Kohal!

Eile kohaliku aja j2rgi kell 11 maandusime siis Austraalia pinnal. Lennujaamast p2ris v2lja saime kuskil 12 paiku ofkoors, mille tingisid kaks kontrolli..pass ja toll. Tollis kontrolliti ainult minu ratsasaapad yle, et puhtad oleks ja rohkem ei vaadatud midagi. Viisa ega muu s22rase kohta ei uuritud ka midagi, ainult kysiti, et kus peatume. Tollist l2bi p22senud, v6ttis meid vastu s2rav ja r66msameelne Karin koos eesti lipuga :)) Lennujaama juurest hyppasime bussi peale ja s6it kesklinna poole v6is alata. Bussipiletid kolmele l2ksid kokku 45 taala (h6kk...), aga Karin ytles, et lennujaama ja kesklinna vahel pididki roovima r2igelt.
(Nii harjumatu, et siin t2pit2hti pole!)
Niipalju veel ka,et Helger j2i haigeks ja saab homme arsti juurde, sest 12.ndast hakkab meil tervisekindlustus kehtima. Praegu ajab l2bi Panadoli, B-vitamiini ning Strepsilsiga. Kohe-kohe l2heme apteeki ka, kust arvatavasti saab midagi effektiivsemat kurgule. Pole ime ka tegelikult, et ta haigeks j2i, sest kui me Kuala Lumpuri kesklinnast lennujaama s6itsime, siis sattusime t2pselt konditsioneeri alla istuma, s6it, mis kestis yle tunni, tegi oma too. Pealegi oli p2rastpoole veel lennukis ka jube kylm, jumal t2natud, et mul sokid kaasas v2hemalt olid. Istusime veel k6ige viimases reas ka.
Aga igaljuhul, oleme kenasti kohal :) Helger j2i hostelisse magama ja me Kariniga k2isime soomas ja apteegis talle rohtu toomas. P2rastpoole tegime veel mulle telefoninumbri 2ra siin ja t2na l2heme panka ning siis on veel vaja TFN number 2ra vormistada. Muideks, avastasime, et siinsama hostelis pakutakse baari tood, p2rastpoole l2heme ja uurime, mis v2rk on :) Aga hostel ise on p2ris lahe..m6nusad toad ja inimesed ka megatoredad. See on veel asi, millega pean harjuma siin..et k6ik on nii avatud ja lahked...ja yldse, ma tunnen ennast nagu kodus siin. Veel pole tekkinud sellist tunnet, et olen kuskil tundmatus kohas ja ei oska siin midagi peale hakata. Siinsed inimesed ja suhtumine muudab kohanemise ylilihtsaks. Muidugi on hetkel veel v2ike ebakindlus tuleviku osas (too ja elukoht), aga tean, et kui k6ik teised on hakkama saanud, siis saame meie ka! Ja siin on hoopis teine elustandard ja inimesed..ja k6ikk6ik. Eile nt oli selline juhus, et k2isime Kariniga poes ja ta tahtis Bottle Shopist l2bi hypata (siin toidupoodides alkoholi ei myyda, vaid selle jaoks on eraldi Bottle Shopid) ning Karin otsis yhte kindlat veini, mida neil aga ei olnud. Siis l2ksime tagasi hosteli, viisime Helgerile rohud 2ra ja olime niisama ja siis l2ksime jalutama. Kiikasime yhte teise Bottle Shopi ja saime sealt ka soovitud veini, jalutasime veel ookeani 22res ja t2navatel. Nii m6nus on siin. Kui kodu poole jalutasime, hyppas 2kitselt selja tagant yks tyyp ligi, mina teda 2ra ei tundnud, aga kysis meie k2est, et kas me saime soovitud pudeli veini, mida otsisime. Mul oli ikka t2ielik h2mming, aga Karin vaatas, et tavaline v2rk :D
Ja siin hostelis k6ik toakaaslased tulid kohe juurde ja tutvustasid ennast. Meiega yhes ruumis elab yks austraalia kutt, v2ga s6bralik ja v2rki, aga mul on tunne, et ta tahtis meid t2na hommikul maha lyya, kui me kell 4 hommikul 2rkasime ja sosistama hakkasime :D L2ksime 6htul juba kell 20 magama...r2nk on ikka see ajavahe.
Homse oo oleme veel hostelis ja siis juba elame mujal, eks siis n2is juba, kus :)

