Tagasi Sydneys

Farmist lahkumine läks libedalt, neil oli suhteliselt suva, et me ära läheme. Nüüd oleme juba kolmandat päeva Sydneys ja hea uudis on see, et saime mõlemad Helgeriga tööd :) Käisime esimese päeva õhtul jälle Kaisu juures õhtust söömas ja seekord oli Taavi ka kodus. Taavil on siin oma ehitusfirma ja ta tegi Helgerile ettepaneku, et kas ta ei tahaks tema esimese tööandja juures tööle hakata. Samuti oli tal tööd pakkuda ka tüdrukutele, liiklusreguleerijana. Mitte midagi hullu pole, pead lihtsalt seda märki hoidma ja käes õigel ajal keerama, et kas nüüd on stop või peab aeglasemaks võtma või võib kiiremini sõita. Küll aga on vaja ABN numbrit, et sinna tööle saada ja siis peab läbi tegema ka koolituse. Mina pean isegi kaks tükki neid tegema, esimene on sama koolitus, kus Helgergi on, ehituse oma (absurd!) ja teine on siis see nö erialane koolitus. Eks näis, kuidas teeme, arvatavasti kõike korraga kohe teha ei saa, sest juba üks koolitus maksab ca 110 dollarit. Aga eks siis saab nii teha, et teeme Helgeriga koos selle esimese koolituse läbi nüüd lähipäevade jooksul (lähemegi linna ennast registreerima varsti) ja siis on tal võimalik juba selle nädala jooksul tööle saada ja mina saan siis oma teise koolituse järgmisel nädalal ära teha.

Aga Austraalia bürokraatia kohta pole mul lihtsalt sõnu. Siin on täiesti absurdne, et sul peab iga töö jaoks olema eraldi litsents. Nt kui sa oled ehitaja, siis ega see ei tähenda seda, et sa võid töötada näiteks kõrgustes või raudtee ääres...kõige selle jaoks peab jälle eraldi paber olema. Ja muidugi eks see kõik ju maksab. Üks naljakas asi on veel see, et nt kui sinna koolitusele minna, siis pead dokumentidega tõestama, et see oled ikka reaalselt sina :D 100 punkti süsteem on selleks. Pass annab 70, austraalia pangakaart 25 jne..noh, meil on olemas mõlemad eelpoolnimetatud asjad, jabur oleks küll, kui meil 5 punkti saamata jääks. Seega peavad nad ka aktsepteerima rahvusvahelist krediitkaarti nt..Parajalt kreisi maailm ikka.

Elamisega on nii, et oleme nüüd hostelis elanud siin Sydneys ja täna hommikul otsustasime, et võtame nädalaks ajaks toa, ei viitsi seda raha tilgutada iga hommik ja nii tuleb odavam ka.

Muidu on kõik hästi ja väga mõnus! :) Eile oli äge õhtu koos Kariniga, käisime ookeani ääres jalutamas ja istusime päikesest kuumaks kütetud kivide peal, kuulasime lainete loksumist, jõime siidrit ja vaatasime tuledes Sydney linna. Selliseid õhtuid võiks rohkem olla ja tuleb kindlasti veel!

Aga nüüd peakski ennast liigutama hakkama, ABN numbri asjus helistama, sest eile vastava avalduse täitmine läks millegipärast metsa, poest miskit süüa tooma ja siis koolituse jaoks ka ennast ära registreerima.

Seda ka veel, et...maailm on ikka väikene küll! Karin rääkis, et kui neil Eesti majas jõululõuna oli, siis oli seal Eestist üks äge naine kohapeal olnud, kes kuskil konsulaadis vms töötab, et ta oli aidanud paljude asjadega ja üldse selline tore olnud. No ja kui ta eile juhuslikult selle naise visiitkaardi enda rahakoti vahelt välja võttis, siis oli ikka paras üllatus küll seal oma sugulase nime näha :D Selle toreda tädi nimi on Viktooria Tuulas ja ta viibis Austraalia koos oma mehe, Tõnuga - Tõnu on siis minu vanaema kaksikõe poeg. Niii äge oleks olnud eile kohtuda, aga kuna nad lähevad täna juba Eesti poole teele, siis arvatavasti oli neil eile palju asjaajamist, nii et meil ei õnnestunud neid tabada. Aga nii vahva! :)

Minek

Homme lahkume siit farmist. Tegime selle täna hommikul neile teatavaks ja ostsime rongipiletid ära. Ausalt öelda oli neil suhteliselt savi, kiitsid heaks, et kirsse korjama läheme - noh, seda me neile rääkisime :D:D

