Head uut aastat! :)

Nagu Austraalias kombeks, ei olnud üllatustest puudust ka aasta viimasel päeval. 30.ndal mõtlesime, et läheme botaanikaaeda piknikku pidama ning olime juba valmistunud, et kell 12 päeval veame ennast kohale, laotame lina maha ja ootame keskööd - hiljem minnes oleks botaanikaaed juba kinni pandud ja koha otsimisega oleks ikka väga keeruliseks läinud, sest see, kuidas siinsed uut aastat vastu võtavad, on metsik! Aga läks hoopis teisiti ja saime meie praegust elu muutva pakkumise. Nimelt võttis meiega kontakti üks siin elav Eesti paar, kes on Austraalias juba 10 aastat elanud, ükskord kui Eesti konsulaadis saunapeol käisime, rääkis seal ajutiselt elav eestlane, et see paar otsib endale kedagi, kes 5.-11. jaanuar nende kõige väiksemat last ja majal silma peal hoiaks. 30. õhtul saatsid nad meile sõnumi ja kutsusid aastavahetuseks enda poole. Püüdsime oma mineku võimalikult niimoodi sättida, et inimeste hordidesse ära ei eksiks. Juba hommikul kogunevad inimesed Harbour Beachi ja ooperimaja ümbrusesse, mis kella kolmeks olid juba umbes. Ookeaniääred olid ummistunud telkidest, varjualustest ning ilusat päeva nautivatest inimestest. Circular Quayst praami peale istudes ja Balmaini poole sõites võis näha tuhandeid päikese nautlejaid ja uue aasta ootajaid.









Niimoodi jõudis ilutulestik sinna kuhu vaja.



See paar elab muidu Melbourne'i lähedal maal, aga Sydneysse alles ostsid maja ning päriselt kavatsevad sinna sisse kolida kuskil kahe aasta pärast, sest keskmine laps käib nende vanas elukohas veel algkoolis ja kaks aastat oleks siis selle lõpuni. Maja on muidugi super koha peal - kolmekordne, kohe ookeanikaldal, oma paadisillaga...ja suur oli meie üllatus, kui meile tehti ettepanek jääda sinna majja mitte nädalaks, vaid tervelt kuuks ajaks..või noh senikuaks, kuni me farmi tahame minna, mis siis arvatavasti juhtub veebruari algul :) Nii et super! Ülikena asukoht, ilus elamine, pealegi tasuta! :D See on ikka väga suur võit rahalises mõttes, kui siin elamise eest maksma ei pea mingit üüri, bonde vms asju.

Pidu ise oli ka väga tore - terass, soe päike, vaade otse ookeanile, külm õlu, hunnikus süüa, mõnus seltskond, võimas ilutulestik oleks siis meie 2010.aasta lõpuõhtu märksõnad. Peale meie oli seal veel paari ühine tuttav Eestist koos tüdruksõbraga ning pere hea sõber Adam koos oma vennaga. Siin on kombeks lasta ilutulestikku kaks korda - kell 21 ja kell 00. Ja teate..see kella 21-ne ilutulestik oli juba selline, et Eestis ei näe elus midagi sellist! Ma ei taha mõeldagi, mitu eesti eelarvet sinna taevasse lendas :D Kesköisest tulevärgist ma parem ei räägigi, parem vaadake ise:

Selle kõige paremaks nautimiseks põikasime kõigepealt Eesti konsulaati - paaaaalju rahvast, vein, šampus, kandikutekaupa süüa...ja sealt jalutasime kohta, kust oli hea vaade Harbour Bridge'ile. Äge oli see, et ilutulestikku lasti kolmest erinevast kohast ja see oli niiiii ilusti sünkroonis. Väga šeff!

Igal juhul saab see aasta olema täis üllatusi, avastusi ja palju palju muud põnevat!

Samasuguseid seiklusi soovime ka teile kõigile ja et see aasta ikka ilus tuleks!