Nii-nii-nii...Helger siin. Kuna Kristiina on siin pikalt ja põhjalikult juba meie tegemistest kirjutanud, siis midagi faktilist väga lisada ei ole.
Ma usun, et iga inimene, kes plaanib kord sellise pikema reisi ette võtta, avastab end mingil hetkel mõtlemast küsimuse üle: Mida ma siin teen?
Ei ole tunnet, et olen turismireisil ning naasen nädala pärast. Aga see tunne on samas päris omapärane ning ma ootan juba väga, et saaks Austraaliasse kohale jõuda.
Malaisiast rääkides, siis meie peatuspaik Kuala Lumpur on üks päris hullumeelne linn, eriti ühele inimesele, kes on pärit Eestist, ning kelle riigis elab vähem inimesi kui viibitavas linnas. Seetõttu ma tunnen, et olen veel vähe reisinud. Juba Londoni lennujaamas olles nägime igasuguseid tumedanahalisi jm rahvast. Ilmselt üks seni vähe reisinud eestlane nagu mina, tunneb end taas pisikese rassistina. Olgu, see on tegelikult liialdatult öeldud. Kuid arvestades Eestis elavaid võõrrahvusi, siis peale idanaabrite meil eriti tumedanahalisi ei liigu. Ja kui liigub, siis vaadatakse kui mingeid isemoodi olevusi.
Eile rääkisime hosteli köögis ühe meiega samas vanuses oleva saksa paariga. Kutt on palju-palju reisinud, mistõttu valdab väga hästi inglise keelt. Ei taha halvasti öelda, kuid seninähtud sakslased ei ole erilist muljet inglise keele osas avaldanud. Nemad tulid Kuala Lumpurisse, et teha oma sügisvaheajal/eksamiperioodil kuuajaline ringreis. Samas rääkisid nad, et neil on ülikoolis selline süsteem, et käid koolis loengutes ning siis tuleb n.ö puhkus vms, kus reaalselt puhata ei saa, kuna pead eksamiteks õppima. Seega nemad hetkel "õpivad" nagu nad väitsid. Kuid kuuldes seda, et "no ega meil muud aega ei olegi, eks kui ülikool läbi, siis tuleb tööle minna, siis on karjäär, lapsed jms." Erinev rahvus, erinevad vaated.
Üks asi, mis Malaisias on veider, ilmselt tänu kliimale, kus eile oli õhtupoolikul 26 kraadi ja 92% niiskustase, läheb elektroonikal, mis töötab aku pealt, akud kiiremini tühjaks. Veider igatahes.
Elektrist rääkides, siis tundub naljakas, kui siin on hommikul juba mingi tund aega valge olnud, kuid ikka põlevad kõik tänavavalgustused ja asjad. Ma mõtlen ikka oktoobrikuisele Tartule, kui töölt tulles teinekord ei põlenud terves Võru tn-s ükski tuli:D
Just hetk tagasi avastas Kristiina meie Viisaga kaasasaadud departure card'ilt punasega kirja: Be forewarned death for drug traffickers under Malaysian law.

Head õhtut!:)

