Nädalavahetusel oli meil siin hostelis kahe tüdruku sünnipäevad ja seda tähistati laupäeval prügikoti-teemalise peoga. Mul polnud alguses üldse viitsimist ja tahtmist sinna minna, sest käisime veel laupäeval siinse hosteli kaudu apelsine korjamas ja kuus päeva jutti töötamist võtab suht läbi. Iseenesest see apelsinide korjamine oli küll ülilebo seekord, sest tegemist polnud ju enam meie põhitööga ja võtsime täiesti vabalt. Esimesed kaks bini korjasime küll kiiruga täis, aga pärast mõtlesime, et no enam ei viiiitsi. Pidasime lõunat ja loivasime niisama. Korjasime 4 bini täis (50 daala näkku) ja pärast seda istusime autos ja ootasime teisi, kes oma bine lõpetasid. Imeilus ja soe päiksepaisteline ilm ja no miks mitte veeta pool päeva apelsinisalus ja teenida veits lisaraha ja korjata seega juurde ka mõni viisapäev :) Aga kui hostelisse tagasi jõudsime ja teised suutsid mind nakatada oma pööraste prügikottide, papi ja fooliumi lõikumisega, siis mõtlesin, et tühja kah..mingit jalgratast leiutama ei hakanud, lihtsalt lõikasin sangadega prügikotil põhja alt ära ja nii tekkiski must kleit, mille ümber läks papist välja volditud ja fooliumiga kaetud "vöö". Midagi erilist nüüd ei tulnud, aga noh :P keda see ikka huvitas. Nagunii olin sellel üritusel ainult mingi tund aega, sest ega midagi väga põnevat ei toimunud, käidi lihtsalt prügikottides ringi ja tarbiti alkoholi :D

Mõned ülesvõtted siis ka:


DJ


KISS oli ka kohal :)

Homme on mul viimane tööpäev kõrvitsafarmis, sest kolmapäevast töötan juba packing shedis - pakin tsitruseid ja palk on 19 daala tunnis. Well, how nice is that? :)

Farmielu

Viimasest postitusest on möödas juba liiga pikk aeg. Seega viimane aeg siia miskit lisada :) Vahepeal on toimunud niipalju, et oleme siin kolinud mitu korda ja lõpuks siiski meie vanale heale teada-tuntud Nomads Backpackerile truuks jäänud. Karavanpargis oli kena ja äge küll, aga paraku pidime tegema teised valikud ning töö ja raha esiplaanile siiski seadma. Robi farmis töötasime paar nädalat, korjasime peamiselt mandariine, parematel päevadel ka apelsine.Põhjus, miks lahkusime, oligi raha - käisime tööl kuus päeva nädalas ja juba mõne ajaga oli selge, et ega see mandariinide snippimine ennast ära ei tasu. Vahepeal pakuti meile siin elamist ka Renmarki, ühte teise väikelinna, kus oleks olnud ka ehk hea võimalus shedi tööle saada, kuid paraku öeldi ka viimasel hetkel meile see pakkumine ära. Noh, kes teab - ehk oligi nii parem :) sest tundub, et shedides on kõik kohad juba täidetud. Seega kolisimegi tagasi siia hostelisse, elame ühes toas ühe šotlasega ja saksa poisiga. Tundub, et toanaabritega on vedanud, kuigi eks ta üks kommuunielu ole, aga peab vastu, sest ega see igavesti ei kesta :)