Eile oli suht haige jälle ja seega tegingi otsuse, et tõmbame pühapäeval minema. Meil mõlemal nii kõrini lihtsalt, et meid koheldakse siin nagu valgeid orje ja makstakse sandikopikaid. Palga saime õnneks kätte - 150 taala nädalas..hahahaaaaa! Arvestades selle tööhulgaga, mis me siin teinud oleme, on see ikka absurdne summa! 150-st läheksid veel maksud maha, andis meile eile järgmise nädala toiduraha ka ära 200 taala, mille me saame nüüd päris endale jätta + ta kannab meile veel 200 taala (9 tööpäeva eest) ..nii et saame isegi rohkem, kui algul juttu oli. Maksavad veel peale, et minema läheksime :D

Eile hommikul ütlesime Jimbole, et me soovime oma palka siiski iga nädal saada ning, et me tahame kahte päeva vabaks ning laup tahaks autoga Quirindisse minna nagu jutt jäi. Selle peale ta ütles, et okei, kui teile meeldib, siis võite saada mõlemad päevad vabaks, aga linna minge koos proua M-ga pühapäeval - mille üle me olime muidugi "üliõnnelikud". Me ütlesime, et sooviks siiski laup minna, mille peale saime vastuse, et aga te lähete ju minu autoga siis..et noh, umbes raiskate minu bensiini. Eeee...kas meil polnudki siis mingit juttu auto kasutamisest alguses??? Nohjah.

Päeva poole palus proua M. mul oma köögikappi koristada, tegin ERITI aeglaselt seda. Ma ei viitsinud küll eile ennast asjatult liigutada. Milleks? Pühkisin riiuleid ja sorteerisin konservikarpe, tema tuli samal ajal kööki, tegi endale võileiba ja jooki ja istus siiasamma tugitooli maha ja vahtis, kuidas ma tööd teen. Siis lõuna paiku oli selline asi, et Jimbo tuli koju lõunale ja kuulsin, et nad räägivad midagi Raffast proua M.-ga, kes tuli minu juurde elutuppa ja ütles, et oi, sorry, ma unustasin sulle öelda, et kui Raffa lahtiselt (oma aedikust väljas) liigub, siis tõsta koerte kuivtoidukott kõrgemale. Raffa tõmbab selle koti katki ja sööb sealt krõbinaid, mis muidugi ei ole hea. Noh, ma teadsin seda juba varem ka ja olen ka seda teinud, aga nüüd kui Jimbo koju tuli, siis ta ju sõitis autoga garaaži ja nägi, et see koerte kott on põrandal, tõstnud ise üles siis! Mul hakkas sees kripeldama ja läksin paari tunni pärast siiski ise garaaži kontrollima, mis olukord on. No mis te ise arvate, kes mõnuga põrandalt koerte krõbinaid pugis?! Loomulikult pidin siiski mina see olema, kes koertekoti üles pidi panema. Toretore.

Kõige tipp saabus siis õhtul. Proua hakkas ajama, et kas me oleme ikka õnnelikud siin? Me naeratasime, tegime head nägu ja ütlesime, et jaa..kõik on suurepärane. Selle peale kostis, et te olete meil esimesed backpackerid, kes linnas niimoodi käivad ja kes niimoodi autot kasutavad, tavaliselt teised backpackerid ei ole tahtnud linnas käia ja on öelnud, et nad oleksid parem siin. Helger jõudis ka siia mingi seitsme paiku, just pikast tööpäevast väsinud ja duši all käinud, aga ega see prouale ju midagi ei tähendanud, pidi ikka ära märkima, et creekis on mõned suured kivid, et oleks hea, kui Helger saaks need sealt eest ära võtta????!!!!! No mida iganes tõesti. Täna hommikul kui siiapoole sõitsime, siis muidugi ei olnud suutnud seda keegi teine teha, Helger siis võttis kätte ja tõstsi kolm kivi eemale. Väga suur vaev neile tõesti.

Aga õnneks homme saab see mööda ja edaspidi saab ainult ülesmäge minna :) Eks iga algus ole raske, tähtis on nendest raskustest üle olla! Vähemalt me teame nüüd, et kuhugi farm-handiks küll ei lähe, sest seal annab ikka nii paljude asjadega tõmmata. Homme siis ootab meid juba tuttav Sydney ja sealt edasi juba arvatavasti mingi puuviljakorjamise koht.

2 väga kurja backpackerit...

