Taronga

Eile ja üleeile toimusid Sydney Eesti majas valimised, millest võtsime eile osa ka mina ja Karin. Seal kohtusime Aeduga ning kolmekesi võtsime suuna pubisse, kus keha kinnitada ja juttu rääkida. Istusime päris tükk aega, kui Aet koju läks ja meie Kariniga suundusime reggae-peole. Tegemist oli tegelikult iiri pubiga, kus üks kord nädalas, esmaspäeviti, toimuvad reggae-õhtud. Igal nädalal mängib üks ja sama bänd, meiega liitus ka Helger ja õhtu kulges mõnusa ja rütmika muusika saatel.

Täna oli aga Helgeril vaba päev ja mõtlesime selle sisustada Taronga Zoo külastamisega. Ilm muidugi meid väga ei soosinud, vihmane ja küllaltki heitlik oli teine. Kohati siiski lubati ka päikesel oma nägu pilve tagant näidata. Sooja oli täna umbes 22 kraadi, ilm on siin ikka väga muutlik...pisut harjumatu, kui viimastel päevadel on olnud soodsalt mingi 31 kraadi. Loomaaed iseenesest oli muidugi väga äge, oleks ainult tahtnud pisut rohkem ka nende elanikke näha, eks ka neid oli see märg ilm peidupaikadesse ajanud, aga enamuse siiski nägime ära, ka selle kõige tähtsama, mille pärast ma sinna minna tahtsin - nimelt kaelkirjakud. Kindlasti tahame külastada ka teist Taronga Zoo-le kuuluvat loomaparki - Taronga Western Plains Zoo'd, kuhu peab sõitma CounrtyLink rongiga ja mille muudab väga omapäraseks see, et tegemist pole nö klassikalise loomaaiaga, kus loomad kitsamates tingimustes elama peavad, vaid tõesti pargiga, kus loomad liiguvad ringi vabalt ja sina sõidad nende vahel autoga ringi ehk siis on tegemist safariga. Sellist asja olen ma juba ammu soovinud teha ja miks mitte siin võimalust kasutada. Western Plains Zoo'sse on kokku kogutud erinevad Aafrika loomaliigid, mis muudab safari veel eriti põnevaks.

Tänane loomaaiakülastus jättis aga päris kena mulje, kujundus jms oli muidugi muljetavaldav - hästi palju oli mõeldud loomade loomuliku elukeskkonna peale ja püütud seda jäljendada nagu ka normaalne oleks igas endast lugupidavas loomaaias. Nt oli seal selline ala nagu Wild Aasia, kus inimeste jalgteed ja jalutusala oli kujundatud vastavalt - kujud ja nende sees viirukid ja õielehed, India templi-sarnased müüriosad jne. Hästi palju oli ka selliseid majakesi, kus said vaadata nt madusid, närilisi jm väiksemaid elukaid. Ööloomadele mõeldud majas valitses peaaegu, et täielik pimedus, valgust oli niipalju, et loomi ikka näeks ja muidugi oli seal päris palav.
Mis veel hea mulje jättis, oli see, et palju on sellised grillimis-või piknikkuplatse, kuhu saab vabalt oma piknikukorviga tulla ja miks mitte terve päeva pere või sõpradega seal veeta. Käisime ka SkySafariga sõitmas, mis kujutab endast siis õhku rajatud raudteed, kus mööda trosse liiguvad väikesed kabiinid. Alguses võttis veits põlve nõrgaks küll, sest ega seda asjandust ju keegi ei juhi, lihtsalt sina istud seal sees ja kõik toimib automaatselt..aga kui ära harjusid, siis see vaade, mis alla avanes, oli muidugi vägev. Kuigi jah, jällegi..ilm oleks võinud parem olla. Kahel showl käisime ka - hüljeste ja lindude omal. Lindude oma oli Gran Canarial ikka tunduvalt parem, areen oli seal juba palju-palju suurem ja eksponeeritavaid linnuliike rohkem ja show vaatemängulisem.

