubadesse tõsta ja poisid tegid garaazialust korda, aga see oli ka koik, kui nüüd toesti TÖÖST rääkida. Minu peamisteks ülesanneteks oli panna tema pesu kuivama ja kuiv pesu garderoobi panna ja talle voodi ära teha :D Ta oli täielikult lummatud minust ja mul on natuke tunne, et ma olen talle nagu tütar, keda tal pole kunagi olnud. Ostis meile lõunaks kiirtoidukast suured pizzad ja friikartulid ja enne äraminekut andis mulle kõrvarongad tasuta :D Kõige parem lugu oli muidugi see, kui me tema koju hommikul saabusime ja siis ta seletas, mis teha on vaja ning mainis, et: mul on seal kuuri all üks vana auto, et selle peaks eest ära soitma. No muidugi kui ta garaaziukse üles tostis, siis me koik tardusime, sest see tema vana auto oli 60 aastat vana valge ja punase nahksisuga Jaguar. Ma pole vist kunagi ilusamat autot oma elus näinud. Punkt. Aga jah, siis me istusime seal autos mingi pool tundi ja siis seletas meile, et auto kuulub tegelikult tema isale ja et see Jaguar on üks esimesest 100-st, mis on SA osariigis registreeritud. Naise perekond omab ka suurt veinitehast siinsamas Renmarki külje all.
Käisime Helgeriga tema juures ka teist korda eelmisel teisipäeval, sest siis olid kaks rekkat tulemas ja oli vaja need tühjaks laadida, aga minu ülesanne oli raamatuid riiulisse ja teeserviisi kappi toppida ja enne tööpäeva lõppu ma pesin kolm taldrikut ja ühe tassi koogis ära :D Makstud sain 7,5 tunni eest. Ja Helger pidi laupäeval sinna minema koos ühe saksa tüübiga, nagu ikka, ega erilist vajadust ei olnud, aga kui pakutakse lambalihahautist ja pärast saab veel Jaguariga linnatänavate peal kruiisida, siis miks mitte :)

Mis puutubki nüüd kruiisimisse, siis selline asi seisab meil ees nüüd natukene vähem kui kolme kuu pärast. Minu teine pool otsustas sellel aastal 25-aastaseks saada ja sünnipäevakingituse väljamotlemisega oli tükk tegu, kuid siiski, välja motlesin ja teostasin. 20.oktoobril läheme Sydneys laeva peale ning ees seisab 8-päevane kruiis Uus-Kaledoonia saartele. Keda lähemalt huvitab, siis väike pildiseeria ja informatsioon kruiisilaeva kohta asub siin: http://www.carnival.com.au/en/Spirit.aspx

Samuti on meil ostetud kojulennupilet 1.detsembriks suunal Bangkok-Tallinn. Pärast kruiisilt tulekut veedame paar päeva Sydneys ning siis juba ootavad Bali ja Tai ning 1.detsembri ohtul kell 17:35 Eesti aja järgi maandumegi koduses Tallinna lennujaamas.

EDIT: Kuna see postitus oli tegelikult valmis kirjutatud juba laupäeval, aga teises arvutis, nii et pidin seda enda omas natukene korrigeerima, siis on natukene kirjutamisainet vahepeal juurde tekkinud. Ööl vastu eilset kui töölt tulime, siis kurtis H. ägedat kõhuvalu, mis ta mõned tunnid hiljem ka haiglavoodisse hoopis viis. Ja ma pean ütlema, et reisikindlustuse omamine on ikka üks tänuväärt asi, sest ma tõesti ei kujuta ette, mis saaks ilma selleta, sest arve, mis sealt tuleb, tundub olevat ikka päris kopsakas, kuna ta peab haiglas olema mingi kolm päeva kokku vist. Kõhuvalu põhjustajaks oli mingisugune sooltesisene blokeering, mis tekitas parempoolses kõhuõõnes krampe ja ajas iiveldama. Ühesõnaga, vedelikud ei saanud enam kõhus vabalt liikuda ja seega kogunesid ühte kohta. Taolise blokeeringu omakorda põhjustas arvatavasti kunagine pimesoole operatsioon nagu ma aru sain, siis sellest opist jäänud arm võib väljastpoolt paista küll ilus ja sile, küll aga seestpoolt on midagi, mis põhjustab sellist seisundit. Võeti mitmed analüüsid ja tehti ka röntgen, alguses arvati, et on vaja isegi operatsiooni, aga kirurg käis ja vaatas ning ütles, et 95% juhtudest selline asi oppi ei vaja, aga et jätab H-i siiski kuskil kolmeks päevaks haiglasse tilgutite alla. See tähendab kolm päeva ilma toidu ja joogita, sest suu kaudu midagi manustada ei tohi kuna soolestik peab rahu saama. Kõik saadav vedelik tuleb tilgutite kaudu. Õhtul, kui viimast korda eilse päeva jooksul haiglat külastasin, siis oli isegi lootust, et H. lastakse juba järgmise päeva õhtul koju :) eks loodame parimat! :)

Ma nüüd väga vabandan juba ette, kui see postitus pisut emotsionaalseks kisub, aga on asju, mis tõsiselt hakkavad ajudele juba. Reisimine teatavasti peaks ju tõstma tolerantsust teiste rahvuste suhtes ja panema rohkem arvestama teistega jnejnejne, aga siiski on minu jaoks mõned situatsioonid, mida on raske (või peaaegu võimatu) tolereerida ning mis vähemalt minu arvates kvalifitseeruvad termini alla nagu elementaarne viisakus.
Seda postitust ajendas mind kirjutama praegune olukord meie siinses backpackeris, kus ühte teatud Euroopa rahvust on tuntavalt rohkem kui inglasi, prantslasi, itaallasi, eestlasi, korealasi. Vahepeal oli nende osakaal siin juba 80% ligi. Tegemist on siis sakslastega ehk rahvusega, kelle esindajaid on hetkel Austraaliamaal 3-4 miljonit, täpset arvu muidugi ei tea keegi, aga arvestades, kuidas neid võib igal pool näha-kuulda, peaks ütlema, et täitsa võimalik. Ma ei taha siinses postituses absoluutselt üldistada mitte midagi, räägin peamiselt omadest kogemustest ja kokkupuudetest, mis on olnud vahepeal väga meeldejäävad ja toredad, kuid kahjuks pean mainima, et siinses bäkkeris kahjuks mitte nii meeldivad.

Nimelt esimene ja kõige suurem asi, mis mitte ainult mulle, vaid ka paljudele teistele saksa keelt mitte kõnelevatele isikutele juba väga väga närvidele käib, on see, et nad kõnelevad ainult oma emakeeles. Seda ka kahjuks seltskonnas, kus viibib teisi inimesi - eriti on seda teed läinud saksa tüdrukud, kes (nagu mulle mainiti) ei tahagi rääkida inglise keeles. Nad kardavad seda nagu tuld. Kui midagi nende käest inglise keeles küsida, kas või kõige elementaarsemaid asju, siis kahjuks nad vastata ei oska või kui vastavad, siis ainult lühikese vastuse ning edasine tekst läheb neil edasi juba omavahel nende enda keeles. On paar saksa tüdrukut, kellega on tõesti vahepeal normaalne suhelda selles mõttes, et nad ei pelga inglise keeles rääkida ja kohati nad saavad aru, kui ebaviisakas see on, kui rahvusvahelises seltskonnas kõneletakse ainult oma emakeelt, millest kõrvalised isikud aru ei saa. Rõhk on aga sõnal: vahepeal! Ühega nendest tüdrukutest, L-ga, töötasin ma küüslaugufarmis koos ja ausalt öelda on ta natukene väsitav, sest ega ta kuulata ei viitsi, kuni sa oma mõttega lause lõppu jõuad ja ega ta midagi väga mõistlikku ka ei räägi kahjuks...jutt, mis tema suust tuleb, on 90% ulatuses täielik loba :D Ausalt öelda vahepeal on teda päris piinlik kuulata.