...kellest üks kirjutab seda postitust praegu. Täna hommikul me läksime väga närvi, kui küsisime palga kohta, sest meil on ju nädal aega töötamist siin täis saanud ja jutt oli ju nädalapalgast. Helger küsis, et millal siis nagu meie palgapäev on? Selle peale vastas Miriam, et ega te nagunii selle rahaga siin midagi ei tee, et maksame teile siis kui te soovite linna minna vms teha, et ise teate, kuidas te raha tahate, kas peale kuud aega töötamist või peale kahte päeva või kuidas iganes. Nagu MISMÕTTES??????? Mis see nende asi peaks olema, mis meie oma rahaga teeme?! Kui oli nädalapalk, siis olgu ka nädalapalk! Ja üldse, kui ta ise väidab, et maksame teile, kuidas ise soovite, siis miks ma üldse küsisin täna seda palka ja sain sellise vastuse?

Igal juhul homme me hoolitseme selle eest, et me oma palga kätte saaksime, sest me tahtsime laup nagunii Quirindisse minna...aga no väga ärakasutatud tunne on ikka! Mul kadus igasugune tahtmine täna siin midagi teha, õnneks nad mõlemad läksid linna ka ära koos lapsega ja tulevad õhtul tagasi. Hommikupoole tegin siin midagi, aga nüüd võtan küll väga lõdvalt..vaatan, vbl pärast teen veel toas miskit, aga no kuulge..me rabame siin esmaspäevast-reedeni 8-10 h tööd teha ja siis on selline suhtumine? Pealegi nagu selgus, siis me ei saagi laupäeva ega pühapäeva vabaks, vaid ainult laupäeva, sest ma pean vist pühap last hoidma! Nendel on mõlemal laup-pühapäevad vabad ja me teeme sama pikki päevi, kui teevad nemad.

Igal juhul sellele asjale siin tuleb kiire lõpp. Otsime nüüd muud farmitööd, nt hooajalist puuviljakorjamist, kus rabad kaks-kolm nädalat, aga teenid ikka korralikult ka! Just sain teada, et Oranges teenib kirsside korjamise eest kahe päevaga 400 taala. Peame veel vastu kuni jõuludeni ja siis on küll nägemist, ootame oma pakid ära, mis eestist meie poole teele saadeti ja läheme minema.

Üks asi, mis meile mõlemale juba algusest peale natuke imelik tundus, on see, et nad absoluutselt ei ilmuta mitte mingisugust huvi meie vastu, kuigi tegelikult me elame ju ikkagi nende peres. Nt Miriam, kes oli ise kunagi kõva ratsutaja ja nüüd töötab treenerina, võiks ikka mingisugust huvi üles näidata minu vastu, et mis kogemus mul on jnejne..aga neid huvitab ainult see, et kas me midagi ikka teha oskame ja kas me asjadega toime tuleme.

Jah, ma olen pettunud ja vihane ja solvunud..aga püüan asja selle nurga alt nüüd natuke rahunenuna vaadata, et iga kogemus elus õpetab midagi. Ja mulle õpetas see eelkõige seda, et esmamulje ON petlik! Vägagi! Ja kindlasti annab mulle siin olemine kõva kogemuse nii farmielust, -tööst, kuid kõige rohkem siiski inimloomusest. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!

Eilset hommikut alustasin sadularuumi puhastamisega, mille peale kulus oma viis tundi, sellest kolm tundi puhastasin sadulaid, mis polnud vist kaks aastat sadulaseepi ega vett näinud. Helger aitas samal ajal Jimbol lambaid ajada. Seejärel võtsin valjad käsile ja kui kogu selle kraamiga olin lõpetanud, panin ruumis endas asjad korda. Sättisin päitsed süsteemi järgi, abivahendid riputasin eraldi ja valjad ka eraldi...nagu igas normaalses tallis võiks olla :D Enne oli seal küll nagu puder ja kapsad, sadulate all rippusid suured ämblikuvõrgud ja üldse oli kogu see värk suht kole. Pidevalt mõtlen mingit tööd tehes, et peaks "enne" ja "pärast" pilte tegema, aga nagu tavaliselt tulevad ikka "pärast" pildid.

Peale lõunat läksime uuesti õue ja hakkasime garaažis polte sorteerima (põnev, ma tean!), aga siis tuli korraga selline vihm ja äike, et otsustasime tuppa minna. Jimbo tuli ka õige pea garaaži juurde, korjas oma koerad peale ja sõitis oma koju. Nii et eilne päev jäigi siukseks lühikeseks.

