Eks tulime Austraaliasse enim sellepärast, et palju näha ja palju kogeda.
Eile kogesime siinse haiglasüsteemi võlusid:)
Alustades algusest, siis tulin juba kaks nädalat tagasi rattapoest ära ning töötasin eelmised kaks nädalat Eesti Majas, kus oli vaja abikäsi ehitus- jms töödele. Laupäeval peale viimast tööpäeva Eesti Majas, ütlesin Kristiinale, et olen päris väsinud, et peaks puhkama mingi pool nädalat. Siiski aga sain teisipäevaks juba Taavil ehitustööd. Ärkasingi eile 5:15 üles, et ilusti bussidega 7-ks objektil olla. Kõik sujus kenasti, alguses koristasin uue korrusmaja garaazikorrust. Hiljem vajati mu abi plast karkassi üles panemisel, et sinna betooni valada. Lõikasin plastikkorpusele vajalikke auke ning ennäe imet, ketaslõikur ripsas natuke kätt. Verd midagi ei tulnud, lihtsalt oli 3cm pikk ja pool senti sügav auk. Plaastriga sellisel juhul teha midagi polnud, objektijuht, kes oli ka esmaabi andja sidus käe kinni, kiitis mu tööoskusi ning saatis haiglasse õmbelma.
Nii, jõudsime haiglasse umbes kell 15:40. Kella 15:48 oli võetud kõik andmed, vererõhku kontrollitud, haava natuke puhastatud ja uuesti seotud. Siis läksin ootesaali ootama, millal sisse kutsutakse. Nii ootasin seal oma poolteist tundi, ohh, lõpuks. Doktor David küsis, kuidas õnnetus juhtus ja muid asju. Võttis käe lahti, vaatas haava ning arutasime selle üle, kas oleks vaja röntgenit teha või mitte. Ma olin vastu, kuna ainult väike tükike liha oli kadunud. Peale mitmeid sõrmede väänamisi pidas seda ka doktor ebavajalikuks. Kuid ütles, et ta näitaks seda plastic-surgery arstidele. Kuna auk oli umbes 1cm lai, siis ta ei olnud kindel, kas nahka venitama ei jää hiljem. Sain teetanuse süsti ning pandi taas haavale side peale. Ning uuesti ootesaali ootama. Kakkusime juba juukseid peale järjekordset pooltteist tundi mööda saates. Kutsuti taas sisse. Seekord plastic-surgery arstid. Viidi mingisse kabinetti, sikutati haava igas suunas ja arvati et ei ole hullu. Seejärel lahkusid arstid ja ütlesid, et tuleb ja teeb seda tavaarst. Okei, üritasin rahulik olla. Ootasin seal kabinetis siis üksi mingi järjekordne 40 minutit. Mõtlesin juba, et küsiks nõela ja niiti. Tuli üks meesterahvas siis minu juurde, nii tule lähme teeme röntgenit. Olin juba päris vihane. Mis kuradi röntgenit! Okei see tehtud, saadeti tagasi ootama. Kristiina lasin ka kutsuda sinna, kuna ilmselt ta mõtles selleks ajaks juba, et kas on hakatud uusi riideid ka õmblema. Suur oli tema pettumus muidugi nähes mind ikka samas seisus. Ennäe, taaskord esimene arst David. Ütles, et see pandi tema kohustuseks siiski. Okei, saaks juba ühele poole. Positiivne doktorihärra, kes oli intern, lubas 10 minuti pärast pihta hakata. Valmistas ette ruumi. Kutsus sisse tagasi ning siis muidugi seda kobatsemist ei jõudnud ma ära imestada. Ilmselt oli üle pika aja tal vaja sellist asja teha või kui ta peale koolis tegemise seda üldse harjutanud oli. Igatahes palus ta Kristiinatki endale appi, et ta saaks tuimestit süstlasse tõmmata:D Seejärel pesi sada korda haava ning siis sai vesi otsa, läks kuskilt juurde tooma. Naersime nii, et silmad olid märjad. Ise naeru tagasi hoides alustati haava õmblemist. Tehti neli õmblust. Küsisin siis, kas röntgen midagi näitas ka. Vastas seepeale, et ei ole jõudnud seda veel vaadata. Ookeii:D:D:D Kell oli midagi 19:50 vms. Doktor ütles, et läheb teeb mulle vajalikud paberid ka ja on 10-15 minuti pärast tagasi. Kõht oli retsilt tühi. Okei möödusid siis järgmised pool tundi, sain oma paberid ka kätte, surusin kätt ja läksin koju. 4 tundi 20 minutit ja neli õmblus- nii lihtne see ongi! Ehk siis, kogemus missugune:) Kõik aga küsivad ja tahavad aidata (ilmselt enda arust teevadki seda) kuid jutuga haava kinni kahjuks ei õmble. Muidugi olin õnnetuses ise süüdi, kuna olin hooletu, kuid teisalt ka õppetund- kui on vaja puhata, siis on vaja puhata.
Muudest uudistest niipalju, et nädalalõpus või uue nädala alguses peaks auto kätte saama. GPS sai ka juba hea hinnaga valmis ostetud.
Kristiinal vedas ka tohutult, sai tasuta pileti Sydney Ooperimajja, ooperi "Carmen" viimasele mängule. Hetkel naudib tema seda, mina aga istun jalad seinal:)
Kiiret lumesulamist Eestisse!