Taoline situatsioon on kestnud juba pikemat aega, aga see, mis mind seda kirjutama ajendas, oli eilne tööpäev. Kaheksale inimesele pakuti üheks päevaks viinamarjafarmi väikest ühepäevast tööotsa ning valituks osutusid mina ja Heldur, neli sakslast ja kolm prantslast. Asi, mis mind veits välja vihastas, oli juba hommikul kui istusime hommikusöögilauas neljakesi - mina koos kolme sakslasega, nii et võite juba kolm korda arvata, mis keeles vestlus käis :))) Kõige "parem" kogu selle värgi juures oli see, kui L. mulle tõlkima hakkas, mis nad räägivad. No ausalt, tule taevas appi! Selle asemel, et kõik võiksid omavahel normaalselt inglise keeles suhelda, hakatakse tõlkima...noojah, ei oskagi kohe midagi öelda selle peale. Kõige vastukäivam selle loo juures on see, et L. ise rääkis mulle, kuidas ta ei viitsi teiste sakslastega suhelda, sest neid lihtsalt ei huvita, kui keegi teine seltskonnas on ja nad suhtlevad ainult omavahel. Minus tekitas küll küsimusi, et mida sa ise praegu teed? Ma saan täielikult aru, et alguses on raske sellega leppida/seda tunnistada, et kui viibid inglisekeelses keskkonnas, siis on igatipidi viisakas rääkida omavahel ka inglise keeles. Ma tean, meil oli ka alguses ikka väga imelik...aga kui sa oled Austraalias ikkagi peaaegu aasta ära olnud ja ikkagi käitud niimoodi, siis on natukene veider juba. Esiteks ei ole see hea sulle endale, sest sinu inglise keel ei arene mitte mingisugusel moel, mis on omakorda põhjustatud sellest, et teised ei viitsi/ega tahagi sinuga enam suhelda, sest nad juba teavad et omavaheline kommunikatsioon piirdub ainult paari lausega. Aga no seda on väga keeruline selgeks teha nendele, kes Austraalias SAT-televisiooni vahendusel saksakeelset "Futuramat" vaatavad :P Ausalt öelda, oleme meie siin elades ja nendega suheldes ka juba vaikselt käega löönud, sest kaua sa ikka suudad oma panust anda, kui inimestel on sellest suhteliselt suva.

Ausalt, eile tundsin esimest korda, kuidas mul oleks kõrvaklappe ja palju-palju head muusikat vaja, sest olime eile sunnitud terve tööpäeva jooksul 8,5 tundi sakslaste loba kuulama. Sattusin mõned korrad ka farmeri ja tema naisega kõrvuti töötama ja paraku olid ka neil omad kommentaarid selle kohta. Ega väga ei imesta küll! Teistega väga ei räägitud, põhiline vestlus toimus siiski nende nelja vahel. Sama asja kogeme siin hostelis peaaegu iga päev nt nii saunas käies või vahepeal õhtuti Games Roomis istudes. Seoses viimase kohaga tuligi meelde üks kummaline olukord, kui mängisime Games Roomis Maffiat, mis on üks tore ja lõbus seltskonnamäng ja seda ta ka oli vähemalt alguses aga paraku kuni selle hetkeni, kuni sattusin ühe saksa poisiga maffia olema ning kui läks arvamiseks ja hääletuseks selles osas, kes maffia on, siis küpsetas ta mu mängust välja. Sellist asja nägid minu silmad küll esimest korda. Pärast muidugi vabandas ette ja taha, et nii tegi ja tõi põhjuseks selle, et vastasel korral oleks tema mängust välja praagitud. Ma ei oska kohe midagi öelda - tõeline džentelmen! Nagu kamooon! See on mäng lihtsalt! Aga siit tuleb ka välja üks teine omadus, mis vägagi silma torkab ja samuti ajudele hakkab - nende tahe olla absoluutselt igal pool parim ja esikohal. Vahet ei ole, kas tegemist on lihtlabase kaardimänguga või spordivõistlusega, kui nemad ei võida, siis on enam-vähem nutt lahti. Kaotada nad ei oska. Eelpoolkirjeldatud maffiamängu situatsioon näitab üpriski ka seda, milline inimene nö tavaelus on..tekitab ausalt öeldes küsimust, et kui sul tõelises elus tuleb ette olukordi, mis ei pruugi sinu jaoks kõige meeldivamalt lõppeda, kas siis ka reedad pigem oma kaaslase, et ise puhtalt välja tulla?

Ja siis eilne tööpäeva lõpp, kui pidime täitsa maksudeklaratsiooni (Tax File Declaration) ning muid pabereid, mis meie tööandja tahtis saada. Ma ausalt ei oska öelda, kuidas siiani ei oska inimesed esimesena mainitud paberit täita ja siis veel vaidlevad ka vastu, kui neid aidata üritad. Et edaspidi oleks osade segadusttekitavate küsimuste kohapealt kõik selge ja klaar, siis tähelepanekud:

Kui täidad Tax File Declarationit, siis kindlasti pange ennast maksude mõttes residendiks (resident of tax purposes? YES!). Kui panete NO, siis võetakse palju suurem protsent taxe maha ja kõige hullem on siis, kui täidate maksuaasta lõpus interneti teel maksutagastusdeklarit ja märgite ka seal samale küsimusele NO, siis arvestage sellega, et valitsuselt saadetakse varsti valges ümbrikus kirjake, kus tahetakse, et teie maksaksite Austraalia valitsusele mõnusa summa raha ja ise ei näe te sentigi. Tean täiesti omadest kogemustest, kui elasime eelmisel aastal Nomadsi bäkkeris ning kaks tüdrukut panid ka omast tarkusest eitava vastuse, said sellesamuse kirja ning helistasid valitsusse, kust neile saadeti mingisugune application, mille pidid ära täitma ning ootama oma rahasid veel neli nädalat takkapihta. Õnneks said nad siiski kõik oma maksud kätte, aga arvan, et sellist jura pole kellelegi vaja. Nii et igal juhul maksude mõttes olete Austraalia resident!
Järgmine küsimus sellel juba varsti vägagi tuttaval roosal paberilehel on: Do you wish to claim tax-free threshold from this payer? Jällegi: YES! Kui teil on ainult üks tööandja, siis on targem vastata jaatavalt - jällegi, kui eitavalt vastate, läheb suurem protsent taxe maha, mille muidugi saab pärast tagasi deklareerida, aga minu teada on see protsentide vahe päris suur. Kui teil on samal ajal aga mitu tööandjat, siis peaks panema NO.
Samuti ei tea paljud nt seda, et kui olete ostnud mingit tööks vajaminevaid asju (nt töösaapad, kiiver, tööpluusid jnejne) ja hoiate tšekid alles, siis maksuaasta lõpus saab ka nende eest raha tagasi. Maksimaalne tagastamisele kuuluv summa on 300 dollarit.