tripipäev

Ajavahe teeb ikka oma töö, täna ärkasime kell 3:15 ja enam magama ei jäänud, panime läpaka käima ja ajasime Eesti sõpradega juttu :D Veider värk.
Tänaseks oli plaanitud siis hopp and off bussiga ringi tiirutada ning Linnuparki ja kaksiktorne külastada. Siirdusimegi alguses siis kaksiktornide poole, sest tahtsime raha vahetada ja nagu hiljem selgus, siis ka süüa. Siin on selline süsteem, et ostad ühe pileti ja see kehtib 24 h, nii et võid maha hüpata, millal iganes tahad ja peale minna, kuna soovid. Me saime õnnekombel odavamad piletid, sest bussile minnes küsis piletimüüja, et kas me oleme õpilased. Ma ütlesin, et jaa, mina olen. Palus meil istuma minna ja tuli pärast tagasi piletit müüma ning küsis vastavat dokumenti ka, mul oli see aga hostelisse jäänud, ainult krediitkaart oli kaasas. Ja siis küsis, et kas te olete muidu mõlemad õpilased? Meie nagu ühest suust: JAAA! ja müüski meile õpilasepiletid :D Helger oma nokamütsi ja seljakotiga andis täitsa koolipoisi mõõdu välja küll, hihi. Esimese bussiga meil vedas, sest katusel sai ka istuda, kus läks vahepeal siiski nii palavaks, et olime sunnitud sisse kobima, kus lohutust pakkus töötav konditsioneer. Siinmail täiesti asendamatu asi. Petronases valisime söömiseks siiski kõige ohutuma variandi ja läksime mäkki. Oli küll plaan kindlasti ka kohalikku toitu proovida, aga jah..ja miskipärast ajas mul südame pahaks nendest kohalikest restodest läbi jalutamine. Mingi kohutav hais oli üleval, täpselt samasugune, mis täna hommikul köögiski, kui üks endale kiirnuudleid tegi ma ei tea, mis lisandiga...vähemalt mul viis see tükiks ajaks isu kiirnuudlite järele. Imelik ikka..tavaliselt ma ikka fännan neid vürtsikaid toite. Petronases vahtisime siis veel natukene ringi ja otsustasime, et võiks hoopis Aquariumi minna ja siis pärast Linnuparki ka, kui viitsimist on ja raha jätkub. Aquariumis oli päris äge, nägi erinevaid troopilisi kalu, üksikuid imetajaid isegi ja muidu mereelukaid (merihobukesi, meduuse, meriroose, koralle jms) Kõige atraktiivsem oli vast 90 m pikk liikuv tunnel, mis läbis klaaskuplit, mille sees ujusid suured merekilpkonnad, haid, raid ja teised kalad. Päris võimas. Ja kui arvestada seda, et meie nägime neid 30% väiksematena sellest, kui suured nad tegelikult on, siis...ma ikka mõtlen veel seda Austraalias sukelduma minekut :D Linnuparki me paraku ei jõudnud, sest Aquariumi pilet osutus kallimaks kui me arvasime ja kuna kuumus on päris tappev, siis olime ikka väga väsinud ka. Ostsime turu pealt arbuusi ja viinamarju ning saime kõhud täis..sellise ilmaga tõesti midagi muud ei taha.

Ahjaa, tundub, et blond tüdruk on siin ikka täiesti eksponaat omaette. Hommikul bussi oodates arvestasime, et kui küsida igaühe käes ringiti, kes mind vahib või mulle midagi ütleb, oleks meil ikka täielik rikkus välja teenitud :D:D Kõige suurema teenistuse oleks arvatavasti toonud üks onu, kes Petronase koos teiste turistidega bussi pealt maha hüppas ja kaamera käima pani, mille ta unustaks umbes 15 sekundiks minu peale, kuni avastas, et võiks ikka torne filmida :D:D:D:D:D Ja siis üks moslemi tüdruk tahtis meiega koos pilti teha. Islam on siin riigiusundiks, kuid selle kõrval eksisteerivad rahulikult ka muud religioonid, nt hinduism ja animism. Naistel on siin päris suured õigused siiski, mis avaldub nt nende osaluses poliitikas ja igapäevaelus. Suurimad piirangud puudutavad ehk riietust, kõigil naistel peab olema pea rätiga kaetud, kuid tundub, et muu riietus võib olla täiesti tavaline ja igapäevane (välja arvatud siis paljastavad pluusid jms) Helger luges hommikul meie hosteli toa laual olevat infoteavikut ja seal oli kirjas, et tegelikult ei tohiks tänaval käia liiga lühikeses ja väljakutsuvas (nt avara dekolteega jne) riietuses ning samuti ei ole sobilik paaril välja näidata füüsilist aktiivsust teineteise suhtes...nt kallistamine, ümbert kinni hoidmine jne Nagu ma hiljem kuulsin, siis oli ka meil üks kokkupuude sellega olnud, kui üks taksos istuv isik meie poole näppu oli vibutanud. Nojah, eks kõigega tuleb harjuda :D