Paar päeva pärast siinolemist saimegi kohe tunnitasuga töö peale ning töötame nüüd esmaspäevast saati juurviljafarmis, minu tööks on peamiselt kõrvitsatega tegelemine - sorteerimine, pesemine, pakkimine. Päevas käib meie käest läbi tonnide jagu butternutse ning ka suuri ümmargusi kõrvitsaid. Esimene päev sattuski olema ka kõige tihedam, sest suur tellimus oli vaja täita. Töötasime kella 8.30-st - 19.30-ni ja esimene päev sellise koormusega on ikka omajagu kurnav. Kümme tundi külmas kloorises vees kõrvitsaid pesta on päris kõva katsumus ja tundub, et paningi oma paremale käele paraja põntsu, hommikuks oli see paistes ja valus. Paistetus on nüüdseks küll taandunud kuid valu teeb endiselt. Mis seal ikka, treenin vasaku kehapoole musklisse :D Farmer ütleski, et sellist päeva tuleb ette kuskil korra kuus ainult. Järgmine tööpäev oli see-eest väga lebo, saime põllul suuri kõrvitsaid korjata, kuna vahed, kus need kasvavad, on päris laiad, siis traktori ees olevasse bini loopimist seekord ette ei tulnud, vaid traktor tõi bini lihtsalt kohale ja meie jalutasime ja panime kõrvitsad binidesse. Samuti oli see päev väga lühike, juba kell 15 saime hostelisse tagasi tulla. Järgnevad päevad on möödunud minul ainult shedis töötades, poisid on saanud ka vahepeal põldudel möllata ja lillkapsaid ning brokolit korjata. Tüdrukute jaoks arvatakse see töö liiga raske olevat, mis seal ikka, olen shediga ka rahul, kuigi vahel tunnen, et tahaks vaheldust. Kolmapäev oligi selline päev, kus kõik poisid saadeti põllu peale ja mina jäin üksi shedi koos Steveniga (üks austraallane, kes on seal juba 1,5 aastat töötanud). Kergelt imestama paneb küll, et mida austraallane kuskil maakohas farmis teeb (teenides sealjuures sama raha, mis meiegi). Kohalikud üldiselt ikka hoiavad sellistest kohtades kauge kaarega eemale. Vahepeal oli ikka päris ajuvaba möllata seal shedis ja joosta kahe koha vahet ning teha üksi kolme inimese tööd - loopida kõrvitsaid pesemise masinasse, siis mingi hetk joosta teisele poole masinat, neid pesta ning lindile asetada. Steven peamiselt pakkis ja vahepeal aitas mul loopida ka, aga enamuse ajast võib teda leida forklifti peal ringi sõitmas ja tühje bine ära tassimas ning uusi asemele toomas. Noh, pole ime ka eriti, et natuke eemale hoiad põhitöö tegemisest kui oled shedis juba kuid pidanud sama liigutust tegema :P Õnneks minu orjus lõppes ja poisid jõudsid põllult tagasi :)) Aga siiani on küll kohast ja tööst tore mulje jäänud, õhtuks oled ikka mõnusalt väsinud ja ei suuda mõelda muust kui õhtusöögist, kuumast dušist ja soojast voodist. Palk on ka õnneks väga okei - 18.15 tunnis. Igal juhul sadu kordi parem kui puuviljakorjamisega teenida :)) Ja kui ma kuskil mujal endale tugevaid seljalihaseid ei saa, siis siin töötades raudselt.

Farmitööga käivad kaasas ka omad "võlud" alustades ämblikest lõpetades kassisuuruste rottidega, keda tihtipeale just shedis kohata võib, eriti just suurte kõrvitsate sees. Kui pesumasinasse kõrvitsaid sisse loopida ja juba poole bini pealt hakkavad vastu vaatama ära näritud ja sügavate aukudega ning juba mädanevad viljad, siis on 98% kindel, et põhjas on mõni suuremat sorti rott, kergemal juhul pääseme hiirtega, kuid nt eile suutsid poisid tabada tervelt 7 rotti ühest binist. Nendest jagusaamisel on meil toimetamas asendamatu abiline nimega Volley, üliäge pruuni karva lontkõrvaline koerapoiss, kes häda korral kiirelt bini hüppab ja asjad joonde ajab. Mitte ükski hiir ega rott ei pääse Volley käest! :) Eks näis, kauaks seda konkreetset farmitööd meil jagub, farmer ise küll on rääkinud kahest nädalast, kuid sama ütles ta ka prantsuse poistele, kellega koos praegu seal töötame, aga kes nüüd esmaspäevast Lõuna-Prantsusmaale töötama lähevad, et siis pärast uuesti tagasi Austraaliasse tulla. Ja need poisid on seal töötanud juba rohkem kui kuu, nii et elame-näeme. Igal juhul Steveni sõnul tööd peaks jaguma terve järgneva kuu veel ja nagu me täna teada saime, siis hoolitseb see farm Adelaide'i, Melbourne'i ja Sydney poelettide eest, nii et loodame, et töökäsi vajatakse ikka pikemaks perioodiks.