Helger
Eile kogesime siinse haiglasüsteemi võlusid:)
Alustades algusest, siis tulin juba kaks nädalat tagasi rattapoest ära ning töötasin eelmised kaks nädalat Eesti Majas, kus oli vaja abikäsi ehitus- jms töödele. Laupäeval peale viimast tööpäeva Eesti Majas, ütlesin Kristiinale, et olen päris väsinud, et peaks puhkama mingi pool nädalat. Siiski aga sain teisipäevaks juba Taavil ehitustööd. Ärkasingi eile 5:15 üles, et ilusti bussidega 7-ks objektil olla. Kõik sujus kenasti, alguses koristasin uue korrusmaja garaazikorrust. Hiljem vajati mu abi plast karkassi üles panemisel, et sinna betooni valada. Lõikasin plastikkorpusele vajalikke auke ning ennäe imet, ketaslõikur ripsas natuke kätt. Verd midagi ei tulnud, lihtsalt oli 3cm pikk ja pool senti sügav auk. Plaastriga sellisel juhul teha midagi polnud, objektijuht, kes oli ka esmaabi andja sidus käe kinni, kiitis mu tööoskusi ning saatis haiglasse õmbelma.
Nii, jõudsime haiglasse umbes kell 15:40. Kella 15:48 oli võetud kõik andmed, vererõhku kontrollitud, haava natuke puhastatud ja uuesti seotud. Siis läksin ootesaali ootama, millal sisse kutsutakse. Nii ootasin seal oma poolteist tundi, ohh, lõpuks. Doktor David küsis, kuidas õnnetus juhtus ja muid asju. Võttis käe lahti, vaatas haava ning arutasime selle üle, kas oleks vaja röntgenit teha või mitte. Ma olin vastu, kuna ainult väike tükike liha oli kadunud. Peale mitmeid sõrmede väänamisi pidas seda ka doktor ebavajalikuks. Kuid ütles, et ta näitaks seda plastic-surgery arstidele. Kuna auk oli umbes 1cm lai, siis ta ei olnud kindel, kas nahka venitama ei jää hiljem. Sain teetanuse süsti ning pandi taas haavale side peale. Ning uuesti ootesaali ootama. Kakkusime juba juukseid peale järjekordset pooltteist tundi mööda saates. Kutsuti taas sisse. Seekord plastic-surgery arstid. Viidi mingisse kabinetti, sikutati haava igas suunas ja arvati et ei ole hullu. Seejärel lahkusid arstid ja ütlesid, et tuleb ja teeb seda tavaarst. Okei, üritasin rahulik olla. Ootasin seal kabinetis siis üksi mingi järjekordne 40 minutit. Mõtlesin juba, et küsiks nõela ja niiti. Tuli üks meesterahvas siis minu juurde, nii tule lähme teeme röntgenit. Olin juba päris vihane. Mis kuradi röntgenit! Okei see tehtud, saadeti tagasi ootama. Kristiina lasin ka kutsuda sinna, kuna ilmselt ta mõtles selleks ajaks juba, et kas on hakatud uusi riideid ka õmblema. Suur oli tema pettumus muidugi nähes mind ikka samas seisus. Ennäe, taaskord esimene arst David. Ütles, et see pandi tema kohustuseks siiski. Okei, saaks juba ühele poole. Positiivne doktorihärra, kes oli intern, lubas 10 minuti pärast pihta hakata. Valmistas ette ruumi. Kutsus sisse tagasi ning siis muidugi seda kobatsemist ei jõudnud ma ära imestada. Ilmselt oli üle pika aja tal vaja sellist asja teha või kui ta peale koolis tegemise seda üldse harjutanud oli. Igatahes palus ta Kristiinatki endale appi, et ta saaks tuimestit süstlasse tõmmata:D Seejärel pesi sada korda haava ning siis sai vesi otsa, läks kuskilt juurde tooma. Naersime nii, et silmad olid märjad. Ise naeru tagasi hoides alustati haava õmblemist. Tehti neli õmblust. Küsisin siis, kas röntgen midagi näitas ka. Vastas seepeale, et ei ole jõudnud seda veel vaadata. Ookeii:D:D:D Kell oli midagi 19:50 vms. Doktor ütles, et läheb teeb mulle vajalikud paberid ka ja on 10-15 minuti pärast tagasi. Kõht oli retsilt tühi. Okei möödusid siis järgmised pool tundi, sain oma paberid ka kätte, surusin kätt ja läksin koju. 4 tundi 20 minutit ja neli õmblus- nii lihtne see ongi! Ehk siis, kogemus missugune:) Kõik aga küsivad ja tahavad aidata (ilmselt enda arust teevadki seda) kuid jutuga haava kinni kahjuks ei õmble. Muidugi olin õnnetuses ise süüdi, kuna olin hooletu, kuid teisalt ka õppetund- kui on vaja puhata, siis on vaja puhata.
Muudest uudistest niipalju, et nädalalõpus või uue nädala alguses peaks auto kätte saama. GPS sai ka juba hea hinnaga valmis ostetud.
Kristiinal vedas ka tohutult, sai tasuta pileti Sydney Ooperimajja, ooperi "Carmen" viimasele mängule. Hetkel naudib tema seda, mina aga istun jalad seinal:)
Kiiret lumesulamist Eestisse!
Helger
Lahedad arstid teil seal :) Aga eks Sul oli lihtsalt õnnetu päev. Sattusid kõige totuma otsa :D
ReplyDeleteNaera herneks no!! :D:D
ReplyDelete