Vahepeal pole kirjutada saanud aja-ja internetipuuduse tõttu. Aga nüüd kõigest siis järjekorras. Neljapäeval jätsime oma hosteliga hüvasti ja kolisime alustuseks Bondile - ühte kenasse linnaossa, kus asub ühtlasi ka Austraalia tuntuim rand Bondi beach. Kolimisega oli ka muidugi omaette triangel. Kõigepealt läks Helger hommikul vara tööle, aga meie check out pidi olema kell 10 hommikul, mina siis kirjutasin meid välja ja istusin hosteli köögiosas ning kasutasin järelejäänud internetiaega. Lõpuks, kui silmad töökuulutuste otsimisest ja nendele vastamisest peast grillis olid, helistas Helger ja kutsus mind ka enda töö juurde, sest see naine, kelle juures ta aednikutööd teeb, tahtis mind näha. Käisime siis seal ära ja mulle näidati, mis koristustöid vaja teha oleks...saaks nüüd siis lõpuks tööle ka sinna, oleks super. Kes kannatab, see kaua elab..vist :P Siis läksime seda korterit vaatama, kuhu me sisse pidime kolima ning saime teada, et õnneks on see juba sama päeva õhtul võimalik..mõtlesime juba korra, et peaks äkki mõne öö veel hostelis võtma, aga õnneks mitte. Siis läksime hostelisse tagasi ja lohistasime ennast oma kottidega Bondile. Rongijaamas juhtus üks vahva asi. Nimelt mul olid õlad enda seljakoti kandmisest väga väga valusad, kael, selg, õlalihased..kõik valutasid (siit moraal: hea reisikoti pealt kokku hoida ikka ei tasu. Makske oma koti eest kaks korda rohkem kui mina ja teete korralikku investeeringu terveks reisiks!). Korraga astus minu juurde üks tore onu, rongijaama töötaja ja küsis mu tervise kohta ning hakkas rääkima, et temal on sama probleem kuna kannab kotti üle õla. Tükk aega jutustas ja näitas, kuidas Helger peaks mulle kaelamassaaži tegema :D:D Soovitas veel kuuma jooki juua. See polnud üldse mingi tagamõttega ega muidu lollus, vaid tõesti selline siiras ja armas soovitus kena inimese poolt. Nii..siis jõudsime LÕPUKS (vahepeal suutsime muidugi ära eksida ja Helgerit veits närvi ajada :D) oma kodinatega meie korterisse, kus saime elada kuni tänaseni. Korterikaaslase sõber oli sõitnud pühade ajaks puhkama kuhugi ja seega oli tal lihtsalt tuba vaba, mida lühikest aega kasutada sai. Muidu tüdruk ise oli hästi tore, Tonga saarelt pärit, hästi pisikene saar, Fiji saarest veel edasi ida poole, kus elab ca 100 000 inimest. Koguaeg aitas, üritas meile isegi omalt poolt järgmist kohta sebida, kuhu me edasi saaksime liikuda. Kui randa läksime, siis saatis meile sõnumi, et kui tahate rätikuid või päikesekreemi, võtke aga! :)

Teistmoodi jõulud

Nagu arvata võib, on jõulud maakera kuklapoolel "pisut" erinevad Eesti omadest. Jõululaupäeval oli algul väga veider olla ilma lumeta ja perekonnata, kuid Kaisu ja Taavi juures tehtud uhke jõululaud tekitas mõnusa ja hubase kodutunde. Saksa verivorstid, kartulisalat, peekoni ja porgandiga tehtud hapukapsad, ahjukartulid, kahte sorti juustukoogid, piparkoogid, erinevad snäkid maitsesid ülihästi. Suure sööma vahele mahtus loomulikult ka kingituste avamine :) Karini käest sain ilusad kuldsed ja lehekujulised kõrvarõngad ning kõige suurem üllatus saabus meile otseloomulikult Eestist. 4,5 kg pakk, mille Kaisu oli hoolikalt juba eelnevalt punasesse paberisse pakkinud, pakkus suurt elevust. Pakis sisaldus: mitu pakki Kalevi komme erinevat sorti (Pilvekesed, Tallinn, mandlisort ja Kaseke, kirsi-marmelaad ning Tiina), suur Kalevipoja šokolaad, kaks tahvlit valget šokolaadi (pohla-kookose ja maasikatükkidega), kaks pakki Kalevi piparkooke, hunnik pisikesi sussišokolaade ja medaljone, kaks pakki Fazeri musta leiba, neli karpi vürtsikilu ja minu koogiraamat, mille eelmise aasta jõuludeks Tõnu õe käest sain. Leivad on küll juba otsas, kuid keedetud munaga kiluleiba saab siiski teha. Eesti maitse suus ikka :)

