Viimasest postitusest on möödas juba liiga pikk aeg. Seega viimane aeg siia miskit lisada :) Vahepeal on toimunud niipalju, et oleme siin kolinud mitu korda ja lõpuks siiski meie vanale heale teada-tuntud Nomads Backpackerile truuks jäänud. Karavanpargis oli kena ja äge küll, aga paraku pidime tegema teised valikud ning töö ja raha esiplaanile siiski seadma. Robi farmis töötasime paar nädalat, korjasime peamiselt mandariine, parematel päevadel ka apelsine.Põhjus, miks lahkusime, oligi raha - käisime tööl kuus päeva nädalas ja juba mõne ajaga oli selge, et ega see mandariinide snippimine ennast ära ei tasu. Vahepeal pakuti meile siin elamist ka Renmarki, ühte teise väikelinna, kus oleks olnud ka ehk hea võimalus shedi tööle saada, kuid paraku öeldi ka viimasel hetkel meile see pakkumine ära. Noh, kes teab - ehk oligi nii parem :) sest tundub, et shedides on kõik kohad juba täidetud. Seega kolisimegi tagasi siia hostelisse, elame ühes toas ühe šotlasega ja saksa poisiga. Tundub, et toanaabritega on vedanud, kuigi eks ta üks kommuunielu ole, aga peab vastu, sest ega see igavesti ei kesta :)
Paar päeva pärast siinolemist saimegi kohe tunnitasuga töö peale ning töötame nüüd esmaspäevast saati juurviljafarmis, minu tööks on peamiselt kõrvitsatega tegelemine - sorteerimine, pesemine, pakkimine. Päevas käib meie käest läbi tonnide jagu butternutse ning ka suuri ümmargusi kõrvitsaid. Esimene päev sattuski olema ka kõige tihedam, sest suur tellimus oli vaja täita. Töötasime kella 8.30-st - 19.30-ni ja esimene päev sellise koormusega on ikka omajagu kurnav. Kümme tundi külmas kloorises vees kõrvitsaid pesta on päris kõva katsumus ja tundub, et paningi oma paremale käele paraja põntsu, hommikuks oli see paistes ja valus. Paistetus on nüüdseks küll taandunud kuid valu teeb endiselt. Mis seal ikka, treenin vasaku kehapoole musklisse :D Farmer ütleski, et sellist päeva tuleb ette kuskil korra kuus ainult. Järgmine tööpäev oli see-eest väga lebo, saime põllul suuri kõrvitsaid korjata, kuna vahed, kus need kasvavad, on päris laiad, siis traktori ees olevasse bini loopimist seekord ette ei tulnud, vaid traktor tõi bini lihtsalt kohale ja meie jalutasime ja panime kõrvitsad binidesse. Samuti oli see päev väga lühike, juba kell 15 saime hostelisse tagasi tulla. Järgnevad päevad on möödunud minul ainult shedis töötades, poisid on saanud ka vahepeal põldudel möllata ja lillkapsaid ning brokolit korjata. Tüdrukute jaoks arvatakse see töö liiga raske olevat, mis seal ikka, olen shediga ka rahul, kuigi vahel tunnen, et tahaks vaheldust. Kolmapäev oligi selline päev, kus kõik poisid saadeti põllu peale ja mina jäin üksi shedi koos Steveniga (üks austraallane, kes on seal juba 1,5 aastat töötanud). Kergelt imestama paneb küll, et mida austraallane kuskil maakohas farmis teeb (teenides sealjuures sama raha, mis meiegi). Kohalikud üldiselt ikka hoiavad sellistest kohtades kauge kaarega eemale. Vahepeal oli ikka päris ajuvaba möllata seal shedis ja joosta kahe koha vahet ning teha üksi kolme inimese tööd - loopida kõrvitsaid pesemise masinasse, siis mingi hetk joosta teisele poole masinat, neid pesta ning lindile asetada. Steven peamiselt pakkis ja vahepeal aitas mul loopida ka, aga enamuse ajast võib teda leida forklifti peal ringi sõitmas ja tühje bine ära tassimas ning uusi asemele toomas. Noh, pole ime ka eriti, et natuke eemale hoiad põhitöö tegemisest kui oled shedis juba kuid pidanud sama liigutust tegema :P Õnneks minu orjus lõppes ja poisid jõudsid põllult tagasi :)) Aga siiani on küll kohast ja tööst tore mulje jäänud, õhtuks oled ikka mõnusalt väsinud ja ei suuda mõelda muust kui õhtusöögist, kuumast dušist ja soojast voodist. Palk on ka õnneks väga okei - 18.15 tunnis. Igal juhul sadu kordi parem kui puuviljakorjamisega teenida :)) Ja kui ma kuskil mujal endale tugevaid seljalihaseid ei saa, siis siin töötades raudselt.