Täna hommikul igavlesime natuke aega jälle garaažis, sorteerisime polte ja ma koristasin riiuleid ja pühkisin põrandat. Jimbo läks lambaid karjamaalt tooma ja kui nendega tagasi jõudis, siis saime ka oma tööga garaažis valmis ja läksime lambaid ajama. Päris põnev oli. Äge oli vaadata, kuidas koerad karja ajavad ja kuidas igal koeral justkui oma kindel positsioon oli. Pidime neid aedikutest mööda käikusid teistesse aedikutesse ajama, Jimbo sorteeris neid samal ajal. Ühte aedikusse läksid talled ja noored, teise vanemad lambad. Silmnähtavalt haiged loomad võttis kohe välja. Lambaid ajasime sellepärast, et neid on vaja rohuga pritsida nende seas leviva parasiithaiguse tõttu. Nüüd niitis Helger muru ja ma koristasin maja siin, Miriam jõuab aravtavasti homme, nii et oleks tore kui ta normaalses konditsioonis elamise eest leiaks :)

Mõned ülesvõtted eilsest karjast.




Ja meie lambad:

Shaun the sheep

Niinii, saime nüüd asjad oma majaümbrusega nii kaugele, et meil ongi nüüd lambad aias :) Alguses oli jutt ühest, siis kolmest-neljast lambast, aga nüüd on neid terve kari, mingi 12 umbes..oinaid on ka karjas. Eile parandas Helger meie aia ära ja täna Quirindist tulles avastasimegi meeldiva üllatuse. Kuna aias on rohi väga kõrge, siis oleks väga meeldiv, kui keegi seda hooldaks, sest isegi garaažist maja ukseni ei taha väga paljasääri käia. Pealegi loomad majaümbruses lisavad teatavat turvatunnet ka..vähemalt meie puhul on see nii.
Pidime eile juba Quirindisse minema, aga Jimbo ütles, et see on väga mõttetu, sest all on üks palju-palju suurem ja sügavam creek, kui see, millest meie siiani oleme läbi uhama pidanud. Täna siis saime aru, mida ta mõtles, päris jube oli sealt läbi sõita, sest creek oli väga kiirevooluline, nii et pidi väga-väga ettevaatlik olema, et see sind kaasa koos autoga ei viiks. Ühesõnaga, ekstreemsustest siin puudu ei tule! Täna ostsime Quirindist nädalavaru sööki koju ja pmst kogu 200 taala läks ära :D

Eile nägime hobused ka ära. Kaks erinevat karja on siin. Ühes on varsad ja märad, seal on neli hobust ja teises karjas on 7 hobust, kellest enamus siis sporthobused nagu ma välimiku põhjal järeldada võisin :P Varsad on väga sõbralikud, tulid kohe aia juurde uudistama ning märkasime, et ühel märal on silma peal mingi jube kae, Jimbo pärast rääkis, et sellel hobusel on väga vedanud, et ta üldse ellu on jäänud. Nimelt põdes ta mingit verehaigust (ma arvan, et mõeldi teetanust) ja oli selle tagajärjel kokku kukkunud ja seeläbi oma silma vigastanud. 95% hobustest sureb selle haiguse kätte, aga tema jäi ellu tänu heale hoolitsusele ja nüüd on tal varss ja elab õnnelikku elu...muidugi ei saa ma aru, miks teda teetanuse vastu vaktsineeritud poldud...see on üks hullemaid haiguseid üldse.
Teise karja hobused on sootuks aremad ja üldse mitte nii altid inimese juurde tulema, võtsid rahulikult koplis oma mudavanni ja jalutasid minema.




Ülalpool siis pildid nn "varsakarjast"

Ja siis on veel selliseid uudiseid ka, et veedame jõulud koos Kariniga siin farmis :) Can't wait! Vähemalt esialgsete plaanide kohaselt...loodan, et need ei muutu.

Carwash

Eile oli just nii palav ja päikeseline päev, nii et andis lootust juba ilma lõplikule paranemisele, aga no kus sa sellega, täna hommikul JÄLLE sadas ja on seda vahelduva eduga teinud nüüd lõunani välja. Eilset päeva alustasime sellega, et lõime lammaste villapügamisruumid läikima ja seejärel pidin veoki ära pesema ja puhastama nii seest kui väljast, Helger aitas aedu parandada. Õhtul veel söötsin kassid ja Raffa ära ja tegime õhtusööki endale. Täna hommikul sain jälle autot pesta - Jimbo igapäevamasinat (samasugune nagu meil) jesss..suht "lahe" oli suure muda sees vooliku ja lapiga jännata, aga no..vähemalt puhtaks sai. Ma parem ei kommenteeri, milline see auto enne pesu välja nägi :D Nüüd sõime kõhud lõunasööki täis ja passime toas, Helger parandab perekonna arvutit, Hoogie (ainuke toakoer) magab ja mul on tunne, et võtan vist varsti temast eeskuju. Jimbo läks Quarindisse mingit puitu tooma ja saabub pärastlõunal. Me läheme ka homme või ülehomme linna kui vaba päev on. Jimbo ütles, et kui tahame minna, siis saab oma auto meile anda ja lisaks palgale siis annab meile iga nädal söögiraha ka - 100 taala näkku. Et siis saame ise endale nädalase varuga süüa koju osta :)