25. detsembril, 1. jõulupühal veetsime päevakese rannas. Karini ja Kaisu kodu läheduses asuval Balmoral beachil, pärast läksime Kaisu juurde, plaan oli õhtupoole grillida kuskil pargis, aga siiski jäi see plaan katki, sest seal läheduses polnud ühtegi grillimiskohta ning kuhugi kaugele ka ei viitsinud minna. Austraalias on igasugused grilliõhtud väga populaarsed ning selleks on loodud isegi eraldi grillikohad, kus istumispingid ja grill ise täitsa olemas. Sina lihtsalt too materjali ja tunne ennast mõnusalt.

2. jõulupühal käisime meie ajutise kodu läheduses asuvas pargis. Tegemist on siis Centennial parklandsiga, mis on tohutult suur ala. Park on ehitatud 1888.aastal ja see pakub erinevaid vabaajaveetmise võimalusi, alustades lihtsalt jooksmisest või jalgrattaga sõitmisest, lõpetades grillimise, linnuvaatluste ja ratsutamisega. Pargist üle tee, pmst meie kodu kõrval asus kohe suur ratsaspordikeskus, kus ma ka uudistamas käisin ning tööd küsisin, kuid nagu enamustes kohtades, öeldi ka sealt mulle, et enne uut aastat pole mõtet tagasi tulla. Keskus ise on tohutult suur, selles asub mitu suurt talli, jooksukoplid ja palju muud. Pühapäeval pargis jalutades kohtasime mitmeid ratsutajaid, kes oma suksudega olid tulnud ilusat päeva veetma. Tegime päris pika jalutuskäigu, mille jooksul kohtasime erinevaid linde, mustadest luikedest pelikanideni välja. Rohelus keset kärarikkat linna mõjub rahustavalt ja samas motiveerivalt, nii väga tahaks juba puuvilju korjama ja Austraalia metsikust loodusest osa saada.

Pärast pargis jalutamist oli päike ilma nii kuumaks kütnud, et mõtlesime randa minna. Seekord siis juba eelpoolmainitud Bondi beachile. Suured lained, surfarid, valge liiv, haid. Vastupidiselt arvamustele, mis ma siiani kuulnud olen, meeldis see rand mulle väga. Rannaosa oli mõnus lai, lained päris võimsad (ei imesta, miks surfarite meelispaik, vaade võimas. Alguses pidasime kahekesi väikest piknikku, tegime salatist, tomatist ja singist wrappe ning maiustasime koduste Kalevi kommidega. Hiljem liitus meiega ka Karin, kes tõi natuke salatit ning juustu. Päeva lõpetasime tänavaäärses hispaaniapärases kohvikus kohvi juues.

Täna hommikul jätsime oma toa Bondil ning kolisime edasi Tempesse. Selline hoopis teistmoodi kogemus, midagi hosteli ja korteri vahepealset. Ühele perele kuulub siin suur kahekordne maja, kust siis tube välja üürivad bäkkpäkkeritele, samas kasutuses on ka maja vastas asuv suvemajake, milles elame meie ja mingi neli inimest veel. Täna peame olude sunnil küll tuba jagama, kuid homsest saame täiesti eraldi tuppa. Köök, vannituba, wc asub majas ja on siis kõigile ühiskasutuses.

