Läänerannikut avastamas

Pole nüüd tükk aega kirjutanud ja mõtlesin, et kuna meie pikemast roadtripist on juba üks päev rohkem kui nädalake möödas, siis oleks paras aeg möödunud nädalast kokkuvõte teha.

Alustasime oma suuremat seiklust siis eelmisel esmaspäeval Riverlandist, need, kes blogi varem lugenud, teavad, et töötasime seal 5 kuud erinevaid farmitöid tehes.

1. päev: startisime hommikupoolikul ja iga minutiga ärevus aina kasvas ja kasvas. Tahtmine eemale saada oli lihtsalt nii suur. Sõitsime läbi väikese rannikulinna nimega Port Augusta ja meie esimene ööbimispaik oligi 40 km sellest linnakesest eemal, kohas Nuttbush Retreat. Tegelikult oli tegemist vana suure farmikompleksiga, millesse siis oli komplekteeritud puhkeala koos kämpingmajutuse ja telkimisaladega. Selline päris omapärane kohake. Oma looduselt võis seda vabalt pidada Nullarbori (Lõuna-Austraaliat hõlmava suure kõrbe) äärealaks - madal taimestik, kuiv liiv ja natukene metsikut loodust ka sekka. Tee ääres kohtasime kolme metsikut emu jooksmas, kahjuks neid pildile püüda ei õnnestunud.

2. päev - täiskäigul edasi. Hommikul äratas meid vihmasadu ja kõva tuul, otsustasime kiirelt telgi kokku panna ja edasi liikuda. Jõudsime väikelinna nimega Ceduna, kuna koguaeg sadas, siis otsustasime telgi ülespanekust loobuda ja võtsime hoopis motellis toa, mis polnud küll kõige odavam, aga samas vahelduseks päris mugav. Ootamatult nägime ka sinnasõites tee peal ühte emu, kes õnnestus ka pildile püüda. Motell ise asus ookeani ääres, kohas nimega Shellybeach.




3. päev - jätsime Cedunaga hüvasti ning edasi kulges meie tee juba mööda Nullarbori kõrbe. ning ületasime ka Lääne-Austraalia piiri. Tee peale jäi nii mõnigi huvitav paik (Fowlers bay ja kuulus vaalavaatluspaik Head of Bight ning kaunis Bunda cliffs) ning järgnevaks peatuspaigaks sai väike maakoht Eucla. Vaalavaatluskohas üllatas meid tõsiselt fakt, et koht oli tasuliseks tehtud...et näha Austraalia loodust, pidid välja käima 12 dollarit. Kuna vaalad hakkavad Austraalia piirkonnas praegu niikuinii harvaks jääma (tõeline hooaeg on juunist - oktoobrini), siis me kartsime natuke, et maksame selle raha täitsa tühja, kuid õnneks siiski mitte - õnnestus näha vaalaema koos pojaga ning kaugustes veel vaalu või õigemini nende võimsaid sabasid.
Aga nagu hiljem selgus - Nullarboris reisides osatakse raha küsida ja mitte vähe. Samuti meile suureks üllatuseks oli Lääne-Austraalia piiripunktis aga karantiinikontroll, mis tähendab seda, et sellesse osariiki jõudes tuleb autost välja visata kõik puu - ja juurviljad, taimed ja erinevad seemned. Samuti tuleb koju jätta koduloomad, sest kõik selline "kraam" võib tuua sisse haigusi ja parasiite. Tegelik põhjus on ilmselt ikkagi rahas - et ostaksid nende osariigi toodangut ja seega tooksid sinna ka kapitali :) Aga noh, ega seaduse vastu ei saa ja seega otsiti läbi ka meie auto, välja lendasid sibulad ja porgandid.

Vaalavaatlus Head of Bight'is - emavaal koos oma pojaga



Fowlers Bay - lumivalged düünid ja sinine ookean :)


Bunda Cliffs (Bunda kaljud)


Lääne-Austraalia piir edukalt ületatud.