Farmitööga käivad kaasas ka omad "võlud" alustades ämblikest lõpetades kassisuuruste rottidega, keda tihtipeale just shedis kohata võib, eriti just suurte kõrvitsate sees. Kui pesumasinasse kõrvitsaid sisse loopida ja juba poole bini pealt hakkavad vastu vaatama ära näritud ja sügavate aukudega ning juba mädanevad viljad, siis on 98% kindel, et põhjas on mõni suuremat sorti rott, kergemal juhul pääseme hiirtega, kuid nt eile suutsid poisid tabada tervelt 7 rotti ühest binist. Nendest jagusaamisel on meil toimetamas asendamatu abiline nimega Volley, üliäge pruuni karva lontkõrvaline koerapoiss, kes häda korral kiirelt bini hüppab ja asjad joonde ajab. Mitte ükski hiir ega rott ei pääse Volley käest! :) Eks näis, kauaks seda konkreetset farmitööd meil jagub, farmer ise küll on rääkinud kahest nädalast, kuid sama ütles ta ka prantsuse poistele, kellega koos praegu seal töötame, aga kes nüüd esmaspäevast Lõuna-Prantsusmaale töötama lähevad, et siis pärast uuesti tagasi Austraaliasse tulla. Ja need poisid on seal töötanud juba rohkem kui kuu, nii et elame-näeme. Igal juhul Steveni sõnul tööd peaks jaguma terve järgneva kuu veel ja nagu me täna teada saime, siis hoolitseb see farm Adelaide'i, Melbourne'i ja Sydney poelettide eest, nii et loodame, et töökäsi vajatakse ikka pikemaks perioodiks.
Järgmine nädal üritame lõpuks ka digika kaasa võtta ning mõne fotomeenutuse jäädvustada! :)
Paar päeva pärast siinolemist saimegi kohe tunnitasuga töö peale ning töötame nüüd esmaspäevast saati juurviljafarmis, minu tööks on peamiselt kõrvitsatega tegelemine - sorteerimine, pesemine, pakkimine. Päevas käib meie käest läbi tonnide jagu butternutse ning ka suuri ümmargusi kõrvitsaid. Esimene päev sattuski olema ka kõige tihedam, sest suur tellimus oli vaja täita. Töötasime kella 8.30-st - 19.30-ni ja esimene päev sellise koormusega on ikka omajagu kurnav. Kümme tundi külmas kloorises vees kõrvitsaid pesta on päris kõva katsumus ja tundub, et paningi oma paremale käele paraja põntsu, hommikuks oli see paistes ja valus. Paistetus on nüüdseks küll taandunud kuid valu teeb endiselt. Mis seal ikka, treenin vasaku kehapoole musklisse :D Farmer ütleski, et sellist päeva tuleb ette kuskil korra kuus ainult. Järgmine tööpäev oli see-eest väga lebo, saime põllul suuri kõrvitsaid korjata, kuna vahed, kus need kasvavad, on päris laiad, siis traktori ees olevasse bini loopimist seekord ette ei tulnud, vaid traktor tõi bini lihtsalt kohale ja meie jalutasime ja panime kõrvitsad binidesse. Samuti oli see päev väga lühike, juba kell 15 saime hostelisse tagasi tulla. Järgnevad päevad on möödunud minul ainult shedis töötades, poisid on saanud ka vahepeal põldudel möllata ja lillkapsaid ning brokolit korjata. Tüdrukute jaoks arvatakse see töö liiga raske olevat, mis seal ikka, olen