Järgmine nädal üritame lõpuks ka digika kaasa võtta ning mõne fotomeenutuse jäädvustada! :)

Kolisime siis pühapäeval sealt hostelist ära mõnusasse karavanparki. Olemine on siin väga mõnus - mugav ja puhas. Kord nädalas käiakse koristamas + on olemas puhas vesi, lauanõud, tasuta kohv, tee ja tuba soe. Oleme nüüd igapäevaselt saanud tööd ka teha, korjanud nii apelsine kui mandariine. Viimased ei ole eriti toredad, sest nende korjamine võtab aega just lõikamiste tõttu, apelsinide korjamine läheb ikka palju libedamalt. Helgeriga kahepeal korjame bini 35-40 minutiga täis. Siin näidati meile korjamises vähe teist meetodit ka kui seal farmis, kus ma varem töötasin ja tänu sellele on mul ka veits lihtsam. Nimelt ei ole siin juttugi apelsini oksa küljest lahti keeramisest, vaid lihtsalt käega tõmbamisest + on siin apelsinid ka palju suuremad, mistõttu ka bini täituvus kiirem :D

Oleme teinud size-pickingut (suuruse järgi korjamist) ja eile möllasime colour-pickingus (värvi järgi korjamises). Esimese puhul antakse sulle kätte rõngas, mis määrab ära mandariini minimaalse suuruse. Alguses võttis ikka natuke kiruma küll, sest meie reas eriti suuri mandariine just polnud, aga siis sebis Rob meid muusse ritta ja seal oli töötegemine juba ladusam. Colour-picking'uga on selline teema, et pead korjama ainult neid apelsine, mis on täiesti oranžid, rohelist kohta ei tohtinud üldse olla. Selliseid täisküpseid apelsine oli päris keeruline leida. Teenisime selle eest 15 taala tunnis ja poolteist tundi kirjutati meile lihtsalt juurde, pärast seda saime juba korjata normaalselt, st puud ikka ilusti puhtaks. Muus osas pole häda, aga tahaks ikka veits rohkem teenida. Mandariinide bini pealt makstakse küll 50 taala/bin, aga kui me kolme peale korjame ühte bini 1,5-2 h, siis pole see päevas teab mis märkimisväärne summa. Apelsinidega teenib selles farmis 22 taala/bin (muudes kohtades küll 25, aga sealt läheb maks maha), aga kuna me oleme saanud suht lühikesi päevi teha, siis pole nende korjamisest eriti tolku.

Nii et eks me nüüd vaatame, mis edasi saab. Homme peame siit karavanpargist ka kolmeks ööks ära minema, sest Kuninganna sünnipäeva pärast (mis on 10.juunil), on see koht rahvast täis ja toad juba ära broneeritud. St, et tulev nädalavahetus on täis igasuguseid üritusi. Täna otsustasime, et läheme selleks mõneks ööks siis jälle sinnasamma hostelisse (kuna kõik muud kohad on arvatavasti täis) ja siis vaatame, mis edasi...kui ikkagi sellel hostelil on meile püsivat ja tasuvamat tööd pakkuda, siis arvatavasti peame selle vastu võtma. Selles farmis, kus me praegu oleme, on muidu tore küll - Rob on väga sümpaatne inimene ja boss lubas meile viisapäevad ära kirjutada nagunii...aga jah, hetkel on raha siiski tähtsam. Ja mõned viisapäevad saame kirja nagunii. Nii et eks tulev nädalavahetus annab arutust.

Hetkel side lõpp.

Mandariinid ja kõrvitsad

Eilsest alustasime siis tööd meie contractor Robi all. Käisime mandariine korjamas, mis oli mõnevõrra erinevam apelsinidest. Nimelt ei korjata neid lihtsalt kätega nagu apelsine (või õunu, pirne vms puuvilju), vaid kääridega (inglise k. snippers). Seega võtab nende korjamine ka kauem aega kui apelsinide oma, kuid bini pealt makstakse rohkem - 50 taala/bin. Eks ta harjutamise asi ole, varsti saab asi kindlasti käppa ja teed juba automaatselt seda liigutust. Kääridega lõikamine on vajalik sellepärast, et vastasel juhul kahjustatakse mandariini koort ja hiljem pole selliste viljadega midagi teha. Veel on mandariinipuul ka okkad, mis päris valusalt kraapima kipuvad. Kui apelsinid kasvavad enamasti väljaspool (et ei pea võssa sisse ronima), siis mandariinidega on lood hoopis teised. Ühe puu puhtaks korjamine võtab ikka mõnusalt aega, sest ronima peab ka täitsa võssa ning puhtaks korjama kõik seestpoolt, tipud ning puu küljed. Kuna eile oli esimene päev, siis korjasime kõik kolmekesi ühte bini, kuuetunnise päevaga tegime kokku kolm ja pool bini.