Neljapäeval on plaan väikestviisi tähistada ka vabariigi aastapäeva meie juures koos küpsisetordi ja muu hea-paremaga. Näis-näis.

Tänasest külaskäigust siis mõned ülesvõtted ka

Lubatud pildimaterjali ka:)


Elutuba
Appiii, kass läks kappi...

Eilne õhtusöök väljas koos Kaisu, Taavi ja Arabellaga kujunes paraku mitte nii meeldivaks elamuseks. Alguses võtsime suuna ühte Kreeka restorani, mis siinsamas lähedal on, hind oli seal aga liiga kirves. Valentinipäeva puhul oli välja pakutud erimenüü - eelroad (mingid suupisted), siis kahte erinevat erinevat sorti järelrooga (pakun, et supp ja siis mingi praelaadne asi) ja siis magustoit. Igast kategooriast oli välja toodud neli-viis erinevat sööki ja siis ise said valida, mida tahad, kuid kogu kupatus oleks maksma läinud 85 dollarit + joogid ka veel otsa. Otsustasime sealt lahkuda ja natukene edasi Leichardti kõndida ja mõnda paremat kohta vaadata. Õige pea nägimegi vasakul pool tee ääres itaalia söögikohti ja tegime valiku, et astume siis ühte neist sisse, valituks kujunes koht nimega Aperitivo. Iseenesest siuke väike ja mõnus kohake, hea muusika ja muidugi meie laudkonnas hea seltskond, lootused kruttisid üles ka enne sööki lauale toodud moijto ja passion fruiti kokteil. Aga, aga..paraku kujunes reaalsus siiski veidike teiseks. Esiteks, jättis teenindus mõne koha pealt ikka soovida - meid oli lauas viis inimest, aga veeklaasid ning noad-kahvlid toodi ainult neljale inimesele. Arabellaga ei arvestatud paraku üldse. Hiljem pidime puuduolevad noad-kahvlid ise juurde küsima. Mitu korda laua taga käiv teenindaja isegi ei märganud seda, et midagi on lauast puudu.

Aga nüüd siis söökide juurde. Mina tellisin tuunikala, arbuusi-rucola salatiga, mis kaetud mingi kastmega (ei mäleta enam millega, aga selline roa kirjeldus igal juhul menüüs oli), Helger ja Kaisu tellisid mingit sealiharooga ning nagu hiljem selgus, siis sealiha oli neil hoopistükis otsa saanud. Helger võttis siis lõpuks mingi küpsetatud loomaliharoa (etteruttavalt olgu öeldud, et see kujunes ka õhtu maitsvaimaks roaks) ning Taavi võttis mingi kaheksajalasalati vms asja. Kõige esimesena toodi lauda minu toit, nohjah...neli täiesti tuima toorest kalaifileed taldriku põhjas ning nende peal siis salatikuhi ja kolm arbuusilõiku. Täiesti maitsetu toit. Soolast, rääkimata muudest maitseainetest polnud haisugi. Salat oli lihtsalt salat, ilma mingi kastmeta. Kõige maitsvam asi oli arbuus. Oeh. Ütleme nii, et ma pole elus vist halba ja maitsetut asja söönud. Kaisu tellis Arabellale mingid kanavardad, nendega oli paraku sama lugu. Tunda oli ainult kanatükkidele ümber pandud seesamiseemnete maitset. Kuna Kaisu tellis sama asja, aga mingi kastmega, siis olid lood ka selle toiduga sama nutused. Ühesõnaga, õige pea meil viskas üle ja küsisime ettekandjalt soola, pipart ja ketšupit :D Kuna viimane asi neil puudus, siis toodi meile majoneesi. Meresoola ja pipart läks toidule ikka ohtralt, kanale lisasime majoneesi ka natukene ja kohe oligi palju maitsvam toit. Kõige kauem ootasime Taavi toitu, olime mingi kaks tundi tiksunud, kui lõpuks suvatseti see ka lauda tuua. Helger võib enda söögiga lõppkokkuvõttes vist kõige rohkem rahule jääda. Vähemalt oli tema lihatükil peal tomatikaste ja mingid juurviljad, mis lõhna poolest meenutasid kodust ühepajatoitu :D
Üks asi, mis tegelikult veel häiris selle koha juures, oli see, et tegelikult ei tohiks teenindusruumi kosta köögihääli. Meil ajas aga teiselpool seina undav külmkapp pea valutama, rääkimata muudest kolinatest, mis läbi seina kostusid.
Aga vähemalt saime kõhud täis ja õppetunni, millist kohta enam mitte kunagi ei külasta.