4. päev - ilm oli väga ilus ja rühtisime ikka edasi oma truu punase välguga. Jõudsime Balladoniasse, kuhu ka jõudsime telgi üles panna. Ootamatult ilmus eiteakust väike äikesetorm (Austraalia mõistes väike :D) ning lakkamatu saju tõttu pidime oma telkimiskoha vahetama majutuse vastu. No selle kohta ei oska ma midagi öelda :D Saime üheks ööks elama väiksesse loomavagunit meenutavasse metallist konteinerisse, kuhu oli pandud ainult voodi ja kirjutuslaud, hinda me siinkohal ei avalikusta :D nagu ma juba mainisin, kohtades, kus tsivilisatsioon praktiliselt puudub, osatakse ikka raha küsida põhimõtteliselt mittemillegi eest. Aga mis seal ikka, vähemalt saime selle öö magada, puhtas voodis ja rahulikult, et järgmise päeva hommikul kohalikus teenindusjaamas ülihead cappucinot juua ning hommikusööki süüa ja edasi põrutada.

5. päev - meie kauaoodatud päev, sest läbi sai lõputu Nullarbor ning lõpuks saime nautida puhkust ookeani ääres. Jõudsime Esperance'i - kohta, kus soovitaks igalühel ära käia, kel vähegi Austraaliat on külastada plaanis. See koht on tuntud oma parimate randade poolest ja me peame tõdema - kõik on täpselt nagu postkaardil. Ilusamaid paiku kui seal, annab otsida! Seadsime ennast sisse ookeaniäärsesse karavanparki ning läksime lähiümbrust uudistama. Pidasime väikese pikniku kohe üle tee asuval Esperance'i lahe ääres ning pärast tegime jalutuskäigu muulil, kus nägime merilõvisid, kes inimestes palju elevust tekitasid. Mis seal öelda - metsik, metsik lääs! :) Ja see kõik on alles algus.







6. päev - ilm ei olnud küll nii ilus, kui lootsime, aga siiski võtsime ette kauaplaanitud Cape Le Grand'i rahvuspargi külastuse, mis on tuntud oma imekaunite randade poolest, kus valgel rannaliival võib kängurusid kohata. Rahvusparki sisenemise eest peab küll maksma auto pealt 11 dollarit, aga see on seda igati väärt. Esimene paik oli Lucky Bay, mis 2009. aastal tunnistati Austraalia valgeima liivaga rannaks. Ja tõsi, mis tõsi, väikseid kängurusid kohtasime ka meie! :)





Järgmine huvitav paik oli Thistle Cove, mille kaldapealsel asus suur kivimürakas, mis omakorda oli nimetatud Whistle Rock'iks, peagi saime teada ka selle põhjuse. Nimelt, kui selle kõrval seista, siis oli kuulda, kuidas sisemusest ookean vastu mühiseb.
Samuti oli imeline Thistle Cove'i rand!






Liikusime edasi mööda kurvilist maastikku, mida ilmestasid erinevad kaljurünkad. Kõige võimsam neist on kahtlemata Frenchman Peak. Mille tipu poole oli võimalik ette võtta ka 3-tunnine retk mööda kitsast jalutusrada. Enne mäetipu juures peatumist tegime aga väikese lõuna Rossiter Bays.





Rahvuspargi külastusele pani ilusa punkti Le Grand'i lahe külastus, mis kujutas endast 50 km lumivalget liiva, helesinist ookeani, kauneid laineid ja tuules lendavaid kajakaid. Paradiis! Täielik paradiis!





7. päev - kuna plaan väisata Duke of Orleans Bay'd lükkus edasi järgmisele päevale, ei osanud me alguses midagi peale hakata. Käisime uudistamas linna ja lähedalasuvat Esperance'i lahte, kui korraga märkasime teeviita: Great Ocean Drive ning hakkasime selles suunas liikuma. Nagu öeldakse, parimad asjad siin elus juhtuvad kogemata :)


Observator's beach

kerakala








Meile juba tuttav sõber Esperance'i lahes paikneva muuli äärest. Ristisime ta merilõvi Sammyks.