shediga ka rahul, kuigi vahel tunnen, et tahaks vaheldust. Kolmapäev oligi selline päev, kus kõik poisid saadeti põllu peale ja mina jäin üksi shedi koos Steveniga (üks austraallane, kes on seal juba 1,5 aastat töötanud). Kergelt imestama paneb küll, et mida austraallane kuskil maakohas farmis teeb (teenides sealjuures sama raha, mis meiegi). Kohalikud üldiselt ikka hoiavad sellistest kohtades kauge kaarega eemale. Vahepeal oli ikka päris ajuvaba möllata seal shedis ja joosta kahe koha vahet ning teha üksi kolme inimese tööd - loopida kõrvitsaid pesemise masinasse, siis mingi hetk joosta teisele poole masinat, neid pesta ning lindile asetada. Steven peamiselt pakkis ja vahepeal aitas mul loopida ka, aga enamuse ajast võib teda leida forklifti peal ringi sõitmas ja tühje bine ära tassimas ning uusi asemele toomas. Noh, pole ime ka eriti, et natuke eemale hoiad põhitöö tegemisest kui oled shedis juba kuid pidanud sama liigutust tegema :P Õnneks minu orjus lõppes ja poisid jõudsid põllult tagasi :)) Aga siiani on küll kohast ja tööst tore mulje jäänud, õhtuks oled ikka mõnusalt väsinud ja ei suuda mõelda muust kui õhtusöögist, kuumast dušist ja soojast voodist. Palk on ka õnneks väga okei - 18.15 tunnis. Igal juhul sadu kordi parem kui puuviljakorjamisega teenida :)) Ja kui ma kuskil mujal endale tugevaid seljalihaseid ei saa, siis siin töötades raudselt.
Farmitööga käivad kaasas ka omad "võlud" alustades ämblikest lõpetades kassisuuruste rottidega, keda tihtipeale just shedis kohata võib, eriti just suurte kõrvitsate sees. Kui pesumasinasse kõrvitsaid sisse loopida ja juba poole bini pealt hakkavad vastu vaatama ära näritud ja sügavate aukudega ning juba mädanevad viljad, siis on 98% kindel, et põhjas on mõni suuremat sorti rott, kergemal juhul pääseme hiirtega, kuid nt eile suutsid poisid tabada tervelt 7 rotti ühest binist. Nendest jagusaamisel on meil toimetamas asendamatu abiline nimega Volley, üliäge pruuni karva lontkõrvaline koerapoiss, kes häda korral kiirelt bini hüppab ja asjad joonde ajab. Mitte ükski hiir ega rott ei pääse Volley käest! :) Eks näis, kauaks seda konkreetset farmitööd meil jagub, farmer ise küll on rääkinud kahest nädalast, kuid sama ütles ta ka prantsuse poistele, kellega koos praegu seal töötame, aga kes nüüd esmaspäevast Lõuna-Prantsusmaale töötama lähevad, et siis pärast uuesti tagasi Austraaliasse tulla. Ja need poisid on seal töötanud juba rohkem kui kuu, nii et elame-näeme. Igal juhul Steveni sõnul tööd peaks jaguma terve järgneva kuu veel ja nagu me täna teada saime, siis hoolitseb see farm Adelaide'i, Melbourne'i ja Sydney poelettide eest, nii et loodame, et töökäsi vajatakse ikka pikemaks perioodiks.
Järgmine nädal üritame lõpuks ka digika kaasa võtta ning mõne fotomeenutuse jäädvustada! :)
No comments:
Post a Comment