Seoses eilse tööpäeva lõpuga üks parajalt humoorikas asi ka, nimelt kui pabereid täitsime, siis pidi sinna märkima, et mis viisaga sa Austraalias oled. Ilmselgelt kirjutasid kõik Working Holiday, ainult üks inimene, seesamune L., küsis, et mis selle viisa nimi on? Kui farmeri naine ütles talle, et Working Holiday, siis sellepeale kostis ta, et on ikka kindel, et working holiday? Ma koguaeg arvasin, et see on Work and Holiday, aga okei ma siis kirjutan Working Holiday.
Hiljem autos istus ta minu seljataga ja küsis prantsuse kuttidelt, et kuidas kirjutatakse sõna grapes (tõlk. viinamarjad) - mul oli ikka tükk tegemist ja palju palju huulde hammustamist, et sealsamas mitte kõva häälega naerma hakata :D Nagu...tõsiselt?!

Selline pikk kirjatükk siis saigi. Kuumalaine on üle läinud, väljas tuleb vihma ning kuidagi tuli ju see vihmane päev sisustada :)
Praeguseks aga side lõpp ja kirjutamiseni!

Ratsutamas :)

Tundub, et mõnikord oskavad aussid ka oma sõna pidada ja nii koitiski kolmapäeva õhtu kui sain farmerilt telefonikõne, et mind oodatakse tema naabri juurde ratsutama reede õhtul kella poole viieks.

Mis seal ikka - asjad kotist välja tuulatud (jah, ma tõesti võtsin kõik oma ratsutamisvarustuse kaasa siia, alustades kaskast, lõpetades saabastega), vaim valmis pandud ja nii jäigi üle vaid tänast päeva oodata.

Perel on kokku neli kolmevõistlushobust (nende seas üks 14 kuune noor kasvandik). Minule osutus täna kõige sobilikumaks 9-aastane väiksemat kasvu kastanpruun ruun. Kui kõrvale jätta juba üle aasta veninud paus, siis tuli mul arvestada ka veel teiste esmapilgul just mitte kõige mugavamate faktoritega. Esiteks, koolisõidusadul - jah, koolisõidusadul on kindlasti väga mugav, kui ma sellega kunagi ära harjun. Aga kui oled sõitnud ainult hüppe-ja üldsadulatega, siis võtab harjumine aega päris palju, vähemalt minul. Muidu tahaks väga oma jalad pikaks sirutada ning ka istakule tuleb ks sadulaga sõitmine väga kasuks. Teine ja vast kõige suurem asi asja juures - hobune, kes ei taha liikuda. Konkreetselt pead igasugust liigutust välja pigistama temast. Esimesed kümme minutit olid ikka päris rasked. Üritasin siis teha üleminekuid, et teda natukenegi säärele tundlikumaks saada, õige pea toodi aga mulle kannused ja elu läks veidikene lihtsamaks. Midagi uut jällegi mulle, sest nii üllatav, kui see ka pole, pole ma kunagi kannuseid kasutanud :) Lihtsalt, pole endale siiani põhjust neid osta olnud + trennides on põhipoint olnud siiski see, et säärega peab korralikult tööd tegema. Enivei, kannustega läks vähe kergemaks kindlasti, aga kohe kindlasti mitte ideaalseks. Liikumine oli aeglane ja iga sammu ajal tundsin ennast kui tühjakspigistatud sidrun :D Surasin seal veel veidi ja siis tuli pere üks tütardest selga, pärast mida mul ikka tunduvalt lihtsamaks läks. Nagu ma aru sain, siis see hobune pidigi alguses väga raske sõita olema, see tüdruk sõidab temaga teist aastat ja ütles, et alles nüüd hakkab nagu midagi tulema. Naljakas oli see, kui ma sammu ajal peatusi tegin, mis minu arust tulid isegi päris eeskujulikud välja, siis pärast Helger ütles autos, et hobuste omanik arvas, et hobune streigib :D :D Nojah. Igatahes, pärast seda kui see tüdruk seljast maha tuli, läksin tagasi selga ja no hobune oli ikka hoopis midagi muud. Otsustasin sellest kohe viimast võtta ning mitte niisama lonkima jääda, vaid hakkasin kohe traavi tegema nii kergendades kui ka täisistakus ning paari minuti pärast proovisin galoppi ka. Iseenesest ei olnud paha, aeg-ajalt kippusin tasakaaluga jänni jääma, aga tundus, et pärast esimest galopiosa paranes asi veelgi.

Olin aga pehmelt öeldes üllatunud, kui hobuste omanik platsile ilmus ja hakkas takistusi minu jaoks parajaks panema, paludes mul väikest risti tulla. Mõtlesin, et nooo....hea küll :D las ma tulen ühe korra selle ristikese ära ja siis vaatame, kas ta mul üldse laseb mul edasi ratsutada. Läks aga nii, et pidin sama takistust kolm korda uuesti tulema ja siis taheti seda kõrgemaks panna, haha! Seda pean küll mainima, et koolisõidusadul ja hüppamine kokku ei käi :))) Aga hakkama saime, hoolimata sellest, et hobusel oli niivõrd võimas äratõuge, et ma ikka paaril korral kahtlesin, kas on ikka mõistlik lasta mul koolisõidusadulaga hüpata, sest ma ei osks kuskile oma põlvi hüppamise ajal panna ja siis tagajärjeks võib olla tasakaalu kaotus mis omakorda on väga paha. Pärast seda pandi rajale üks kahene süsteem ja siis pidin tulema seda + kolmandat ristikest ka siis. See oli ka vahepeal omamoodi huvitav, kui ma ühel korral ei saanud meeltesegaduses üldse aru, mida ma teen või kuhu ma lähen ja siis täie pauguga ühest nurgast 90 kraadise pöörde galopis pidin tegema, et süsteemi esimest takistust hüpata. Ma ei tea küll kuidas ma selliseid asju teen ja mis mul arus on, aga tundub, et hüppamine mõjus hobusele väga hästi. Pani selja tööle ja minek oli hoopis teine. Samuti mulle endale väga meeldis. Ma lihtsalt armastan hüppamist! :) Esimeste hüpete ajal oli muidugi jälle tegu, et teda korralikult tööle saada. Mul on alati olnud üks suurimaid vigasid see, et ma lähenen takistusele mingi megaaeglase kiirusega ja siis hakkan oma peas mingeid tonte välja mõtlema. Ohtlik on selline tegevus aga igatipidi - nii hobusele kui ratsanikule. Püüdes nüüd seda vältida, üritasin ikka normaalse tempo leida, mis isegi lõpuks õnnestus. Võib aga öelda, et igati kasulik oli see trenn kindlasti...peab ka selliste hobustega sõitma, sest iga hobune õpetab igatipidi :) Kindel on see, et läbi nagu läti rahad olime pärast trenni mõlemad. Nii et hobusele kulus külm dušš ja minul kuum saun vägagi ära :) Omanikud tundusid väga toredad inimesed ja üldse üks kordaläinud päev oli küll. Omanik küll pärast vabandas mitu korda, et oli nii raske hobuse mulle andnud vms, aga mul oli küll tegelikult savi, sain tubli tund aega sõita ja hüpata, mis sest, et mitte kõige lihtsamal hobusel just. Tegelikult oleksin ma saanud ühe teise kena musta värvi mära, aga eile olid kõik hobused saanud teetanusevaktsiinid ning miskipärast käitus too mära vääga veidralt, nt ei puutunudki oma söödaämbrit ja samuti oli liikumine minu arust natukene veider. Ei ole küll kindel, kas sinna ka veel minna saan, sest peretütred tunduvad ratsaspordis väga entusiastlikud olema ja saan aru, et neil endalgi vaja treenida, sest pea igal nädalavahetusel käivad võistlemas. Aga olen tänulik sellegi korra eest :)