Sellest tuli vist siiani meie pikim blogipostitus. Püüame teid ikka oma eluga siin kursis hoida ja võimalikult palju ja ehedalt seda edasi anda, mis siin toimub ja mis elu siin elame :)

Pole ammu siia midagi kirjutanud omalt poolt.
Niisiis, asjad ei ole liikunud kuigipalju. Farmist tulekust on möödas nädal, selle aja jooksul saime tehtud White/Green cardi koolituse, teinud hulgaliselt telefonikõnesid igasugustele imelikele ja vähem imelikele tööpakkumistele, saatnud internetist paljudesse kohtadesse cv-sid jms.
Kui nüüd mõelda siin oldud ajale, siis ei saa öelda, et meil oleks kehvasti läinud. Sugugi mitte, me oleme saanud suurel hulgal uusi kogemusi, näinud toredaid ja ka imelikke inimesi. Saanud aimu sellest, kus kunagi elada ei tahaks, millist tööd teha ei tahaks, kuid seejuures austades neid, kes eelpool mõeldud asju teha suudavad.
Ausalt öeldes on hetkel muidugi selline tunne, et kurat, kas keegi vajab mind siin või mitte?! Kuid lihtsalt hetkel on siin n.ö surnudseis, kuna enamik ettevõtteid vajub pühademeeleollu juba nädal enne jõule.
Tööst rääkides, siis siin tuleb olla osav valetaja. Kahjuks või õnneks (siinolles ilmselgelt kahjuks) ei ole mina ja tundub ka, et Kristiina, osav valetaja. Sellest annab ka tõendust see, et meid ei valitud müügitöötajateks. Eile sai pandud meie internetiportaali number 1, nimega Gumtree (kummipuu), kuulutus, et olen osav värvija. Sain ka kõne, kus sooviti emailvärvikogemusega inimest. Läksin täna kohale, peatselt valmiva häärberi juurde, ühes nõutud linnaosas. Tunni aja pärast selgus, et minu oskused ikka ei vasta nende nõuetele. Kuigi olles kodus palju värvitöid ning ehitustöid teinud, vaidlesime natuke õige tehnika üle, ning ma lahkusin. Minu jaoks värvides 3cm läbimõõduga aknaliiste oleks ikka lihtsam panna maalriteip klaasile, et hiljem ei peaks klaasiga möllama hakkama. (Olgem ausad, siis Eestis kasutasime väikeste asjade värvimiseks ka vastava suurusega pintsleid, mitte 30mm liistu jaoks 110mm pintslit:D) Aga! jällegi kogemus. Sain oma tunni eest rohkem raha kui lubati ning tegin sääred. Siin olen märganud ka seda, et inimestel on jubedad nõudmised täiesti absurdsetele asjadele. Õigemini, nad ise teha ei viitsi, aga teavad kuidas on ainus viis asju teha. Võtad lahti koristaja kuulutuse. Sealt võid lugeda kuidas sul peab olema kogemust põranda pesemisel, tolmuimejaga tõmbamisel jms. Üks Eesti mees ütleks selle peale: Tule taevas appi!
Olen korduvalt mõelnud selle üle, et miks me jäime taaskord Sydney'sse, taaskord avastasime, et meile siinne linnaelu eriti ei meeldi...vastuseid ei ole siiani:) Siiski aga on meil uuel aastal tööpõld avatud. Kuna n.ö meie tööandja läks varasele puhkusele juba eelmisel nädalal, siis istumegi praegu ning otsime muid töid. Uuel aastal aga läheb uuesti lahti. Ja kuuldavasti pidi palk ka päris okei olema. Kristiina peab tegema ka ühe koolituse veel, enne kui saab mõnusalt Slow&Stop silti keerata. Kaalun ka ise sama koolituse läbimist, et saaksime koos samal objektil töötada. Suuremas plaanis aga on see, et kogume auto jaoks raha ning ka tagataskusse ning teeme farmide suunas minekut. Seekord siis mitte enam mingiks abikäeks (loe:khmm..sööjaks) vaid puuviljade vms korjajaks. Jah, räägitakse siin-seal, et töö on raske, kuid raha on ka väga hea, üldjuhul, ning võimalik on teha palju tunde, seega kiirelt raha kokku ja tuult:)

