Mis seal ikka - asjad kotist välja tuulatud (jah, ma tõesti võtsin kõik oma ratsutamisvarustuse kaasa siia, alustades kaskast, lõpetades saabastega), vaim valmis pandud ja nii jäigi üle vaid tänast päeva oodata.
Perel on kokku neli kolmevõistlushobust (nende seas üks 14 kuune noor kasvandik). Minule osutus täna kõige sobilikumaks 9-aastane väiksemat kasvu kastanpruun ruun. Kui kõrvale jätta juba üle aasta veninud paus, siis tuli mul arvestada ka veel teiste esmapilgul just mitte kõige mugavamate faktoritega. Esiteks, koolisõidusadul - jah, koolisõidusadul on kindlasti väga mugav, kui ma sellega kunagi ära harjun. Aga kui oled sõitnud ainult hüppe-ja üldsadulatega, siis võtab harjumine aega päris palju, vähemalt minul. Muidu tahaks väga oma jalad pikaks sirutada ning ka istakule tuleb ks sadulaga sõitmine väga kasuks. Teine ja vast kõige suurem asi asja juures - hobune, kes ei taha liikuda. Konkreetselt pead igasugust liigutust välja pigistama temast. Esimesed kümme minutit olid ikka päris rasked. Üritasin siis teha üleminekuid, et teda natukenegi säärele tundlikumaks saada, õige pea toodi aga mulle kannused ja elu läks veidikene lihtsamaks. Midagi uut jällegi mulle, sest nii üllatav, kui see ka pole, pole ma kunagi kannuseid kasutanud :) Lihtsalt, pole endale siiani põhjust neid osta olnud + trennides on põhipoint olnud siiski see, et säärega peab korralikult tööd tegema. Enivei, kannustega läks vähe kergemaks kindlasti, aga kohe kindlasti mitte ideaalseks. Liikumine oli aeglane ja iga sammu ajal tundsin ennast kui tühjakspigistatud sidrun :D Surasin seal veel veidi ja siis tuli pere üks tütardest selga, pärast mida mul ikka tunduvalt lihtsamaks läks. Nagu ma aru sain, siis see hobune pidigi alguses väga raske sõita olema, see tüdruk sõidab temaga teist aastat ja ütles, et alles nüüd hakkab nagu midagi tulema. Naljakas oli see, kui ma sammu ajal peatusi tegin, mis minu arust tulid isegi päris eeskujulikud välja, siis pärast Helger ütles autos, et hobuste omanik arvas, et hobune streigib :D :D Nojah. Igatahes, pärast seda kui see tüdruk seljast maha tuli, läksin tagasi selga ja no hobune oli ikka hoopis midagi muud. Otsustasin sellest kohe viimast võtta ning mitte niisama lonkima jääda, vaid hakkasin kohe traavi tegema nii kergendades kui ka täisistakus ning paari minuti pärast proovisin galoppi ka. Iseenesest ei olnud paha, aeg-ajalt kippusin tasakaaluga jänni jääma, aga tundus, et pärast esimest galopiosa paranes asi veelgi.