Möödunust ja olnust

Lubasin juba vaata et kuu aega tagasi, et tuleb piltidega postitus, kuid miskipärast ei tahtnud selleni kuidagi jõuda. Eks ta rohkem kättevõtmise asi ole...tundub, et nüüd on laiskuseuss blogimise osas taandunud.
Vahepeal midagi väga erilist toimunud ei ole. Lõpetasime selle mandariinide thinnimise töö 12 päevaga ja raha, mis selle aja jooksul teenisime, polnud just paha. Nüüd aga tundub, et töödega on vaiksemaks kiskunud. Pärast pooltteist nädalat niisama puhkamist sain ma eelmisel nädalal siiski väikese tööotsa ühte farmi küüslauke puhastama, mille ma muidugi kahel käel vastu võtsin - maksti küll cash in hand (sulas kätte), kuid töö oli ülilihtne ning esmapilgul natuke kurja olemisega farmer osutus tegelikult üheks parimaks inimeseks, kelle all ma siiani töötanud olen. Kuna tal oli vaja kahte tüdrukut, siis kolm kodumaa poega jäid mängust välja ja nii sai minu töökaaslaseks üks Saksamaa tüdruk. Mis puutub palga maksmisesse, siis ma ise eelistan iga kell ametlikku süsteemi ehk tunnitasu miinus maksud, kuna miinimumtunnitasu maksmisel (mis on 19.39/tunnis) tuleb koheselt kätteteenitud raha natukene suurem summa + võidad ka sellega, et saad maksuaasta lõpus maksud tagasi deklareerida. Kuna aga seda konkreetset tööd jätkus ainult neljaks päevaks, siis olin nõus ka "mustalt" töötama - 15 dollarit tunnis sellise asjaga pole ka just paha raha iseenesest. Farmer oli naljakas :D kohutavalt ropu suuvärgiga ja väliselt küllaltki karmi olemisega, aga sees on süda pehme nagu lambatallel. Tööpäevade jooksul tegime ühe lõunapausi ja kaks väiksemat pausi ning need möödusid tema juures elutoas ümber söögilaua istudes ning kohvi juues. Tundub, et tegemist on inimesega, kes tõesti austab oma töötajaid ja suhtub nendesse kui inimestesse, mitte nagu orjadesse. Kui saksa tüdruk mainis, et tal läksid hostelis kõrvaklapid kaduma, siis tuli farmer teisest toast kahe väikse karbiga - üks oli mõeldud mulle, teine mu töökaaslasele. Mõlema karbi sees kõrvaklapid! :D Samuti jagas ta meile pisikesi šampoonipudeleid, tegi Laurale (saksa tüdruk) lõunasööki, kui too oma lõuna esimesel päeval maha jättis, andis proovida enda farmis kasvatatud oliive (mida ma küll absoluutselt ei söö, aga pean mainima, et nii suuri oliive pole ma veel oma elus näinud) ning eile pärast viimast tööpäeva käis toitmas naabri koera, sest naaber oli puhkusele sõitnud ning tõi meile kodukanamune, tomateid ning andis hostelisse kotitäie küüslauke kaasa. Me rääkisime talle päris palju oma elust ja siinsetest töökogemustest. Reedel ühel pärastlõunasel töötunnil küsis farmer korraga minu käest, et kas ma oskan hobustega ka hüpata? Saades jaatava vastuse, ütles, et "väga hea, kui sa huvitatud oled, siis pärast tööpäeva lõppu lähme minu naabri juurde, tal on võistlushobused kodus ja ma võin uurida, kas Sul oleks seal võimalik sõita." Ja nii me tegimegi :) Reedel pärast tööd sõitsime sisse ühte ilusasse hoovi, kus vasakul pool koplis neli kaunist suksut uudishimulikult uusi tulijaid vaatasid. Rääkisin ka ise hobuseomanikuga paar sõna juttu ja lubati, et selle nädala sees saan sõitma minna. Eks nüüd näha ole muidugi, mis sellest lubadusest välja tuleb, sest ma olen siinveedetud aja jooksul kõik näinud, aga igal juhul olen ma farmerile selle pakutud võimaluse eest ülimalt tänulik. Eile, tööpäeva lõppedes, pistis ta mulle pihku enda tammevaadis 12 kuud seisnud brändipudeli ja käskis selle Helgerile viia - ise sealjuures teadmata, kellega tegu, aga ju ma olen suutnud juttude põhjal temast hea mulje jätta :))
Üldjoontes võib öelda, et siiani on farmeritega päris vedanud. On olnud küll mõni tõsiselt ebaloogiline tööandja, aga üldiselt ei saa midagi paha öelda. Nüüd on aga minul jälle väikene puhkus töötamisest, Helger seevastu alustas Mihkliga apelsinide korjamist. Eks ta rohkem selline eelmise hooaja puhastustöö ole, sest järgmine hooaeg algab ju alles mais, aga eks tuleb hetkel kõik vastu võtta, mis pakutakse. Tundub, et tööde suhtes on hetkel igal pool suhteliselt vaikne - nii NSWs, Victorias, Queenslandist rääkimata, sest seal uputab JÄLLE. Murray jõgi, mis Riverlandini välja ulatub ning mis oma laiuselt on Austraalias 6. kohal, teeb natuke kahju ka siinkandis, sest seoses Queenslandi üleujutustega veetase jões tõuseb ning eelmisel aastal ujutas siin päris suure kaldaäärse territooriumi üle.