8. päev - ilm oli päikesepaisteline ning tundus olevat ideaalne külastamaks Duke of Orleans Bay'd. Kõik, mis selle kohta, on siin juba ära mainitud Cape Le Grand'i kohta ja Orleans Bay ei jää nendele kohtadele grammigi alla. Pigem vastupidi.






9. päev - Jätsime Esperance'iga hüvasti ning hakkasime vurama aina rohkem lääne suunas. Meie tänaseks ja homseks peatuspaigaks saab väike rannikulinn nimega Albany.

Nädala pärast...

Ja hakkabki meie töötamise aeg siin Riverlandis ümber saama. Tööd muidugi jaguks siinses piirkonnas küll ja veel, aga meie eesmärk seoses viisapäevadega on täidetud (mul ainult kaks päeva vaja veel teha) ja teenitud rahasumma üle ka kurta ei saa. Selle nädala lõpus lõpetan oma töö packing house'is ning Helger töötab kuni järgmise kolmapäevani kartulites. Oleme siin viibinud juba üle nelja kuu ja on aeg edasi liikuda. Midagi põrutavat juhtunud pole, tööl on ainult olnud mõningad muudatused. Kuna üle-eelmine nädal oli jällegi shedis üsna vaikne, siis küsiti, et kas me ei sooviks nendel päevadel Murtho shedis töötada. Loomulikult olime nõus ja oi, kui hea meel mul selle üle oli. Mis siis, et hommikused tõusmised on tavaliselt 4:30 paiku ja tööpäev lõppeb kell 16:30, aga see-eest on see koht mulle olnud üks parimaid töökogemusi üldse. Naljakas, et sama kompanii alla kuuluvad töökohad, mis täidavad sama eesmärki, on siiski niivõrd erinevad teineteisest. Inimesed on hoopis teistsugused, vahetud, siirad, ääretult avatud ja sõbralikud. Ja mis peamine, kuidagi nii hea on olla seal, sest sealne administraator on samuti väga kena, mis muudab ka õhkkonna palju vastuvõetavamaks. Samuti sobib siia nagu rusikas silmaauku ütlus: "pole halba ilma heata". Mõned nädalad tagasi saime mina ja itaalia tüdruk veits ebameeldiva üllatuse osaliseks, kui meile teatati, et Renmarki shedis me enam koristamas ei saa käia laupäeviti, põhjuseks toodi meie laiskus ja aeglus..tegelikult näeme me mõlemad, et juured peituvad siiski kuskil mujal, aga pikemalt seda teemat siin lahkama ei hakka. Tegelikult peaks me neile üldse tänulikud olema, sest see koristamise töö oli ikka väga väsitav ning saime hoopis uue võimaluse - töötada mõnedel laupäevadel Murthos. Ehk siis teeme seda, milleks meid tegelikult ka palgati ning palju ägedamas kohas.

Samuti oleme saanud väga vahvas farmikogemuse ühes pisikeses orgaanikafarmis töötades, kus minu töötatud päevad vabatahtliku tööna viisablanketile kirja läksid. Meie tööks on olnud ubade korjamine ja pakkimine mis küll tapab Su selja, kuid kõik muud asjad korvavad selle. Farm kuulub itaallastele ning farmer on ääretult lahke ja tore, pühapäevased lõunad itaalia pastaga hakkavad juba harjumuseks saama :)

Mis puutub üleüldse siinsesse Lõuna-Austraalia piirkonda, siis peaks mainima, et tööd siin jagub küll ja veel. Maist-oktoobri lõpuni on tsitruste hooajad, oktoobri lõpust hakkavad luuviljalised (kirsid jms) pihta, mis vältavad kuni märtsini. Lisaks puuviljadele saab siin ka viinamarju korjata ja pruunida, kartuliharvesteri peal möllata, kõrvitsaid korjata ja palju palju muud teha. Nii et kui tulete Austraaliasse ja otsite endale farmitööd, siis siinne piirkond pakub seda kindlasti.