Ilusat talve teile Eestisse! Rahulikku jõuluaega kõigile lugejatele, sõpradele, perekondlastele:)

Helger

Viimased paar päeva on päris ägedad olnud. Helger paraku siiski seda aednikutööd ei saanud, tuli välja, et sellel tüübil oli juba tegelikult olemas töötaja, aga pidi selle kohtumise siiski teiste soovijatega tegema, sest oli niimoodi välja lubanud :( Aga ju siis pidi nii minema. Nüüd ootame vastust sealt müügifirmast, kus töövestlusel käisime. Praegu tegeleme sellega, et otsime CouchSurfingu kaudu endale tulevaks nädalaks elamist, sest teisip. lõppeb meil siinne hosteli booking ära ning kuna jõulude ajal on hinnad kahekordsed, siis teist bookingut me võtma ei hakka. CouchSurfing on siis selline portaal, kus on kasutajaid üle maailma ja mille kaudu on endale võimalik tasuta elamist leida kellegi juures, kellel parajasti on võimalik sind majutada. Väga huvitav kogemus kindlasti, sest kohalike juures elades õpid kindlasti palju rohkem ja palju huvitavam on.

Aga lähemalt sündmuste juurde siis. Üleeile käisime Eesti konsulaadis saunapeol, tore õhtu oli koos kümne eestlase, grilli ja saunaga, mille juurde lisandus veel ka suplus ookeanis. Mina käisin viimases ainult korra, sest juba kaldast oli vesi ligi 2 m sügav ja teades, et see laht kubiseb haidest, siis otsustasin, et targem on vist kaldale jääda ning saunalaval istuda. Nõrk olen :D






Eile grillisime Karini juures katusel koos Taavi, Kaisu ja Arabellaga. Õhtul tagasitulles oli rong puupüsti rahvast täis ning linnatänavatel kohati raske liikuda. Kui lahtise akendega auto meist, muusika põhja keeratud, mööda kihutas, siis tuli meelde, et Bon Jovi kontsert oli ju.

Ja siis ühest asjast veel. Nimelt sarjast nimega "Estraalia". Eile saime siis ühe osa vaadatud Karini juures ja pean paraku ütlema, et rohkem ei taha vaadata ka. Minu arust oleks sellise sarja tegemisel mõte siis, kui selle oleksid teinud siinsed kohalikud eestlased, sest no andke andeks, aga see, mida seal näitab, on kergelt öeldes saast - alustades kehvast kaameratööst, lõpetades seal räägituga. Vaadata, kuidas mingi pilves peaga tüdruk vastab küsimusele: "Millises kirikus sa käid?" selliselt, et "neil on seal see orel noh..ja siis need puidust pingid." ei anna minu arust nagu väga tõepärast pilti sellest, millised eestlased siin elavad ja millega nad tegelevad. Ka muus osas oli tema jutt väga ebaadekvaatne. Muidugi, eks inimeste kogemused ole erinevad, aga nt see, mida ta rääkis kohalike mitte abivalmidusest ja ükskõiksusest, minu silmis küll tõele ei vasta. Mina olen tänava peal või ühistranspordis ikka väga palju abi saanud. Nt bussijuhid on väga abivalmid alati olnud. Ühesõnaga, otsustades selle üle, mida ma näinud olen, on asjal kergelt hapu maik juures. Tulge siia ja saate ise aru, millest ma räägin.

Estonian Cultural Centre

Täna oli masendus. Esimest korda siin, noh eks varem ole ka nukramaid momente olnud, aga nagu siin kombeks, siis muutub siin hommikul alanud halb tuju heaks vaid mõne hetkega. Täielik emotsioonide virrvarr, mida ma varem oma elus pole kogenud. Masendus oli töö pärast, sest nüüd tulevad jõulud ja paljud tööandjad lähevad puhkusele ja suhteliselt raske on saada midagi, kuna mul see koolituse tegemine võtab tsipake aega, siis tahaks ikka kohe mingi otsa peale saada, et kohe mingi raha käes oleks. Võtsime gumtree ette ja hakkasime siis sobivaid tööpakkumisi vaatama ja kirju saatma. Ühele saime vastuse ka ja lähemegi homme kella 10-ks töövestlusele :D Eks siis näis, mis saab. Osalt aitas pahale tujule kaasa ka ilm, mis kujutas endast paduvihma ja äikest päev läbi.