Üleeile kui aias istusin ja Raffat söömas vaatasin, siis nägin, et kuidagi kahtlaselt puistab toitu suust välja nagu oleks hammastega midagi lahti. Eile siis söötsin teda tema spetstoiduga ja jälgisin, et pudistabki. Rääkisin Jimbole ka sellest, ta ütles, et Raffa on juba päris vana ning lubas kindlasti hambad üle kontrollida..sest noh, minu arust ei ole väga normaalne, kui hobune sööb nii, et terve põrand on toitu täis. Rääkimata muudest ja juba suurematest probleemidest, mis sellega kaasneda võivad. Samuti on tal laminiit (jalgade haigus, mis tekib kui hobune sööb liiga palju proteiini, nt on palju olnud värske rohu peal - tavaliselt esineb seda tallihobustel, kelle regulaarne väljaskäimine on piiratud ja kes kevadel välja karjamaale värske rohu peale lastakse) ja kaela peal mingi kahtlane suur paise, mida peab laskma uurida, sest tegemist võib olla kasvajaga :( Laminiidist on ta õnneks tänu eridieedile paranemas. Ühesõnaga, väga jama värk ja ponist on väga kahju, et ta niimoodi vaevlema peab. Aga väga ägedad loomad on siin kõik..koerad on hästi sõbralikud ja toredad ning Raffa on vana rahu ise, võid tema kõrval autot käivitada ning ta ei liiguta kõrva ka ning kodu juurest küla peale ka hulkuma ei lähe, kuigi tal oleks see võimalus igapäevaselt olemas :) Igakord kui Jimbo hommikul meie juurde sõidab, et meile tööülesandeid jagada, siis sõidab kari koeri autokastis kaasas ja Jimbol on alati peas suur kauboikaabu, jalas teksad ja vihmaste ilmadega seljas õlimantel - ehtne Austraalia ikka!

Täna läksin autopesemise ajal lambapügamisruumi, sest oli luuda ja vana kilekotti vaja. Seina pealt vaatas vastu selline elukas:




Aga natuke teistsuguseid pilte ka:

Miks me linnast lahkusime? Sest, me ei tundud seal end nii mugavalt ning ei olnud ka meie eesm2rk linnas pikalt elada. Kokat66, mida tegin, ei sobinud mulle. Sai selgeks, et ei soovi kokana t66tada, ei siin ega Eestis. Ma armastan s66ki ja selle valmistamist, kuid kokat66 sellisel moel nagu seda siiani olen teinud ei ole see...kui siis ainult koolis 6ppelaborid. T66kohalt oodati minust liialt palju, kuigi peakokale mainisin, et pole kaks aastat k66gis olnud. Tegelikkuses vist rohkemgi. Ma m6tlen siinkohal s66gikoha k66ki siis jah.
Farm, kus oleme asub looduse koha pealt v2ga ilusas kohas. M2gede vahel, ning m2gedel jooksevad ringi peale kohalike elukate ka lambad ning veised. T66tasu, mis saame ei ole eriti m2rkimisv22rt, kuid arvestades seda, kui palju kulub linnas raha, siis teeb 1:1. Kui siin panen k6ik oma t66tasu taskusse, siis linnas saan kyll rohkem raha, kuid sama palju saan k6rvale panna. Milleks siis rahmeldada? Tulime siia esialgselt siiski elamusi saama ning ringireisima. Eks elu n2itab, kauaks siia j22me, kuid mingeid kaelamurdvaid ylesandeid ei ole. Traktoriga m6llamine, dziibiga s6itmine, lihtsate t66de tegemine...hiljem ilmselt tuleb ka t6sisemaid ylesandeid, kuid elamused ja kogemused on teretulnud. T2na n2iteks koristasime villapygamisruume.
Siinkohal aga l6petan ning mainin igaks juhuks, et mu telefon ei tunnista enam SIM kaarti (ei tea kas k66gis oli t6esti nii palav?) ning levi siin niikuinii pole, niiet no worries! Hiljem tulevad pildid ka!
Helger