Elmar Kuslapuu ja sõbrad

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama üleeilsest hommikust kui plaanisime minna Palm Beachile ehk siis kohta, kus filmitakse eestlaste poolt väga armastatud seebisarja "Kodus ja Võõrsil". Saime kesklinnas Railway Square'il Kariniga kokku ja hüppasime bussi peale. Paraku kaks minutit hiljem selgus, et meiega otsustas ühineda ka piletikontroll. Kolm sinises mundris tüüpi hüppasid peale ja hakkasid järjest inimesi piinama. Järg jõudis ka meie kätte...selgus, et meil on pileteid liiga vähe arv kordi sealt bussimasinast läbi tõmmatud ning ühesõnaga oleks siukse asjaga kaasnenud trahv - 100 dollarit näkku. Siin on mingi segane süsteem nende bussipiletitega, on mingid sectionid ja kuna meil oli 1-2 sectioni pilet, siis oleksime pidanud selle kolm korda läbi tõmbama. Ja kuna Helgeril oli hoopiski õpilase pilet, siis ta otsustas kontrolörile öelda, et me sõidame sama piletiga - ehk me oleksime siis kumbki pidanud selle pileti kolm korda sealt läbi tõmbama (6 x siis kokku). Meie aga ei teadnud midagi sellest ja kontrolör ütles, et laseb meid seekord hoiatusega minema, aga et seda juhtub 1x elus Austraalias :D Küsis meie ID kaarte, mille meie Kariniga sõnakuulelikult ka talle ulatasime...Helger aga kasutas natukene teist taktikat, noh mitte nüüd nii ausat teed :D Kuna tal rahakotti kaasas polnud, siis pidi ta paberile kirjutama oma nime ja sünnikuupäeva. Korraga kuulsime, kui tagumisest pingist kostus Helgeri madal hääl: "Minu nimi on Elmar Kuslapuu ja ma olen sündinud 4. veebruaril 1987. aastal..", jätke siis meelde, eks!" Meil Kariniga oli ikka tükk tegu, et naeru tagasi hoida, kui kontrolör tema nime paberile kirjutas ja seda veel kaasa veeris :D:D Mina üritasin enda ette tuimalt vaadata, mõttes mediteerida või mingit sünget asja mõelda ja Karin vahtis lihtsalt terve aja aknast välja, et mitte vägisi üle bussi naerma hakata :D Kõige vingem oli muidugi see, et turbanis meesterahvas ei osanud tema nime ikkagi õigesti paberi pealt maha kirjutada, nii et hoiatus ei kirjutatud mitte Elmar Kuslapuule, vaid Elmar Kuslapuole. Nii et reedel võite talle õnne soovida, pidu tuleb ka! Ühesõnaga jah, puhtalt selliste hetkede nimel tasub juba elada! :) Vähemalt on teada, et järgmistes sarnastes situatsioonides aitavad hädast välja sellised tegelased nagu Aita-Leida Kuusepuu, Mari Maasikas ja Lend Orav.

Aga nüüd siis lähemalt Palm Beachist ka. Väga ilus koht on, tegemist ju ikkagi sellise avatud ookeanirannaga, mida ümbritsevad kõrged kaljud ning kus lained on megamõnusad. Kuna ma olen siin palju mõelnud bodyboardimisest, siis sain eile taolise tunde kätte sealsete lainetega. Point on siis selles, et kui laine tuleb, siis pead saama sellesse n.ö murdepunkti sisse ning lainega lihtsalt kaasa liuglema kalda poole :) Tunne on muidugi mega. Kiirus, mida laine selle aja sees saavutab, on ikka päris hea. Juba ootan, kuna lauaga proovida saan. Pärast saime veel Kaisu, Taavi ja Arabellaga kokku ning läksime randa, mis asub paadikuuri juures. Seal oli hoopis teistsugune..laineid polnud üldse ning vesi oli ka kuidagi sogane, mingeid kasve täis. Enne randa minekut ostsime veel jäätiseputkast Alfi käest jäätist :D No päris Alfiga siiski tegemist ei olnud, aga midagi sinnapoole küll.

Viimasel ajal on nii palju toimunud ja ma tunnen, kuidas toimub midagi, mida ma ise ei saa kontrollida. Ma ei oska seda seletada, selline võimas tunne on :)

Eile ja täna käisin Aivo juures jälle koristamas ning sain täna teada, et tema soomlastest sõbrad tahavad ka mind enda juurde koristama. Nii et nüüd ikka kohe mitu korda nädalas tööd. Jei!

Australia Day