Täna pidime aga minema apelsine korjama sinnasamma, aga asjaolud muutusid, nii et hommikul võtsime suuna hoopis kõrvitsate poole. Töö mulle iseenesest meeldis rohkem kui apelsinide/mandariinide korjamine, sest läks päris kiiresti ja polnud aega igavust tunda. Töö toimub siis nii, et kolm tükki kõnnivad mööda rada ning traktor sõidab järel koos biniga. Üks korjab keskelt, kaks tükki äärtest ning kõrvitsad pannakse bini. Alguses korjasime väiksemaid kõrvitsaid (ingl. k butternuts), hiljem suuremaid rohelisi. Kes oli aga nõme, oli tänane farmer. Nimelt ei teadnud ta palju ta meile maksab?! Ütles, et siin on mingi kahe-kolme tunni jagu teha ja et tal poeg, kes tegeleb rahaasjadega, on kuskil ära ja tema ei tea, palju poeg maksab siukse töö eest. Vot selle peale ma ütleks, et that sucks!!! Me tegime kokku tund ja kolmveerand ja ütlesime, et maksku meile kahe tunni eest siis...a muidugi tema näitas meile kella ja ütles, et alustasite 10:15 ja lõpetasite 12, nii et tund ja 45 minutit olgu olla. Nii et ma tahan näha, kas me tänase päeva eest raha näeme ka :)) Igaljuhul oleksime me binide pealt rohkem teeninud kui tunnipalgaga, ma arvan, sest no arvata võib, et üle 15 taala tunnis nad nagunii ei taha maksta.
Aga see selleks, eks tulebki igast asju näha ja kogeda. Vähemalt oli ilm ilus, töö läks kiiresti ja seltskond oli ka tore. Mina ja Helger korjasime koos ühe saksa poisiga, kes korjab ka samas kohas mandariine ja apelsine, kus meiegi nüüd, väga normaalne ja tore inimene tundus.

Mis puutub ilmadesse, siis nendega on siin meil väga vedanud. Paaril päeval on taevas tumedamat nägu näidanud ja vihma sadanud, aga ülejäänud päevad on päikest täis ja nii soojad, et t-särgi väel võib vabalt ringi joosta.

Nii et kui mõned seigad vahele jätta (tegelikult ju need ainult vürtsitavad meie seiklusi :D), siis on siin päris tegus ja lahe. Vähemalt pole enam seda passimist ja ootamist nagu varem.

Apelsinid

Eilsest sain siis apelsinifarmi tööle. Ei tea veel, kas ajutiselt või pikemaks perioodiks - mõnes mõttes loodan esimest varianti. Eile hommikul kui korjama läksime, siis Mike (hosteli omanik) seletas ära, kuidas korjata, näitas binid ette ja ütles mulle, et vaata, et sina oma bini kindlasti täis korjad, sest võib-olla leian Sulle homseks mingi teise töö, nt sibulad vms asja. Apelsinidega siin rikkaks ei saa ja eks see korjamine natuke rohkem ikka meestetöö ole, aga sain hakkama. Olin koos ühe itaalia paariga ja kolme korea poisiga. Kuuetunnise tööpäevaga korjasin kokku 3 bini, ühe bini pealt teenib 25 taala, nii et tõesti mingi märkimisväärne summa see ei ole. Korea poisid on juba vilunud korjajad ja korjasid päevaga 6 bini (ehk siis tunniga ühe), teenistus 150 taala päev...nii et kui juba ekspert oled, siis on võimalik päris hästi sellega teenida. Nad ütlesidki, et kolm bini esimese päeva kohta on väga hea tulemus ja eks see olegi alguse asi, hiljem pole mingi probleem bin tunniga täis korjata (hetkel ma seda hästi ette ei kujuta :D).