Malaisia

Kell saab siin kohe 18:30 ja ma olen kuus tundi maganud. Vahepeal ei saanud üldse aru, kas magan või ei, sest unenägu oli koguaeg unenäos kinni..aga kui konditsiooneri müra peale üles ärkasin, siis sain aru, et vist ikka magasin.
Kuna olen nüüd saanud natuke süüa, puhata ja pesta, siis mõistus on veidi selgem ja räägin paari sõnaga Malaisiast endast ka siis.
Elanikke: 27,73 miljonit (Lonely Planeti järgi)
Pindala: 329, 847 ruutkm
Pealinn: Kuala Lumpur (kus antud hetkel viibime ka meie)
Valuuta: Malaisia ringit (3,5 on kurss võrreldes eesti rahaga)
Riigikeel: Bahasa Malaysia

Ma pole kunagi varem Aasias käinud (Venemaa Sankt-Peterburg ei lähe väga arvesse siinkohal :D), nii et Malaisia tegi otsad lahti. Mis me oskame öelda: kontrastid, kontrastid ja veelkord kontrastid. Sõitsime täna lennujaamast Centralisse bussiga, mis oli pikkkkkk sõit :D ja bussiaknast nägi nii mõndagi. Linnaäärsed uhked elamud ja nende kõrval samal ajal tohutu vaesus, pruunid tiigid, rämps tee ääres jne. Film "Slumdog Millionaire" sobiks siia nagu rusikas silmaauku, bussiga loksudes hakkas selle filmi muusika täiega kummitama. Selle tingisid ka arvatavasti bussijuhi sõiduoskused, päris kreisi on liiklus siin. Loodus on muidugi paeluv, kõike pole veel näinud, aga uudishimu on suur. Mõtlesime homme külastada Linnuparki, mis pidavat Lonely Planeti andmetel maailma suurim olema ja kus elab umbes 200 erinevat linnuliiki (peamiselt Lõuna-Aasia omi), nii et eksootika, eksootika...kaksiktornides tahaks ka kindlasti ära käia.

Hostel

Reggae Guest House kesklinnas. Kui siia jõudsime, ei saanud ma alguses pihtagi, kust sisse peab minema, siis Helger nägi seina sees pisikest ust, millest sisenedes nägime esimese asjana trepi peale pandud jalanõusid, mida oli päris palju. Eee..nojah :D Nagu kohe selgus, käiakse siin sokkides ringi ning kui vaadata seda ehitust siin, siis teisiti poleks vist mõeldavgi. Aga hostel on päris lahe, mõnusa kujundusega seest, palju noori on siin, peamiselt siis ikka Aasia päritolu. Hommikusöögiga on lood nii, et sai, või ja moos on olemas (kohv ja tee ka) ja siis ise pead teenindama ennast. Internet on tasuta, wifi on olemas (samuti tasuta), wc ja vannituba on ühiskasutatavd koridori peal. Meie toas pole akent, mis on harjumatu, aga konditsioneer töötab 24/7 ja mõnes mõttes on vist ka hea, et akent ei ole, sest väljast nagunii erilist õhku sisse ei tuleks ja ma natuke kahtlen selle aromaatsuses ka :D Väljas on niiske, paks ja palav õhk, ca 40 kraadi. Troopika.
Aga me oleme rahul, VÄGA! ;)

Do you like cartoons?

