Oleme siin bäkkeris neli päeva juba olnud. Uudistest niipalju, et contractor Rob pole meile tööd leidnud. Asi nimelt selles, et apelsinide hooaeg läheb kahe nädala pärast tõsiselt lahti. Eks me tulimegi muidugi ka varem siia, et saada omale kindlustatud töökoht ning normaalne elamine. Paar päeva tagasi pakkus bäkkeri juhataja meile Tõnisega tööd, mis algab esmaspäevast. Oliivipuude kärpimine. Muidugi olime nõus, kuna sellest passimisest on kopp ees. Kristiinat kahjuks sellele tööle ei lubata, soolistel põhjustel. Antud farmer, kelle juurde tööd tegema läheme teeb selget vahet meeste ja naiste töödel ning samuti kui nahk on kollasem ja silmad pilukil.
Peaaegu kohal!
Loogiliselt võttes oleks ju kõik okei, meil on auto, millega tööle minna, bäkker maksab meile natukene üle miinimumi olevat tunnitasu ning selge see, et võtab oma osa vahelt. Täna oleksime pidanud me kolima siis karavanparki, kuid nagu eile selgus, siis sel moel me seda tööd ei saa. Väidetavalt ei teeni bäkker seeläbi mingit kasumit. Noh, mis siin vaidelda, tuleb asjaga leppida ning rääkisime ka Robiga, kes ütles, et tal peaks kahe nädala pärast kindlasti juba midagi olema. Eks näe, kaua me siin vastu peame.
Bäkkerist siis lähemalt. Nagu Kristiina eelmises postituses kirjutas, on siin puhas vesi defitsiit. Alguses duši alla minnes on tunda omapärast veelõhna. Eks sellega muidugi harjub ka, et joogivett saab ühest kohast ning muudeks toimetusteks mujalt. Ja see polegi siin suurim probleem. Suurim probleem on hiired. Ei möödu päevagi kui ei näe mõnd. Õnneks enda toas pole veel näinud, kuid köögis ja söögitoas on nad tavalised külalised.
Näiteks täna läksime õhtuks röstsaia tegema. Astusime kööki ning rösteri kõrval kärssas võileivagrill. Me tegime oma röstsaiad seal kõrval ära ning kui saiad valmis ning esimesed nendest söödudki tuli telekatoast üks neiu ning küsis, kas ma teen mice-toast'i. Ma ei saand alguses pihta, mida ta sellega mõtleb. Ning seepeale ta rääkis loo, kuidas paar päeva tagasi oli keegi rösterist krõbeda hiire välja visanud. Teist saia enam nagu süüa ei tahtnud ning see ka selgitas asjaolu, miks ta oma saiu võileivagrillis soojendas:)
Helger
Näe, rott! Aa ei, see on ju meie hostel!
Igal pool kasvavad arbuusid. Ainult pole valmis ning väikesed ka.
Murray Riveri äär
Peaaegu kohal!
Loogiliselt võttes oleks ju kõik okei, meil on auto, millega tööle minna, bäkker maksab meile natukene üle miinimumi olevat tunnitasu ning selge see, et võtab oma osa vahelt. Täna oleksime pidanud me kolima siis karavanparki, kuid nagu eile selgus, siis sel moel me seda tööd ei saa. Väidetavalt ei teeni bäkker seeläbi mingit kasumit. Noh, mis siin vaidelda, tuleb asjaga leppida ning rääkisime ka Robiga, kes ütles, et tal peaks kahe nädala pärast kindlasti juba midagi olema. Eks näe, kaua me siin vastu peame.
Bäkkerist siis lähemalt. Nagu Kristiina eelmises postituses kirjutas, on siin puhas vesi defitsiit. Alguses duši alla minnes on tunda omapärast veelõhna. Eks sellega muidugi harjub ka, et joogivett saab ühest kohast ning muudeks toimetusteks mujalt. Ja see polegi siin suurim probleem. Suurim probleem on hiired. Ei möödu päevagi kui ei näe mõnd. Õnneks enda toas pole veel näinud, kuid köögis ja söögitoas on nad tavalised külalised.
Näiteks täna läksime õhtuks röstsaia tegema. Astusime kööki ning rösteri kõrval kärssas võileivagrill. Me tegime oma röstsaiad seal kõrval ära ning kui saiad valmis ning esimesed nendest söödudki tuli telekatoast üks neiu ning küsis, kas ma teen mice-toast'i. Ma ei saand alguses pihta, mida ta sellega mõtleb. Ning seepeale ta rääkis loo, kuidas paar päeva tagasi oli keegi rösterist krõbeda hiire välja visanud. Teist saia enam nagu süüa ei tahtnud ning see ka selgitas asjaolu, miks ta oma saiu võileivagrillis soojendas:)
Helger
Näe, rott! Aa ei, see on ju meie hostel!
Igal pool kasvavad arbuusid. Ainult pole valmis ning väikesed ka.
Murray Riveri äär
No comments:
Post a Comment