Samuti olen ma siin õppinud seda, et puhkust tuleb osata nautida - sest kui tööde hooaeg suure hurraaga pihta hakkab, siis tuleb töid rohkem kui jagub inimesi, kes seda teha suudaks ja vahepeal võib vabast päevast ainult unistada. Muidugi, keegi ei keela ju ei öelda mingile lisapakkumisele, aga samas mõtled, et tuleks ka viimast võtta töötamisest ja pea igast võimalusest, mis võib normaalse teenistuse tuua :) Meie hostel on just sellepärast ülihea paik, et siin on ka siis midagi teha, kui tööd ei ole. Nomadsi aegade peale ei taha tagasi mõeldagi, sest seal tähendas vaba päev lihtsalt vegeteerimist, sest seal tõesti polnud mitte kui midagi teha! Siin on võimalik sportida, saunas käia, lauatennist ja piljardit mängida või niisama üleval tree-house'is (puuonnis) istuda ja raamatut lugeda või kabet mängida. Kõike seda on toetamas väga mõnus õhkkond. Tundub, et norralasest hosteliomanik on ikka kohutavalt palju panustanud sellesse, et backpackerid elust rõõmu tunneksid. Talle kuulub ka houseboat (paadimajake) nimega Unicorn (ükssarvik), kus iga kahe nädala tagant laupäeviti toimub üks mõnus olemine - saab ujuda, külma õlut juua, puuküttega saunas käia, kneeboardingut harrastada ja alates kella 15-st tasuta pitsat nautida :) Viimasel houseboati olengul proovisin ka kneeboardingu ära ja väga meeldis. Käed on pärast nagu süldid otsas ja lihased valutavad, aga vees on alati kihvt möllata. Kneeboarding kujutab siis endast sõitmist väikesel lainelaual, mis kiirpaadi taha on köiega kinnitatud. Alguses on muidugi lihtsam lihtsalt kõhuli laua peal lamada, kahe käega köiest kinni hoida ja paadi taga libiseda, kuid tegelik asja mõte on ennast põlvili laua peale tõmmata ning ideaaljuhul ka laua alt tulev rihm ümber jalgade kinnitada. Pärast esimest kolme korda vette plärtsatamist suutsin ennast siiski tasakaalu hoides põlvedega lauale tõmmata, kuid rihma kinnitamise jätsin järgmiseks korraks :D Tundus, et sain ka ilma selleta hästi hakkama, sest mingeid ekstreemsusi nagunii ette ei võeta (vähemalt mitte esimesel korral). Vahepeal kui paat kallutas ennast ja võttis ette järsemaid pöördeid, oli ikka tegu, et tasakaalu õige nurga all säilitada ja mitte täie hooga vette lennata, kuid kui nõks oli käes, siis oli sõitmine lust, mis lust. Vette plärtsatamise ajal lukust lahtiminev päästevest ja raskused loksuvast veest laua kättesaamisega ning köie leidmisega käivad ainult asja juurde ja kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on päris hea füüsilise koormusega.

Nüüd aga natukene pildimaterjali nagu välja kuulutatud sai.

Kõigepealt mõned väljavõtted 2011. aasta viimasest kuust:

Meie campervan suunal Perth-Sydney

Vasakul: H&M campervan, paremal: meie teine rendiauto, mis meid Karrathast tagasi Perthi tõi.

Jõuluõhtul käis jõuluvana:)

Teist korda Sinimägedes :)

Kolme Õe juures

Hostelielu:

Peamaja

Meie majake

Sisehoov

Saun ja üks paljudest lõõgastumisnurkadest

Bassein


Houseboatil

Kneeboarding



Mandariine thinnimas

Perth-Nullarbor-Sydney-Berri

Nagu juba eelnevalt mainitud sai, pidime tagasi Perthi pöörduma, sest valge Hyundai oli vaja Carnarvonisse tagastada ning Karrathast saadud rendikas tuli jätta Perthi.
Perthi jõudnud, mõtlesime, mis edasi. Paigutasime end jälle juba tuttavasse Fremantle'i karavanparki ning ühe variandina kerkis tagasi minna 300 km lõuna poole, Margaret Riverisse. Tuleb tunnistada, et meile väga-väga meeldis see kant. Peaks ütlema, et üks minu kindlaid lemmikuid siin punasel mandril. Üldse on terve meie seikluste jooksul Lääne-Austraalia lõunaosa jätnud kõige vingema mulje. Esperance oma superilusate randadega ning Margaret River oma elustiiliga, mis on lihtsalt lõõgastav, muretu. Loodus on muidugi juba super oma sinise India ookeani ja megasuurte lainetega. See on minu jaoks üks selliseid kohti, kus esmapilgul ei saagi väga aru, et siin on midagi erilist, aga hakkad seda hindama täielikult alles siis, kui oled sealt lahkunud. Üks kihvtimaid kohti Margaret Riveris on kindlasti pisike kohvik, mis on ehitatud ookeani äärde, mäekülje peale, nii et hommikusööki nautides avaneb võimas vaade lõputule ookeanile ja vahustele lainetele. Margaret River tuli ideeks seetõttu, et teadsime, et seal peaks õige pea hakkama viinamarjakorjamine. Kuna see regioon on eriti kuulus oma veiniistanduste poolest, siis tööd peaks seal jätkuma. Paraku aga jäi see idee katki pärast seda kui olime käinud kahes meile juba tuttavas tööbüroos ning saime aru, et töörindel on absoluutselt igal pool enne jõule vaikus, mis vaikus. Seega tuli mängu teine variant - võtta Perthis re-location teenusega auto ning põrutada sellega Sydneysse. Re-location on teenus, mida pakuvad paljud autorendifirmad, kellel on vaja teatud autod saada võimalikult ruttu mõnda teise Austraalia suurlinna. Tavaliselt on limiteeritud kilometraaž ning päevade arv, vahepeal makstakse kinni isegi kütus. Meil läkski õnneks ning saime endale kasutada kaks mikrobussi. M&H põrutasid enda omaga Adelaide'i ning mina ja Helger meie omaga Sydneysse. Tiimil M&H vedas päris hästi - 210 dollari eest tasuta kütust ning normaalne kilometraaž, millega said veel paar päeva Adelaide's ringi tiirutada ning meile kõigile kamba peale uut liikurit otsida. Tekkis plaan muretseda uus auto just Adelaide'st, sest South Australia osariigis on paberimajandusega lihtsam. Igal osariigil on omad reeglid, kõige rangema kontrolli peavad autod läbi tegema NSW-st ostes.

Igatahes sõit läbi meile juba tuttava Nullarbori oli küllaltki üksluine, kuna pidime Sydneysse jõudma 5 päevaga, siis toimus üks suur pedaalitallamine ning kilomeetrite arvu rekordi püstitasime teisel päeval kui gaasipedaali tuli all hoida 1000 km jagu. Aga Sydneysse me jõudsime tervelt ja õnnelikult :) Seal võtsid meid vastu meile kalliks saanud Kaisu ja Taavi perekond. Jah, just nimelt terve pere, sest nii Kaisul kui ka Taavil olid emad Austraaliasse lennanud. Võib öelda, et olid väga vinged paar nädalat, sellist kodutunnet pole ammu olnud mitte kusagil siin Austraalias. Jõululaupäeval istusime aias, sõime ennast verivorstidest, hapukapsast ja kartulist kurguni täis ning pimeduse saabudes kiusasime aias possumeid, keda seal jagub. Tundub, et selles pisikeses aiakeses on end sisse sättinud terve possumipere, kes aegajalt end vägagi häälekalt väljendada armastavad. Samuti külastas meid jõuluvana, kes jättis Arabellale kustumatu mälestuse ;) Nii palju kingitusi pole talle vist ükski jõuluvana varem toonud, hihi. Sydneys võtsime vastu ka aastavahetuse juba teist aastat järjest. Sattusime väga hea koha peale ilutulestikku vaatama, mis oli muidugi võimas. Samuti sai teistkordselt külastatud Sinimägesid ning Taronga Zood.