Korjamine käib siis nii, et kõhu peal on suur kott, kuhu sisse kogud apelsinid. Kui kott saab täis, siis kallad selle bini. Tähtis on ka, kuidas korjata - mitte nii, et lihtsalt võtad apelsini ja tõmbad oksa küljest ära, nii et oks koos lehega kaasa tuleb, vaid vilja tuleb keerata ja siis õrnalt oksa küljest lahti tõmmata. Seljale hakkab selline töö päris korralikult, samuti ka kätele/sõrmedele ning kaelale, mida kotirihmad päris korralikult soonima kipuvad. Iseenesest töö midagi väga rasket pole, kuid üksinda korjates kipub igavus kiiresti peale tulema, paarilisega koos oleks ikka tunduvalt lõbusam ja motiveerivam. Itaalia paar töötas koos ja korjasid sama kiirusega, mis mina, nii et esimese päeva kohta tegin tubli tulemuse, ma arvan :) Kõige kiirem oli mul viimase biniga, sest kuna ma pidin raudselt selle täis korjama, siis läks mul lõpuks ikka väga kiireks. Aga õnneks tulid korea poisid appi ja kuskil 10-15 minutiga saime bini kenasti täidetud. Võin seda küll öelda, et shedis töötamine meeldib mulle ikka tunduvalt rohkem.

Täna hommikul oli väljas paks udu ja toas külmem kui kunagi varem. Kell on üks läbi ja istun siiani hostelis, sest ootasime farmerilt kõnet, kas täna ikka on tööd, sest ta pidi meile bine juurde tooma. Naljakas lugu ikka - ise tahab, et töö saaks selle nädalaga kindlalt tehtud, aga töövahendite muretsemisega läheb aega. Teine asi, miks me korjata ei saanud, oli kindlasti ka külm hommik - apelsinide korjamiseks peab temperatuur olema vähemalt +15 kraadi. Nüüd aga tuldi ütlema, et ikkagi töötame täna kella kahest viieni, ilm on ka õnneks väga ilusaks läinud. Nii et tööle!

Sibulafarm

Eile sain ka mina oma viisapäevadega alustatud - nimelt käisin sibulafarmis tööl. Oli küll ühepäevane tööots, aga võtsin siiski vastu, sest no see hostelis passimine ajas vaikselt lolliks juba peast. Tööpäev nägi ja hakkab arvatavasti ka edaspidi välja nägema selline:
6:00 - äratus
6:45 - väljasõit
8:00 - tööpäeva algus
10:00 - 10:15 - esimene "smoko" (suitsupaus)
12:00 - 12:45 - lõuna
14:00 - 14:15 - teine "smoko"
16:50 - tööpäeva lõpp
(seal vahepeal oli minu arust veel üks paus, aga ma täpselt enam ei mäleta).

Töö oli siis shedis ja pidime sibulaid sorteerima. Kogu tegevus toimub liini peal, kus töötab 4-5 inimest ja seisneb selles, et mööduvatest sibulahunnikutest tuleb välja sorteerida kogu praht - kartulid, rohelise tutiga sibulad, mädanenud sibulad, sibulakoored, puuoksad, kivid ja kõik muu taoline, mis lõpptoodangu hulka ei kuulu. Mind visati otse loomulikult kohe pea ees tundmatusse ehk siis masina taha :D Farmer seletas kohe ära, mis nuppe vaja millal vajutada ja eeldas, et ma saan kohe esimese korraga pihta - ta oleks pidanud kohe arvestama sellega, et mina ja masinad pole just kõige suuremad sõbrad või nii :D Aga jäin ise võimalikult rahulikuks ja sain hakkama küll, ta tundus ise ka väga mõistev tüüp olevat ja vahepeal saatis mulle ja Felicity'le (teine tüdruk, kellega koos samas kohas liini peal olin) abilisi sorteerima ja masinaga tegelema. Tegime kokku 8 tundi (lõuna läks maha) ja selle ajaga hakkasid endast tunda andma lihased, mille olemasolu olin ma ammu unustanud - kaelale, seljale ja ka põlvedele mõjub selline seismine ja ühe ja sama liigutuse tegemine päris kurnavalt, seega olid need vahepealsed pausid hädavajalikud. Päeva lõpuks ei tee enam sibulal ja kartulil ka vahet. Aga olenemata kõigest sellest mulle väga meeldis, sest töö iseenesest pole midagi rasket, lihtsalt pikapeale kipub igavaks minema. Samuti saad olla tuulevarjus ja üks suur pluss minu jaoks oli ka see, et sain olla puhtalt inglisekeelses keskkonnas üksi. Viimasel ajal olen tähele pannud, et mõtlen ka juba inglise keeles, hehe. Unenäod pole veel inglisekeelseks muutunud, vist. Ning, mis kõige tähtsam - mul oli midagi teha! Ma ei pidanud konutama siin hostelis ega tiksudes päeva mööda saatma. Täna on tänu sellele hoopis teine olemine, olgugi, et väsimus kontides endast niivõrd tunda andis, et uni venis kella ühe-poole kaheni päeval, oleksin ka täna hommikul olnud nõus tööle minema.
Pärast tööpäeva lõppu sain ka kotitäie sibulaid kaasa haarata, mida farmer mul isegi kotti laduda aitas ja pärast veel koti ka autosse tassis :))) Farmides töötades ongi see lisaboonuseks, et saad tasuta puu - ja juurvilju kaasa. Seega on meie hosteli köögis kartulid, lillkapsad, sibulad, kõrvitsad ja muu taoline kraam peaaegu alati kättesaadav ja alati tasuta.