Heia-heia,
Kristiina kirjutas eelmises postituses minu kartulivõtutööst. Tegelikult näeb see natukene teisiti välja. Põhimõtteliselt on siiski tegu täieliku elektroonika peal töötava kartuliharvesteriga. Minu tööülesanne on seista taga liini ees ning korjata välja kive jms prahti. Viimased kaks nädalat olen siiski viinamarju kärpinud istandustes. Töö on väga lihtne, rohkem veel meeltmööda kui see kartuliharvesteri peal kõlkumine.
Oleks päris huvitav ilmselt nii endale hiljem lugeda ning kõigile teistele praegu, kui palju ameteid-töid olen 10 kuise siinolekuaja jooksul teinud.

* kokk.
* farm-hand.
* aednik.
* ehitustööline.
* liiklusreguleerija.
* abitööline vannitubade renoveerimises.
* apelsini, mandariini jms tsitruse korjaja.
* kõrvitsate korjaja, pakkija ja pesija.
* lillkapsaste ja brokkoli korjaja ja pakkija.
* tõstukijuht farmi laos.
* traktorijuht brokkoli korjamises.
* mandlipuude kärpija.
* viinamarjade kärpija.
* kartuliharvesteril töötaja.
* jalgratta mehaanik ja müüja.

Ilmselt on veelgi midagi, mis esimese hooga meelde ei tulnud.
Iseenesest on siinne farmisolekuaeg kiirelt möödunud, on vaid nädalajagu päevi, et saada vajalikud 88 päeva teise aasta viisa jaoks. Kes siis veel ei tea, plaanime jääda pooleks aastaks veel peale esimese viisa lõppu. Ehk siis kodumaale on oodata meid kevade ajal. Praegu aga ootame kärsitult päevade täitumist ning kuu lõpus alustame oma seiklust läänekaldale. Reis tuleb üle 3000km. Pean veel autol õli ära vahetama, mis sai juba ka valmis varutud ning piduriklotsid sain ka kuu aega tagasi vahetatud ning õhutatud. Nüüd vaja üks jooks uusi rehve otsida. Loodame parimat ning seniks aga panen fotomeenutusi siinsest oldud ajast. Ja veel, tegin omale sünnipäevakingituse ka, ostsin uue kaamera. Vee, põrutus ning liivakindla!

Nipet-näpet veel ning auto on pikemaks seikluseks valmis!

4x4 Üritusel. Auto, mis maksab ligi 1 mljn EEK'i.

Jõeääres

Nomads on Murray. Sünnipäevade õhtu. (mitte minu oma)

Grillihooaega avamas:)

Krissu tegi torti- šokolaadi-kohupiima-maasikaga!

Nii pikka pausi kirjutamisest polegi olnud, aga ega midagi põrutavat pole toimunud ka. Helgeril lõppes töö kapsa- ja kõrvitsafarmis otsa ning sai uue otsa peale kartulifarmis. Töö on väga lihtne, lihtsalt kõnnid harvesteri taga ja korjad kartulibinidest sodi (kivikesi, oksi jms) välja. Ainukeseks miinuseks on lühikesed tööpäevad.
Väikene muutus toimus ka minul - nimelt ei tööta ma enam päevases, vaid öises vahetuses, kella 16.30-st kuni 1.30-ni, reedeti 15.30-st kuni 00-ni. Mulle täitsa meeldib, raha on samuti parem, ca 23 daala tunnis :) Nüüd on mul hommikuti rohkem aega, et hommikusööki nautida, jooksmas käia ning ilusatest ilmadest viimast võtta, enam ei pea vara ärkama ning pärast tööpäeva lõppu tundma, et jõuad ainult õhtust süüa, pesta ja magama minna. Ei teki seda tunnet, et teeksid täistööpäeva, kuigi vahepeal on ka öine vahetus päris väsitav olnud, küll aga olen väsinud siinsest hostelist ja üleüldse sellest piirkonnast. 18. septembril saab juba neli kuud siin oldud ja loendan päevi, et siit minema saaks. Kuu lõpuks loodan viisapäevadega ühele poole saada. Paljud siit hostelist juba lahkuvad, neli tüdrukut kolisid elama paadimajakesse, kus üür on poole madalam kui meil siin rotihostelis ja elamine väga chill - nagu viibiks koguaeg puhkusel. Teoreetiliselt oleks ka meil võimalus mõnda paadimajakesse kolida, aga ei taha siinse hosteliga ka mingeid jamasid, sest päris lihtsalt neid siit minema ei tahetud lasta. Pealegi teeks asja keeruliseks ka auto kasutamine, kuna töötame Helgeriga ju erinevates paikades. Aga noh, mis teha, kannatame mõned nädalad siin hostelis veel ära ja siis juba lääneranniku poole teele :)