Üritan ennast nüüd kuidagi üleval hoida ja kella 12-ni ära kannatada, sest siis vabaneb meil siin Malaisia hostelis tuba ja saab lõpuks magama minna. Viimased päevad/ööd on ikka päris kreisid olnud.
Reedel Londonisse jõudes veetsime öö lennujaamas..või noh..kuidas nüüd öeldagi, mina olin terve aja üleval ja lahendasin ristsõnu, Helger üritas siiski magada. Ristsõnad lahenesid justkui iseenesest, veel kunagi varem pole nii lahti mõtlemine läinud..hihi. Ma vahepeal siiski viskasin ka silma kinni, kuid nii väsinud ma siiski polnud, et seal magada oleksin suutnud. Lennujaamas leidis saabudes üks huvitav vahejuhtum ka aset, millest mu postituse pealkiri ka ajendatud on..astusin passikontrolli ja siis immigrationi onu küsis, et: "Do you like cartoons?" Ma mõtlesin tol hetkel, et EasyJet on mind oma mitte eriti meeldiva lennusõiduga natuke raputanud ja mul kuulmist kahjustanud ja siis ma igaks juhuks küsisin üle :D siis näitas mu pusa peale, millel on kollane Looney Tunes'i tibu ja siis sain aru, et ta ikka mõtles tõsiselt seda :D:D
Laupäeva hommikul siis uimerdasime veel natuke seal ringi, vaatasime miski hommikuks süüa ja varsti saigi check in-i Malaisia lennuks tegema minna. Seal muidugi küsiti, et kas mul viisat ei ole, mul oli eeee....?! for what?! Siis küsisid, et kas mul mingit tõendit pole selle kohta, et viibin Malaisias vähem kui kolm kuud, Helger õnneks jõudis õigel ajal öelda, et me läheme Austraaliasse Malaisiast edasi ning siis nad tahtsid mingit tõestust selle kohta ka saada, thank god, et meil olid netist välja lastud Kuala-Lumpur-Melbourne suuna lennupiletid. Sellega oli õnneks asi lahendatud. Aaga muidugi ei saa me Londoni puhul üle ega ümber turvakontrollist, Tallinna oma on selle kõrval ikka paras nali, ma peaks mainima ja tookord Gran Canarial käies ei mäleta ka sealtpoolt mingit erilist jebimist. Londonis kõrvaldati alguses turvalindilt minu läpakas ja Helgeri käsipagas :D Läpakas inspekteeriti siis uuesti läbi mingi harjakesega, mille otsas oli lapp, mis pärast masinasse visati ja see siis analüüsis seda..ei kujuta ette, mida nad seal näha võisid :D Helgeri kotti oli siiski põhjust rajalt maha võtta, Tallinna Lennujaamast ostetud joogid olid seljakotti ununenud kogemata kombel.
Ja nüüd me siis istume siin Malaisias, seljataga 13 tunnine lennusõit, mis tundus suhteliselt lõputu olevat, lootsin seal oma magamata öö kompenseerida, kuid see lõppes ikkagi sellega, et tunnikese sain silma looja lasta ja siis olin jälle üleval. Air Asia kui lennufirma kohta pole õnneks miskit halba öelda, ostsime sealt süüa ja käras küll lennukitoidu kohta, kuigi esimene tellitud asi osutus päris vürtsikaks elamuseks. Aasia värk ikkagi. Öö ja päev on sassis, sest kui lendama hakkasime, oli kell 8:30 Londonis ja siia jõudsime kella viie paiku hommikul kohaliku aja järgi. Aga seda ma pean küll ütlema, et kui te pole veel lennukist päikeseloojangut näinud, siis minge ja vaadake ära :)

PS! Pilte saate esimesel võimalusel, kui meie aju- ja kehaliigutused on kooskõlla omavahel läinud :))

START!

Hetkene seis: Tallinna lennujaam. Värav number 13. Kell: 19:17. Pardale saab kell 20. Jessssssss.

No worries

Viimane nädalavahetus möödus lahkumispidude tähe all. Neljap istusime Helgeri töökaaslastega ja kaks järgnevat päeva teiste sõpradega. Väga vahva oli. Need õhtud jäävad kauaks-kauaks veel meelde. Tänks, sõbrad!

Eile pakkisime oma mustlaslaagri kokku ja jätsime hüvasti oma Tartu korteriga, mis oli meile koduks kaks aastat. Naljakas, hetkel pole mingit emotsiooni seoses minekuga...ega see enne lennujaama vist ei tekigi.

K.