Kõige tipuks lõpetas Kaisu täna hommikul toidumürgitusega ja mul ka öösel kõht valutas.

Aga siinkohal lõpetan ja kuna Helgeril on vaba päev, siis läheme ja külastame Broadway Shopping Centerit (mis sest, et ma eile kogu oma raha seal laiaks lõin :D)

Töönarkomaanid ja uus korter

Pole tükk aega kirjutanud, vahepeal on päris palju toimunud, mitte küll midagi põrutavat, aga siiski. Tööd jagub endiselt palju ja tuleb veel juurdegi, eriti mul - Helgeril ei anna enam midagi kuskilt juurde tulla, kui 6 korda nädalas rattapoes töötab ja vabal päeval veel mõnikord Aivo juures ka käib. Minul on nüüd nädalavahetused täiesti broneeritud, käin Cremorne'is ühe vana naisterahva eest hoolitsemas, saan selle eest 100 taala päevas, mitte midagi rasket ega hullu ei ole, siuke pingevaba olemine :) siis olen veel Aivo housekeeper ning sellel nädalal käisin selle soomlase juures ka koristamas, kellele Aivo mind soovitas ning tema omakorda soovitab mind veel ühele oma tuttavale, kes elab Paddingtonis ja kellel on suur maja koristada. Nii et vaikselt hakkab graafik välja kujunema. Arvan, et selle Paddingtoni koristamise veel võtan ja siis on küll kõik. Mõni vaba päev võiks ka ikka nädalas olla, eksole.

9.ndal kolisime sellest majast välja, kus elasime kuu aega ning väsitavate otsingute tulemusena saime täna end uude korterisse sisse seatud. Vahepealsed päevad peatusime Aivo juures. Uus kodu on selline tore, kodune, hubane. Tegemist on siis sellise pisikese majaga, kus meie kasutuses on üks magamistuba ning loomulikult ka köök, vannituba, elutuba. Kõige vahvam selle koha juures on see, et siin on üks kass (briti lühikarvaline) ning kaks koera, üks neist on suuuuuuur, ma arvan, et mingi dogiline, teine aga imearmas kuldse retriiveri kutsikas, kes on lihtsalt nii-nii armas, et sure või ära. Me muidugi suudame loomi ära rikkuda ja lubasime tal voodisse ronida ja igast lollusi teha. Enamuse ajast elavad nad õues, toas käivad mõned korrad päevas. Kiisu elab ainult toas, aga kuna tegemist on niivõrd sõltumatu olevusega, keda sa ei märka enne, kui tema sind ennast märkama paneb, siis võib öelda, et tuba on loomadest praktiliselt tühi.
Korteriotsingutega seoses puutusime jälle kokku Sydney transpordi teeninduspoole hüvedega. Läksime Ashfieldi ühte korterit vaatama ja siis bussijuht unustas meid ära :D Siin on nii, et kui bussi lähed ja ei tea, kus maha minna, siis ütled bussijuhile, kus kanti tahad ja nad jätavad meelde selle. Kui buss on õiges kohas, siis karjuvad Sulle. Seekord oli buss aga juba lõpp-peatuses kui bussijuht avastas, et ups, meie ikka veel bussis! Vabandas sada korda ette ja taha, lõi bussile ette kirja: Not in service ja viskas meid Ashfieldi ära :D Paraku olime aga õigest kohast ikkagi suht kaugel, nii et pidime takso võtma. Sama päeva õhtul läksime ka teist tuba vaatama (sedasama, milles nüüd sees elame), sõitsime jällegi kuhugi maale bussiga, aga kuna oli juba nii hilja ja teist bussi ei tulnud, siis otsustasime takso jälle võtta. Taksojuht aga sõitis veits võssa ja pani meid liiga vara maha, õnneks avastasime selle õigel ajal, nii et ta korjas meid uuesti peale ja sõidutas tasuta õigesse kohta ja pärast andis isegi veel raha ka natuke tagasi :D Eesti taksojuhid, tehke järgi!