2. jaanuaril oligi aeg kotid pakkida ning edasi liikuma hakata. Andsime endale lubaduse, et reisime niipalju kui võimalik 2011 aastanumbri sees ning 2012 aastat alustame töötamisega kuskil farmipiirkonnas, et seal võimalikult paikne olla ning raha koguda. Sai uuritud, mis sai, kuid lõpuks jäi kätte ikkagi üks variant - tulla tagasi Riverlandi. Väga õnnelik ma muidugi ei olnud, kuna mälusoppi oli see kant jäänud ülimalt igavana ja ka inimesed ei tundunud siin väga meeldivad olevat. Lõpuks tuli siiski tunnistada, et kõige olulisem on lõpuks raha ja kui minna kuskile võõrasse piirkonda, siis ei tea iialgi, kui kaua seal võib aega minna, enne kui normaalselt töö peale saad. Broneerisime endale hostelikohad Berri Backpackersisse, sest hostel, kus me eelmisel aastal viibisime ei tekitanud küll nüüd erilist tunnet, et sinna tagasi minna :D Õnneks Berris vabu kohti oli, üritasime tegelikult siia ka eelmisel aastal tulla, aga pidevalt oli see hostel pilgeni täis broneeritud. Nüüd meil aga vedas ja veel täiega vedas :) Pakkisime Sydneys oma kotid meie juba uude neljarattalisse, mis õnnelikult leidiski endale Adelaide'st uued omanikud meie näol. Nüüd ongi meie käsutuses valge universaalkerega Volvo.

Berri Backpackers on hoopis teistsugune maailm kui seda oli Nomads. Kõige suuremaks positiivsemaks üllatuseks oli kindlasti see, et saime üksiku toa sama hinnaga nagu on suured, jagatud dorm-ruumid, kus tavaliselt sees 6-8 voodikohta. Elame nüüd Helgeriga hosteli peamaja kõrval väikses majakeses. Ruum on pisike, aga õdus, ainult palavaks kipub õhtuga minema. Õnneks on see probleem leevendatav tuppa paigutatud ventilaatori näol. Samuti, mis on ääretult äge, on see, et siin on SAUN!!!!!! Kui paar nädalat tagasi veel arvasin, et mida ma Eestisse tulles kõige esimesena teha tahaksin, siis oleks kindel vastus olnud: sauna minna! Nüüd on aga see mure lahendatud :) Saunas on võimalik käia 3 korda nädalas, mõnusat jahutust pakub kaks aastat tagasi ehitatud bassein ning on olemas midagi nii kehale kui vaimule - väike jõusaal, korvpalli-, tennise-, ja liivaga kaetud võrkpalliväljak, jooga-ja meditatsiooniruum ning massaažituba. Aias kõrguvad palmipuud, mille vahel võid lebotada võrkiiges ning vaadata seda tohutut värvidemängu, mida pakub siinne taevas päikeseloojangu ajal, samal ajal kuulates, kuidas tuulekellad puude varjus kõlisevad. Hosteli territoorium on päris suur, einet saab nautida nii köögis kui väljas või rookatuse all olevas varjualuses. Lugemiseks/lebotamiseks saab kasutada mõnda paljudest basseiniäärsetest lamamistoolidest või puhkenurkadest. Nii et väga mõnus olemine! Üle tee asub ka väike klubi/pubi Berri Club, kus reedeti on õlu vaid 3 dollarit ning õllega kaasneb ka tasuta söök. Õigemini on tegemist samal õhtul aset leidva Hiina Buffet ülejääkidega, mida on aga ohtrasti. Tee meie laudadele leidsid üleeile kevadrullid, sojakastmes praetud oad, aedviljadega riis, nuudlid ning marineeritud kanaliha. Samuti toimub iga kahe-kolme nädala tagant laupäeviti väljasõit houseboat'i (paadimajakesse), kus saab nautida puuküttega sauna, kalapüügi, tasuta pitsa ning kiirpaadiga sõitmise võlusid.

Saabusime Berrisse 3. jaanuaril ning umbes nädala möödudes saime ka esimese tööotsa peale. Kaks päeva kõplasime noorte puude ümbert pikka umbrohtu ära. Selline tüütu ja küllaltki igav, seljale pani küll paraja põntsu, kuid vähemalt oli farmer väga normaalne ning maksis ka korralikult. Nüüd aga oleme õnneks püsiva töö peal, mida oleme sellel nädalal teinud kolm päeva, sest alustasime neljapäeval. Tegemist on tsitrusepuude thinnimisega ehk okstelt üleliigsete viljade ärakakkumisega, et puule jääks külge küllaltki vähe vilju, mis kasvaksid samas suureks ja suurem vili tähendab farmerile tunduvalt paremat raha. Tundub, et meil on töökohaga igati vedanud. Saame valida ise, kui palju päevi tahame nädalas teha ning mitu tundi päevas töötame, millal alustame ja lõpetame. Samuti pole kukil mingit karjuvat supervisorit. Otsustasime, et töötame 6 päeva nädalas, iga päev 10 h, alustame seega hommikul kell 7 ning lõpetame kell 17:30 (lõuna arvestame maha). Töö on iseenesest väga kerge, aeg-ajalt kipub küll igavus peale tükkima, kuid motivatsioon tuleb ise lakke viia :) Kui need ilmad ainult nii kuumad ei oleks...kuumus on selle juures kõige väsitavam. Tuleva nädala lõpuks lubab soojakraade 38 kanti ehk siis liitrites vett ja tugev töötahe tuleb kaasa võtta. Farmer tundub olevat küllaltki perfektsionist ent samas on näha, et on meiega rahul. Kui ma nüüd aus olen, siis ega ma ei viitsi igakord mõõta küll, et 1 ruutmeetri suurusele alale jääks 12 mandariini - aga tundub, et ta minuga väga ei kobise ka :P Palka makstakse ka väga hästi - 19.39/tunnis. Austraalias on see küll kehtestatud miinimumpalk sellisele tööle, aga ausalt öeldes ega ei kurda küll. Tegelikult on meie sihtmärgiks saada tööle veinitehasesse, kus palk peaks olema veelgi parem ja suureks plussiks on ka töötamine sisetingimustes. Oleme enda poolt teinud nüüd kõik, et sinna saada, nüüd jääb vaid üle oodata. Nagu me kuulsime, siis bäkkerid vist väga oodatud üldiselt ei ole, tavaliselt langeb see õnn kohalikele elanikele, aga kui ei proovi, siis ei saa ka teada.

Kui ma nüüd millalgi viitsin kellegi digikast endale pilte ka arvutisse tõmmata, siis tuleb üks pildipostitus ka. Seniks, kirjutamiseni!