...ja ma ei maga ja ma ei söö...

...sest ma tahan teha tööd.

Mis puudutab tuntud laulurea (natuke moonutatud variandi) esimest poolt, siis õnneks nii hullud asjad veel pole, mis aga teist poolt, siis alles üle-eelmises postituses sai mainitud, et tööga on kuidagi vaiksemaks jäänud, aga võta näpust, käesoleval nädalal tuleb koguni kõigil seitsmel nädalapäeval shedis tööd rügada. Noh, tegelikult on nädalavahetuse töö selline enam-vähem vabatahtlik variant alati, aga kui võimalust on, siis miks mitte head raha teenida ning viisapäevi koguda :) Nädalavahetusel töötamise eest makstakse siis hommikutundidel juurde 15% palgalisa ning päevaste tundide eest 25%, arvan, et hommik tiksub siis kuni kella 12-ni ja päevased tunnid lähevad edasi pärast seda. Nii et pole paha, pole sugugi paha. Ja mis veel palka puudutab, siis...sain palgakõrgendust ka, juhuu! Ühel pühapäevasel hosteli koosolekul mainis hosteli mänedžer Mike, et palkasid tõstetakse, sest majandusaasta sai läbi, algul saime kõik aru, et tõstetakse ainult nende palkasid, kes saavad oma payslipid Mike'i käest, aga kui eelmisel nädalal oma shedist saadud palgalipikut vaatasin, siis märkasin meeldiva üllatusega, et siiski meil ka. Kui varem saime tunnis 19.65, siis nüüd 20.30. Üks asi aga, mis on nt Helgeri töö puhul hea, on see, et makstakse ka Workcoveri kindlustust, mis tähendab seda, et tööõnnetuse korral makstakse sulle ikkagi palka ning samuti läheb paranemisel olev periood ka 2.aasta viisa arvestusse. Meil Workcoverit küll pole (selle peaks ise tegema), aga vähemalt on tervisekindlustus, millega oleme siiani väga rahule jäänud.

Mis puutubki tervisekindlustusse, siis igal juhul võin ma oma kogemuste põhjal öelda, et kui teisele poole maakera reisida, siis on see üks tähtsamaid asju, mille peale mõelda ja millele panustada. Sellele andis ka kinnitust ka tänane öö, kus ma sain umbes 5 tundi und. Põhjuseks meie sõbra haiglasse viimine. Öösel hakkas tema tervis ikka väga jukerdama ning kuna ta arvas, et äkki on tegemist pimesoolepõletikuga ja asi oli ikka väga-väga jube, siis ilma pikemalt mõtlemata lükkas Helger autole hääled sisse ja võeti suund Berri haigla poole. Õnneks siiski tema kahtlused tõeks ei saanud, kuid siiski oli asi küllaltki tõsine, nimelt oli tegemist neerukiviga. Tõsine juba seetõttu, et pole naljaasi sattuda Austraalias haiglasse ja mitte omada tervisekindlustust...sest arve, mis talle täna lõuna paiku esitati ulatus 3000 austraalia dollarini. Aga juhtus ime, suur ime ning tore ja mõistev vastuvõtuarst sai aru, milliseid emotsioone sellise summa esitamine ühes backpackeris võis tekitada ning jah, lugu lõppes nii, et meie sõber sai hädavajaliku arstiabi tasuta kätte, nüüd on ta õnnelikult tagasi hostelis ning lubas esimese asjana kindlustuse ära teha, sest vaevalt, et elu enam teist korda sellist võimalust kingib.
Siinkohal meenub ka seik, kui olime Helgeriga ühes Sydney haiglas tema kätt õmblemas ning vaatasin huvipärast ka sealset teenuste hinnakirja ja tõsi, mis tõsi - Austraalias haiglasse sattumine ilma kindlustust omamata on kallis lõbu. Kui satud mingi kergema haiguse/trauma vms asja tõttu, siis maksab voodikoht 900 daala päev, kui aga pead lausa intensiivis olema, siis 2000 daala. Nii et mõtlemisainet peaks jaguma.