Olin aga pehmelt öeldes üllatunud, kui hobuste omanik platsile ilmus ja hakkas takistusi minu jaoks parajaks panema, paludes mul väikest risti tulla. Mõtlesin, et nooo....hea küll :D las ma tulen ühe korra selle ristikese ära ja siis vaatame, kas ta mul üldse laseb mul edasi ratsutada. Läks aga nii, et pidin sama takistust kolm korda uuesti tulema ja siis taheti seda kõrgemaks panna, haha! Seda pean küll mainima, et koolisõidusadul ja hüppamine kokku ei käi :))) Aga hakkama saime, hoolimata sellest, et hobusel oli niivõrd võimas äratõuge, et ma ikka paaril korral kahtlesin, kas on ikka mõistlik lasta mul koolisõidusadulaga hüpata, sest ma ei osks kuskile oma põlvi hüppamise ajal panna ja siis tagajärjeks võib olla tasakaalu kaotus mis omakorda on väga paha. Pärast seda pandi rajale üks kahene süsteem ja siis pidin tulema seda + kolmandat ristikest ka siis. See oli ka vahepeal omamoodi huvitav, kui ma ühel korral ei saanud meeltesegaduses üldse aru, mida ma teen või kuhu ma lähen ja siis täie pauguga ühest nurgast 90 kraadise pöörde galopis pidin tegema, et süsteemi esimest takistust hüpata. Ma ei tea küll kuidas ma selliseid asju teen ja mis mul arus on, aga tundub, et hüppamine mõjus hobusele väga hästi. Pani selja tööle ja minek oli hoopis teine. Samuti mulle endale väga meeldis. Ma lihtsalt armastan hüppamist! :) Esimeste hüpete ajal oli muidugi jälle tegu, et teda korralikult tööle saada. Mul on alati olnud üks suurimaid vigasid see, et ma lähenen takistusele mingi megaaeglase kiirusega ja siis hakkan oma peas mingeid tonte välja mõtlema. Ohtlik on selline tegevus aga igatipidi - nii hobusele kui ratsanikule. Püüdes nüüd seda vältida, üritasin ikka normaalse tempo leida, mis isegi lõpuks õnnestus. Võib aga öelda, et igati kasulik oli see trenn kindlasti...peab ka selliste hobustega sõitma, sest iga hobune õpetab igatipidi :) Kindel on see, et läbi nagu läti rahad olime pärast trenni mõlemad. Nii et hobusele kulus külm dušš ja minul kuum saun vägagi ära :) Omanikud tundusid väga toredad inimesed ja üldse üks kordaläinud päev oli küll. Omanik küll pärast vabandas mitu korda, et oli nii raske hobuse mulle andnud vms, aga mul oli küll tegelikult savi, sain tubli tund aega sõita ja hüpata, mis sest, et mitte kõige lihtsamal hobusel just. Tegelikult oleksin ma saanud ühe teise kena musta värvi mära, aga eile olid kõik hobused saanud teetanusevaktsiinid ning miskipärast käitus too mära vääga veidralt, nt ei puutunudki oma söödaämbrit ja samuti oli liikumine minu arust natukene veider. Ei ole küll kindel, kas sinna ka veel minna saan, sest peretütred tunduvad ratsaspordis väga entusiastlikud olema ja saan aru, et neil endalgi vaja treenida, sest pea igal nädalavahetusel käivad võistlemas. Aga olen tänulik sellegi korra eest :)
Perel on kokku neli kolmevõistlushobust (nende seas üks 14 kuune noor kasvandik). Minule osutus täna kõige sobilikumaks 9-aastane väiksemat kasvu kastanpruun ruun. Kui kõrvale jätta juba üle aasta veninud paus, siis tuli mul arvestada ka veel teiste esmapilgul just mitte kõige mugavamate faktoritega. Esiteks, koolisõidusadul - jah, koolisõidusadul on kindlasti väga mugav, kui ma sellega kunagi ära harjun. Aga kui oled sõitnud ainult hüppe-ja üldsadulatega, siis võtab harjumine aega päris palju, vähemalt minul. Muidu tahaks väga oma jalad pikaks sirutada ning ka istakule tuleb ks sadulaga sõitmine väga kasuks. Teine ja vast kõige suurem asi asja juures - hobune, kes ei taha liikuda. Konkreetselt pead igasugust liigutust välja pigistama temast. Esimesed kümme minutit olid ikka päris rasked. Üritasin siis teha üleminekuid, et teda natukenegi säärele tundlikumaks saada, õige pea toodi aga mulle kannused ja elu läks veidikene lihtsamaks. Midagi uut jällegi mulle, sest nii üllatav, kui see ka pole, pole ma kunagi kannuseid kasutanud :) Lihtsalt, pole endale siiani põhjust neid osta olnud + trennides on põhipoint olnud siiski see, et säärega peab korralikult tööd tegema. Enivei, kannustega läks vähe kergemaks kindlasti, aga kohe kindlasti mitte ideaalseks. Liikumine oli aeglane ja iga sammu ajal tundsin ennast kui tühjakspigistatud sidrun :D Surasin seal veel veidi ja siis tuli pere üks tütardest selga, pärast mida mul ikka tunduvalt lihtsamaks läks. Nagu ma aru sain, siis see hobune pidigi alguses väga raske sõita olema, see tüdruk sõidab temaga teist aastat ja ütles, et alles nüüd hakkab nagu midagi tulema. Naljakas oli see, kui ma sammu ajal peatusi tegin, mis minu arust tulid isegi päris eeskujulikud välja, siis pärast Helger ütles autos, et hobuste omanik arvas, et hobune streigib :D :D Nojah. Igatahes, pärast seda kui see tüdruk seljast maha tuli, läksin tagasi selga ja no hobune oli ikka hoopis midagi muud. Otsustasin sellest kohe viimast võtta ning mitte niisama lonkima jääda, vaid hakkasin kohe traavi tegema nii kergendades kui ka täisistakus ning paari minuti pärast proovisin galoppi ka. Iseenesest ei olnud paha, aeg-ajalt kippusin tasakaaluga jänni jääma, aga tundus, et pärast esimest galopiosa paranes asi veelgi.