Monkey Mia - Carnarvon - Coral Bay - Exmouth - Karratha - Broome

Eelmise sissekande lõpetasin siis Monkey Mia delfiinide külastamisega, pärast mida oligi aeg edasi liikuda. Pakkisime oma laagri jällegi kokku ning hing ihkas näha juba uusi ilusaid paiku. Paraku tabas meid umbes tunni tee kaugusel Monkey Miast ebameeldiv üllatus, kui poistele kuuluv punane Toyota Camry veidra jõnksu tegi ning pärast seda tee äärde seisma jättes üldse välja suri. Samuti hakkas väga veidrat häält mootor tegema. Kuna edasi sõita ei julgenud, siis peatasime tee ääres ühed järjekordsed seiklejad, kes meid sleppi võtsid ning auto lähimasse roadhouse'i vedasid. Abikäe osutasid siinkohal sõbralikud hollandlased. Tol hetkel ei osanud me veel aimatagi, millist rolli see roadhouse meie seiklustes mängima hakkab. Õnneks leidus seal kohapeal üks tööline, kes asja üle lubas vaadata, pidime küll tükk aega ootama, kuid olles kohalike elutempoga juba harjunud, võtsime asja küllaltki rahulikult :P Kui aeg käes, tõstsime kapotikaane üles ning tüüp tegi kindlaks, et meil on paraku mootoris liiga vähe õli. Selgus, et õlivarras oli meid korralikult alt vedanud ning polnud vaja teha muud, kui suur laar õli peale valada (vähemalt tol hetkel arvasime nii). Kui see tehtud, siis lõpetas mootor oma jöristamise ja kõik tundus timmis olevat. Paraku jagus meile seda rõõmu ainult järgmiseks 20 minutiks ehk, kui õlirõhu näidik punase jooneni kaldus ning krigin oli tagasi ja nüüd juba hullemalt kui kunagi varem. Mis seal ikka, tuli auto tee äärde jällegi jätta ning näha oli, et teha pole enam midagi. Õnneks peatus tee ääres üks sõbralik sakslane, kes meile tõeliseks päästeingliks osutus, tänu tema sõbralikkusele ja abivalmidusele saime oma auto tagasi sinnasamma roadhouse'i, kus tegi meile külmad karastusjoogid välja. Selgus, et tegemist oli siinmail turistiviisaga seikleva sakslasega, kes muide saatis kuu aega hiljem tollest päevast ka pilte ;) Esimesed 30 minutit oli minu jaoks küll šokk, sest ei kujutanud ette, mis edasi saab. Olime täpselt keset eimidagit, temperatuur ulatus kuskil 36 kraadini, olime väsinud ja soovisin juba päeva lõppu ehk mingitki lahendust sellele loole. Mööda tohutut läänekallast reisides omandavad sõnad 'vari' ja 'vesi'sinu jaoks totaalselt uue tähenduse ja siis sa mõistad, et pole olemas suuremat vabadust, kui omada päris enda neljarattalist sellel tohutul maalapil, mis on kaks korda suurem kui terve Lääne-Euroopa. Meid lahutas täpselt 200 km lähimast põhjapoolsemast asulast, Carnarvonist ning umbes sama palju Geraldtonist. Valikuks oli seega otsida küüti kas ühes või teises suunas. Kuna tegemist oli roadhouse'ga ehk kohaga, kus tihtipeale peatuvad rekkamehed, et keha kinnitada või rekkasid tankida, siis oligi üks lootusest sebida ennast kuhugi rekka peale. Hakkasimegi autot asjadest tühjaks laadima, et äraminek võimalikult kiiresti toimuda saaks, sest selge oli see, et järjekordse tumepunase välguga tuleb hüvasti jätta. Korraga aga oli mul vaja arvutist miskit uurida, mispeale võtsin läpaka ning jalutasin roadhouse'i poole, et sees jahedas istuda. Sealsamas istus aga üllatus-üllatus seesama tüüp, kes meid varem autoga aidanud oli, rääkisin talle meie mure ära ning kuna me olime tõesti meeleheitel, siis olime nõus meid Carnarvonisse kohaleviijale maksma ka kenakese summa raha. Onu korjas laualt suitsupakid kokku, võttis coca-cola pudeli kätte ning ütles: "Olen kohe tagasi!" Viis minutit hiljem ootas meid juba tuttaval parkimisplatsil valge kinnine kastikas, kus ees istmeid täpselt kolm ja tagumises kastis ruumi oi, kui palju. Pakkisime asjad autokasti, kus nendele seltsi läksid veel Mihkel ja Heldur, mina ja Helger istusime ees. Vot, see on sõit, mida te niipea ei unusta! Vasakut kätt saatmas punane päikesepõlenud silmapiir, kiirust kuskil 120 km/h ning cd-mängijast üürgamas 90'ndate kuumimad diskohitid. Täpselt nii kulges meie tee läbi Lääne-Austraalia kõrbelise maastiku Carnarvonisse, banaanilinna. Taolistel hetkedel mõistad, et kõik, mis minema peab, las minna!

Hüvasti, Camry aka Holden Apollo

Teel Carnarvonisse

Uus liikur uueks nädalaks

Viimases hädas tuleb kõik lahendused järele proovida :D

Carnarvoni karavanparki jõudsime õhtupimeduses ning ei jõudnud mõelda muust, kui telgi püstipanekust ning pikast uinakust. Hommik on tihtipeale õhtust targem.

Järgmisel päeval kohe peale ärkamist seadsime sammud autorendi poole, sest olles nelja päeva jooksul jäänud ilma oma kahest liikurist, ei jäänud paraku muud üle, kui tahtsime seiklust jätkata. Kahjuks selgus, et meie suurim lootus jätta auto Broome'i ning võtta sealt teine rendiauto ja sellega edasi Sydneysse reisida, purunes ning pidime leppima variandiga, et rendime auto nädalaks ajaks ning toimetame siiski Carnarvonisse tagasi. Mõeldud, tehtud...juba paari tunni pärast hoidsime enda käes 2008. aasta Hyundai Elantra võtmeid ning tuleb tunnistada, et alguses oli nii uhiuues auto ikka natuke kummaline istuda küll :)) Pakkisime taas oma kaadervärgi kokku ning jätsime Carnarvoniga hüvasti. Ees ootas imeilus korallrahu ning lõputu snorgeldamine sini-sinises ookeanivees.

Tee Coral Baysse oli küllaltki üksluine, taimevaest kõrbemaastikku ilmestasid siin-seal kõrged termiidipesad (millest, me paraku jah, ühtegi pilti ei teinudki miskipärast) ja väikest elevust tekitasid teedel liikuvad veistekarjad. Kollase sildi järgi kõrvalestas eeldaks, et nad siiski kuuluvad kellelegi, kuid eluviis on neil küll metsik mis metsik. Aeg-ajalt kohtasime ka metsikut emukarja, enamasti ema koos kahe-kolme pojaga, inimest nad eriti ei pelga ja autod jätavad sügavalt ükskõikseks. Üks eriti boss isend jalutas mitu korda ühest teeservast teise koos kolme pojaga ning ei tundunud tal sooja ega külma olevat sellest, et autod kahel pool seisid ning me aeg-ajalt signaaliga neid teelt eemale meelitada püüdsime. Ahjaa, ületasime ka lõuna - ehk Kaljukitse pöörijoone. Õige pea olimegi aga Coral Bays, pisikeses külakeses, mille suurimaks tõmbenumbriks on Ningaloo Reef - üks ilusamaid korallrahusid üldse. Selle pisikese kuid kauni korallrahu eeliseks suure ja kuulsa Great Barrier Reefi (Suur Vallrahu) ees on lihtne ligipääsetavus - piisab sellest, kui umbes 10-11 meetri kaugusele jalutada, snorgeldamismask pähe ja lestad jalga tõmmata ning veealuse maailma imetlemine võib alata. Ja mis kõige tähtsam - see on kõigile täiesti tasuta! :) Coral Bay on küll Ningaloo Reefi südameks, kuid ülimalt fantastilise elamuse saate ka 150 km kaugusel asuva külakese, Exmouthi külastades. See on kindlasti vaatepilt, mida niipea ei unusta. Meie konkreetseks sihtpunktiks Exmouthis oli Turqouise Bay. Kõikide nende imeliste lahtede külastamiseks peab sisenema rahvusparki, maksma sõiduki pealt vajalikud 11 dollarit ning elamusterohke tripp võib alata. Enne Turqouise Baysse jõudmist peatusime veel kohas, kus võib öisel ajal näha merekilpkonnasid. Meie nägime nende suuri pesasid ning siin-seal võis tuvastada pesani viivaid "lohistamis"jälgi.