Läbi selle suure vihma marssisime siis Eesti majja, kus toimub iga neljapäevane Estonian club - mängib eesti muusika, pakutakse eesti toitu, räägitakse eesti keelt eesti inimestega :) Väga äge oli - ülihea frikadellisupp, kilu - ja heeringavõileivad, küüslauguleivad ja hapukurk dipikastmega, singi-juustu-tomati võileivad, Kaisu tehtud Napoleoni kook (ütlesin juba talle, et kui ma oma sünnipäeva märtsis Sydneys pean, siis tellin temalt sünnipäevakoogi! :D) ja kõige selle kõrvale tee, kohv, karastusjoogid, õlu ja külm viin.Irw, võtsin oma elu esimese viinapitsi..ning arvatavasti ka viimase. No ei saa aru, mida inimesed selles leiavad, iga kell eelistan tequilat vm alkoholi, aga viin on küll viimane asi. Maitse asi! Kõike seda kroonis muidugi äge seltskond ja tutvumine teiste eestlastega, kellest paljud on siin juba aastaid elanud. Ühe sellise eestlase kaudu sai ka Helger omale tööpakkumise. Nimelt, elab ühe mehe poeg siin juba aastaid ja on igasuguseid töid teinud ja ta helistas täna õhtul Helgerile ning pakkus aednikutööd. Ütles, et inimesed tahavad oma aiad kähku enne jõule ilusaks saada. Ta 100% midagi ei garanteerinud, aga ütles, et peaks saama. Raha makstakse iga päeva lõpus kätte - teenistus on 160 dollarit päevas ja tööd jagub kaheksa tunni jagu päevas.
Tore lõpp mitte nii toredale päevale :) Eks kõigil tuleb raskusi ette, aga tähtis on osata neist üle olla ja mina võin öelda küll, et ma olen siin selle lühikese ajaga juba kogenud ja näinud palju rohkem kui oma poole elu jooksul kokku.

Traffic controlleril...

...peab ka kiiver peas olema. See on tõesti ohtlik töö, Slow/Stop märk võib pähe kukkuda ju :D

White Card

Käisime täna siis 7-tunnisel White Card koolitusel, võin öelda, et need olid vist mu elu kõige raisatumad 110 dollarit :D Sest esimese poole kursusest ma konkreetselt magasin istudes ja peale lõunat, kui kõht oli enam-vähem täis söödud ja kaks topsi kohvi juurde uimasin niisama omas maailmas. Pealegi ei saanud ma enamusest jutust nagunii aru :D:D
Noh, pikemas perspekiivis muidugi hea, saad kaardi ja värki ja sellega hea töö peale, aga no..kuulata 7 tundi mula, et teha ära 5 minutiline test, mida võib materjalidest maha spikerdada ja teistega koos arutada. Nüüd tuleb mul ju teine koolitus veel läbida, et selleks traffic controlleriks saada - 165 doltsi maksab see. Eks näis, kuna siis selle ära tehtud saan. Helger sai just täna ABN numbri ka kätte ja ostis omale asjad ära ja nüüd selgus, et töödega hakkab enne jõule kitsaks jääma, sest paljud lähevad puhkustele jne..aga homme helistab üle, loodame siis parimat. Mina helistasin siis eile sinna ametisse ja küsisin oma ABN-i, aga teiselpool telefoni oli mul arvatavasti mingi hindu vms rahvuse esindaja, kelle juttust ma mitte kui midagi aru ei saanud. Kohutav! Ühesõnaga, kui ma teda nüüd õigesti mõistsin, siis pidid nad mulle mingi asja posti teel saatma..see peaks nüüd paari päevaga jõudma..jääme siis ootama. Austraalia bürokraatia ei väsi mind jätkuvalt üllatamast!