Olin aga pehmelt öeldes üllatunud, kui hobuste omanik platsile ilmus ja hakkas takistusi minu jaoks parajaks panema, paludes mul väikest risti tulla. Mõtlesin, et nooo....hea küll :D las ma tulen ühe korra selle ristikese ära ja siis vaatame, kas ta mul üldse laseb mul edasi ratsutada. Läks aga nii, et pidin sama takistust kolm korda uuesti tulema ja siis taheti seda kõrgemaks panna, haha! Seda pean küll mainima, et koolisõidusadul ja hüppamine kokku ei käi :))) Aga hakkama saime, hoolimata sellest, et hobusel oli niivõrd võimas äratõuge, et ma ikka paaril korral kahtlesin, kas on ikka mõistlik lasta mul koolisõidusadulaga hüpata, sest ma ei osks kuskile oma põlvi hüppamise ajal panna ja siis tagajärjeks võib olla tasakaalu kaotus mis omakorda on väga paha. Pärast seda pandi rajale üks kahene süsteem ja siis pidin tulema seda + kolmandat ristikest ka siis. See oli ka vahepeal omamoodi huvitav, kui ma ühel korral ei saanud meeltesegaduses üldse aru, mida ma teen või kuhu ma lähen ja siis täie pauguga ühest nurgast 90 kraadise pöörde galopis pidin tegema, et süsteemi esimest takistust hüpata. Ma ei tea küll kuidas ma selliseid asju teen ja mis mul arus on, aga tundub, et hüppamine mõjus hobusele väga hästi. Pani selja tööle ja minek oli hoopis teine. Samuti mulle endale väga meeldis. Ma lihtsalt armastan hüppamist! :) Esimeste hüpete ajal oli muidugi jälle tegu, et teda korralikult tööle saada. Mul on alati olnud üks suurimaid vigasid see, et ma lähenen takistusele mingi megaaeglase kiirusega ja siis hakkan oma peas mingeid tonte välja mõtlema. Ohtlik on selline tegevus aga igatipidi - nii hobusele kui ratsanikule. Püüdes nüüd seda vältida, üritasin ikka normaalse tempo leida, mis isegi lõpuks õnnestus. Võib aga öelda, et igati kasulik oli see trenn kindlasti...peab ka selliste hobustega sõitma, sest iga hobune õpetab igatipidi :) Kindel on see, et läbi nagu läti rahad olime pärast trenni mõlemad. Nii et hobusele kulus külm dušš ja minul kuum saun vägagi ära :) Omanikud tundusid väga toredad inimesed ja üldse üks kordaläinud päev oli küll. Omanik küll pärast vabandas mitu korda, et oli nii raske hobuse mulle andnud vms, aga mul oli küll tegelikult savi, sain tubli tund aega sõita ja hüpata, mis sest, et mitte kõige lihtsamal hobusel just. Tegelikult oleksin ma saanud ühe teise kena musta värvi mära, aga eile olid kõik hobused saanud teetanusevaktsiinid ning miskipärast käitus too mära vääga veidralt, nt ei puutunudki oma söödaämbrit ja samuti oli liikumine minu arust natukene veider. Ei ole küll kindel, kas sinna ka veel minna saan, sest peretütred tunduvad ratsaspordis väga entusiastlikud olema ja saan aru, et neil endalgi vaja treenida, sest pea igal nädalavahetusel käivad võistlemas. Aga olen tänulik sellegi korra eest :)
uskumatu! kas kiivri võtsid ka kaasa? on selle nimi üldse kiiver? :D
ReplyDeleteVõtsin jah, kaska on selle nimi tglt :) Helger ütles ka eile hobuseomanikule, et noh...mõni veab sada paari kingi kaasa, mõni pakib oma ratsutamisvarutuse kokku ja tassib selle teisele poole maakera :D
Delete