Vahetult enne väljavaadatud sihtpunkti jõudmist oli näha, et taevas kumab veidralt. Mõne hetke pärast saime päriselt aru, miks on lahele just selline nimi antud. Justnimelt türkiissinine oli see värv, mis ookeanilt vastu taevast peegeldus. Midagi sellist nägid mu silmad esimest korda elus. Pikemalt mõtlemata haarasin rannaliivale visatud lestapaari ning maski ning otseloomulikult paterdasin vee poole. Kuna nelja peale oli kaks lesta - ning maskipaari, siis tuli vees käia vahetustega, kuid kindlasti on need 20-30 minutilised "sessioonid" siiani üks meeldejäävamaid elamusi minu elus. Veetsime seal kokku õndsad 3 tundi, selle aja sees nägime vapustavaid koralle, mõned neist nii lähedal veepinnale, et sealt üleujumiseks peab kõhu korralikult sisse tõmbama, et ennast ega koralli ei vigastaks, mitmet värvi, suuri ja väikeseid kalu, raid ning õnneseen Helger ka merikilpkonna, keda ka kaameraga jäädvustada üritas.

Kaljukitse pöörijoone ületamine

Coral Bay

imeline Turquouise Bay

leia pildilt kilpkonn

tükike koralli

Exmouthiga hüvasti jätnud, vedasid Hyundai neli ratast meid edasi ikka põhja poole, enne Broome'i otsustasime läbi põigata ka Karrathast, et kohtuda seal meile juba tuttava eesti tüdrukuga, kes juba neljandat aastat Austraalia elu naudib ning siin töötab. Karratha pole nüüd teab mis parim paik noorele inimesele, kes ihkab sinistes ookeanilainetes möllamist ja põnevat ööelu. Tegemist on esmapilgul küllaltki mittemidagiütleva kaevanduslinnaga, kuid teisest küljest jällegi ühe parimate töövõimalustega kohaga Austraalias. Pisikeses linnakeses, kus põhitegevusalaks on kaevandus, ulatub juba koristaja tunnipalk 40 dollarini tunnis. Uusi töötajaid otsiti nii eramajadesse kui kohalikku McDonaldsisse, ainuke miinus ja kõige suurem konks asja juures on elamise leidmine. Karavanparkides üle kolme öö olla ei lubata ning korterite/tubade rendihinnad küündivad kuni 2000 dollarini nädalas, üldiselt ei taheta ka mitme peale pinda üürile anda, vaid eelistatakse üksikut inimest. Oleme siin Austraalias uurinud ka kaevandusse töölesaamisevõimalusi, kuid tõenäosus on suhteliselt 1:1000, kui sa just lehma lellepoeg ei ole. Muidugi võib alati väga hästi vedada ning saab normaalse hinnaga elamise ja seeläbi ka väga hea ja tasuva töö ning siis poleks mingi probleem taolisess piirkonnas mingi pool aastat elada ja raha teenida, aga hetkel piirdusime siiski ajutise peatuspaigaga. Linnake asub küll ookeani ääres ja seal on olemas ka täiesti arvestatav ja ilus palmirand (kuhu meie küll kahjuks ei jõudnud), kuid paraku pole vees väga midagi peale hakata - seal on olemas enam-vähem kõik, mida sa ookeanis karta võid ja mis sind hea meelega lõunasöögiks tarvitaks: kivikala ehk maailma mürgiseim kala, igasugust liiki meduusid, haid. Puudu on veel vaid krokodillid, keda pole veel küll kohatud, kuid arvestades piirkonna küllaltki juba põhjapoolset geograafilist asukohta, võivad nad sinna täiesti eksida. Meie esimene Karratha külastus piirdus kõigest mõne tunniga, sest ees ootas Broome, kuid tagasiteel põikasime sealt uuesti läbi, et seal üks öö veeta ning mõte oli ka endale uut autot vaadata. Kuna lähenemas olid jõulud, siis oli lootust küllaltki normaalse hinnaga auto soetada, sest enne jõule tahavad kõik linnast minema minna. Autot me paraku ei saanud, kuid päästerõngaks osutus see linnakse siiski sest sealt saime teise rendiuto, millega Perthi tagasi sõita. Kuna pidime oma Hyundai viima tagasi Carnarvonisse, siis oleks olnud vaja ka kuidagi Perthi edasi saada. Meie jaoks jäid suletuks ka kõikide karavanparkide uksed, kuigi ületasime linnapiiri alles õhtul kella kuue paiku. Lõpuks siiski leidsime lahenduse ning meie ööbimiskohaks sai poolsaare tipus, ookeani ääres asuv kena kohake. Seal saab aimu ka tõusu ja mõõna tegelikust mõõtmest. Kui öösel on ookeanivesi kalda juures kuskil põlvedeni, siis hommikul ärgates on enamus veest taandunud kuskile 20 meetri taha ning järele on jäänud umbes pahkluuni ulatuv veeriba. Jällegi täiesti teistsugune elamus ning öine ookean selle kohal laiuva tähistaevaga on ikka võrratu küll :)

Nagu juba mainitud, siis selle linnakese kahe külastuse vahepeal jõudsimegi välja Broome'i - lääneranniku põhjatippu. Esimene mulje asukohast oli järgmine: pisike, ülimalt niiske (troopiline) ja palav ning iga nurga peal kohtad aborigeene. Selle paigakese tegelikust võlust saad aimu alles siis kui paned oma telklaagri püsti Austraalia siiani ühes vingeimas karavanpargis, kus lopsakad palmipuud vahelduvad magnooliapõõsastega, puude tipus kraaksuvad üksteise võidu kakaduud ja papagoid ning sukeldud siiani kõige suuremasse basseini, mida ühes karavanpargis näinud oled, naudid kosest allalangevat vett või vaatad basseini teise pilguga hoopis kose tagant. Või pead väikest piknikku Cable Beachi ees laiuval muruplatsil ning vaatad ägedaid pisikesi rannakohvikuid VÕI imetled all rannas istudes kaunist päikeseloojangut ning vaatad, kuidas kuldkollane ketas rahulikult ookeani taha vajub, samal ajal aeg-ajalt kiigates paremale poole kallast, kus kaamlikaravan õhtuselt tuurilt tulnuna rannaliivas jalgu puhkab. Kahju, et saime selles võluvas paigakeses veeta vaid ühe öö sest järgmisel hommikul hakkas tagasisõit Karratha poole, kus saime enda käsutusse nädalaks ajaks Nissan X-Traili ning siis juba trippisime edasi kahe liikuriga.

Kõige parema ja tabavama kirjelduse iseloomustamaks troopilise õhkkonnaga Broome'i, annab meie kollaste kaante vahele köidetud reisiraamat "Austraalia. Down Under", autoriteks K. Fimberg ning A. Hannula, kes väisasid maakera kuklapoolt vahemikul 2006-2007:

"Broome. Pärlipüüdjate linn. Pikkade liivarandade linn. Türkiissiniste ja smaragdroheliste vete linn. Mangroovide linn. Laupäevahommikuse käsitööturu linn. Mangrove Resorti linn. DJ Whale'i linn. Kookospähklite linn. Veininautimise linn. Cable Beachi linn. Ja loomulikult kuulsate päikeseloojangute linn. Kui sa ka siin ei suuda lõdvestuda, soovitame professionaalset teraapiat."

Teel Karrathasse

Broome - Cable Beach

Päikeseloojang Cable Beachil

Kaamlikaravan rannal