Helger sai endale töö juurest ratta. Tasuta! Pani koos töökaaslastega juppidest kokku, hästi ilus Scotti ratas, musta ja kollasega. Peale selle sai ta veel tasuta kiivri ja joogipudelihoidja, kollast värvi :D Balmaini poe boss oli kuskilt riiulist leidnud selle ja kätte visanud, et näe, Sulle sobib kollane hästi.

Homme läheme Balmaini õhtusöögile, Kaisu, Taavi ja Karin vist liituvad ka meiega, enne seda tuelb ette võtta väike šoping kesklinna kandis ja tuba korda teha, praegu kõik asjad laiali. Pilte lisan järgmisel korral :)

Tormituuled, tormituuled...

Uputustest juba niigi räsitud Queenslandile tuli eile kaela Austraalia ajaloo suurim tsüklon nimega Yasi. Õnneks tehti väga head eeltööd ning inimesi hakati evakueerima juba väga varakult, seega on positiivne see, et inimohvrite arv on nullis. Tsükloni kese on 35 km diameetriga ning tänaseks hommikuks on see kahju tekitanud juba rohkem kui küll. Samuti möllavad metstulekahjud nii Lääne-Austraalias kui ka siin lõuna pool. Üleeile külastas meid majaperemees ja ta rääkis, et tuleb 5.ndal lennukiga siia, sest autoga läbi ei pääse kuna tee on täiesti suletud põlengute tõttu. See avaldab otse loomulikult survet ka majandusele, eriti toidukaupade hindadele (puuviljad, mahlad jne..).Mahlahinnad pidavat poes olema kahekordseks tõusnud (eriti just apelsinimahla omad) ning seega tõsteti ka õunamahla hinda, sest kui viimane madalaks jätta, siis ostaks kõik ju seda.

Nii et me peame vist tänulikud olema, et siia pidama oleme praegu jäänud. Mitte ükski asi ei juhtu ilma põhjuseta - seda üritatakse mulle siin iga päev aina rohkem selgeks teha :)