Nii et ootan juba põnevusega, millal minu jaoks täisprogrammiga (6-7 päeva nädalas) töö pihta hakkab!

Ootamine

Oleme siin bäkkeris neli päeva juba olnud. Uudistest niipalju, et contractor Rob pole meile tööd leidnud. Asi nimelt selles, et apelsinide hooaeg läheb kahe nädala pärast tõsiselt lahti. Eks me tulimegi muidugi ka varem siia, et saada omale kindlustatud töökoht ning normaalne elamine. Paar päeva tagasi pakkus bäkkeri juhataja meile Tõnisega tööd, mis algab esmaspäevast. Oliivipuude kärpimine. Muidugi olime nõus, kuna sellest passimisest on kopp ees. Kristiinat kahjuks sellele tööle ei lubata, soolistel põhjustel. Antud farmer, kelle juurde tööd tegema läheme teeb selget vahet meeste ja naiste töödel ning samuti kui nahk on kollasem ja silmad pilukil.

Peaaegu kohal!

Loogiliselt võttes oleks ju kõik okei, meil on auto, millega tööle minna, bäkker maksab meile natukene üle miinimumi olevat tunnitasu ning selge see, et võtab oma osa vahelt. Täna oleksime pidanud me kolima siis karavanparki, kuid nagu eile selgus, siis sel moel me seda tööd ei saa. Väidetavalt ei teeni bäkker seeläbi mingit kasumit. Noh, mis siin vaidelda, tuleb asjaga leppida ning rääkisime ka Robiga, kes ütles, et tal peaks kahe nädala pärast kindlasti juba midagi olema. Eks näe, kaua me siin vastu peame.
Bäkkerist siis lähemalt. Nagu Kristiina eelmises postituses kirjutas, on siin puhas vesi defitsiit. Alguses duši alla minnes on tunda omapärast veelõhna. Eks sellega muidugi harjub ka, et joogivett saab ühest kohast ning muudeks toimetusteks mujalt. Ja see polegi siin suurim probleem. Suurim probleem on hiired. Ei möödu päevagi kui ei näe mõnd. Õnneks enda toas pole veel näinud, kuid köögis ja söögitoas on nad tavalised külalised.
Näiteks täna läksime õhtuks röstsaia tegema. Astusime kööki ning rösteri kõrval kärssas võileivagrill. Me tegime oma röstsaiad seal kõrval ära ning kui saiad valmis ning esimesed nendest söödudki tuli telekatoast üks neiu ning küsis, kas ma teen mice-toast'i. Ma ei saand alguses pihta, mida ta sellega mõtleb. Ning seepeale ta rääkis loo, kuidas paar päeva tagasi oli keegi rösterist krõbeda hiire välja visanud. Teist saia enam nagu süüa ei tahtnud ning see ka selgitas asjaolu, miks ta oma saiu võileivagrillis soojendas:)

Helger

Näe, rott! Aa ei, see on ju meie hostel!

Igal pool kasvavad arbuusid. Ainult pole valmis ning väikesed ka.

Murray Riveri äär