Elmar Kuslapuu ja sõbrad

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama üleeilsest hommikust kui plaanisime minna Palm Beachile ehk siis kohta, kus filmitakse eestlaste poolt väga armastatud seebisarja "Kodus ja Võõrsil". Saime kesklinnas Railway Square'il Kariniga kokku ja hüppasime bussi peale. Paraku kaks minutit hiljem selgus, et meiega otsustas ühineda ka piletikontroll. Kolm sinises mundris tüüpi hüppasid peale ja hakkasid järjest inimesi piinama. Järg jõudis ka meie kätte...selgus, et meil on pileteid liiga vähe arv kordi sealt bussimasinast läbi tõmmatud ning ühesõnaga oleks siukse asjaga kaasnenud trahv - 100 dollarit näkku. Siin on mingi segane süsteem nende bussipiletitega, on mingid sectionid ja kuna meil oli 1-2 sectioni pilet, siis oleksime pidanud selle kolm korda läbi tõmbama. Ja kuna Helgeril oli hoopiski õpilase pilet, siis ta otsustas kontrolörile öelda, et me sõidame sama piletiga - ehk me oleksime siis kumbki pidanud selle pileti kolm korda sealt läbi tõmbama (6 x siis kokku). Meie aga ei teadnud midagi sellest ja kontrolör ütles, et laseb meid seekord hoiatusega minema, aga et seda juhtub 1x elus Austraalias :D Küsis meie ID kaarte, mille meie Kariniga sõnakuulelikult ka talle ulatasime...Helger aga kasutas natukene teist taktikat, noh mitte nüüd nii ausat teed :D Kuna tal rahakotti kaasas polnud, siis pidi ta paberile kirjutama oma nime ja sünnikuupäeva. Korraga kuulsime, kui tagumisest pingist kostus Helgeri madal hääl: "Minu nimi on Elmar Kuslapuu ja ma olen sündinud 4. veebruaril 1987. aastal..", jätke siis meelde, eks!" Meil Kariniga oli ikka tükk tegu, et naeru tagasi hoida, kui kontrolör tema nime paberile kirjutas ja seda veel kaasa veeris :D:D Mina üritasin enda ette tuimalt vaadata, mõttes mediteerida või mingit sünget asja mõelda ja Karin vahtis lihtsalt terve aja aknast välja, et mitte vägisi üle bussi naerma hakata :D Kõige vingem oli muidugi see, et turbanis meesterahvas ei osanud tema nime ikkagi õigesti paberi pealt maha kirjutada, nii et hoiatus ei kirjutatud mitte Elmar Kuslapuule, vaid Elmar Kuslapuole. Nii et reedel võite talle õnne soovida, pidu tuleb ka! Ühesõnaga jah, puhtalt selliste hetkede nimel tasub juba elada! :) Vähemalt on teada, et järgmistes sarnastes situatsioonides aitavad hädast välja sellised tegelased nagu Aita-Leida Kuusepuu, Mari Maasikas ja Lend Orav.

Aga nüüd siis lähemalt Palm Beachist ka. Väga ilus koht on, tegemist ju ikkagi sellise avatud ookeanirannaga, mida ümbritsevad kõrged kaljud ning kus lained on megamõnusad. Kuna ma olen siin palju mõelnud bodyboardimisest, siis sain eile taolise tunde kätte sealsete lainetega. Point on siis selles, et kui laine tuleb, siis pead saama sellesse n.ö murdepunkti sisse ning lainega lihtsalt kaasa liuglema kalda poole :) Tunne on muidugi mega. Kiirus, mida laine selle aja sees saavutab, on ikka päris hea. Juba ootan, kuna lauaga proovida saan. Pärast saime veel Kaisu, Taavi ja Arabellaga kokku ning läksime randa, mis asub paadikuuri juures. Seal oli hoopis teistsugune..laineid polnud üldse ning vesi oli ka kuidagi sogane, mingeid kasve täis. Enne randa minekut ostsime veel jäätiseputkast Alfi käest jäätist :D No päris Alfiga siiski tegemist ei olnud, aga midagi sinnapoole küll.

Viimasel ajal on nii palju toimunud ja ma tunnen, kuidas toimub midagi, mida ma ise ei saa kontrollida. Ma ei oska seda seletada, selline võimas tunne on :)

Eile ja täna käisin Aivo juures jälle koristamas ning sain täna teada, et tema soomlastest sõbrad tahavad ka mind enda juurde koristama. Nii et nüüd ikka kohe mitu korda nädalas tööd. Jei!

Australia Day

Australian Day oli tore, istusime terassil hunniku söögi (makaronisalati, tuunikalapiruka, puuviljade ning snäkkidega) ja tequilaga, mida aitasid hävitada Kaisu ja Taavi koos Arabellaga ning Karin. Mõnus vaikne õhtu, pole kunagi varem vist niii palju paate ja jahte üheskoos näinud kui siis. Paljud kogunesid lahele, et Darling Harbourist kell 21 algavat ilutulestikku vaadata, mis oli päris äge. Paraku sellel aastal aastavahetuse omale siiski ära ei teinud :P Lahe peal toimus väike kokkupõrge ka kahe laeva vahel, päris hea kolakas käis.
Panen pilte ka, kui saame need lõpuks arvutisse tõmmatud :) Praegu istume Aivo juures, joome külma õlut ning käisime basseinis mõnulemas. Vaikselt vaatame kortereid ka, sest 5.ndal veebruaril peame välja kolima. Homme võib-olla Palm Beachile.