Aga eelmise öö magamata tunnid annavad tunda ning ongi aeg ennast korralikult välja puhata et homme hommikul kella 7-ks ning pühapäeval lausa kella 5-ks tööl olla. Tööinimese elu :)

Tänane päev:

Äratus - 6:00
Väljasõit - 6:45
Töö algus - 7:30
1. smoko - 10:00
Lõuna - 12:30

2. smokot tavaliselt reedeti ei ole, sest lõpetame kell 15:30. Küll aga tuleb huvitav homne päev, kui pean kell 4:45 ärkama, et kella kuueks tööl olla. Õnneks tähendab nädalavahetusel töötamine ka suuremat tunnitasu ning niikaua kuni raha tuleb ja viisapäevi koguneb, on mul nii savi :D

Hommikud on küülmad, täna hommikul oli -2 kraadi, mõnikord on isegi külmem. Päevapoole õnneks hakkab talutavamaks minema ning pauside ajal on täitsa mõnus sooja päikese käes istuda. Riverland ehk ala, kus praegu paikneme, on kõige suurema temperatuurikõikumisega üldse, talviti ehk juulikuu paiku võib temperatuur alaneda kuni 10 kraadini, südasuvel (jaanuaris) on maksimaalne temperatuur 48 kraadi. Nüüd aga cannelonisid sööma ning 20:30 tuleb magama kobida :))

Nädalavahetus Adelaide's

Niinii, kirjutamisest on taas pikem paus tekkinud. Mis ma oskan öelda, elu on ikka huvitav. Vahepeal olen nii mõndagi näha ja kogeda saanud, nii et ei saaks väita, et just väga igav oleks. Üle-eelmisel reedel otsustasime packing shedi tüdrukutega välja minna, alguses oli plaan, et oleme meie supervisori, Caroli sünnipäeval, siis lähme sealt edasi klubisse ja ööbime ka Caroli juures. Aga kuna abivalmis saksa poiss Nico oli nõus meile kaine rool olema ja meid ikkagi hostelisse tagasi tooma, siis organiseerisid ka teised ennast peole kaasa, nii et algse 7 tüdruku asemel läks meid peole ca 20 inimest. Ja kokkuvõtteks võin vaid öelda, et ei tea, keda ära tänada, et nii läks :)) Lahkusime hostelist kuskil 19:30 paiku koos packing shedi tüdrukutega, et siiski Caroli juurde minna paariks tunniks ja sealt edasi klubisse, kus saime siis teistega kokku. Viibisime meie supervisori pool mingi paar tundi ja pean tunnistama, et need olid omamoodi huvitavad, näha sai nii mõndagi, samuti ka kogeda. Eriti kohalike väikestes kohtades elavate austraallaste kitsarinnalisust ja väikest silmaringi. Nimelt hakkas minuga kõnelema üks meesterahvas ja küsis, kus ma pärit olen. Vastasin, et Eestist ja seepeale sain väga mõnitavate kommentaaride osaliseks, mis kestsid järgnevad 5 minutit umbes ning mis olid seetõttu ka mu elu pikimad vist. Alguses jooksis mul juhe täiesti kokku, kohe üldse ei saanud aru, kas see, mis toimub, on nagu päriselt või elan ma ikkagi reaalsuses? Paraku jah, siiski viimane variant. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et nad on siin parajalt vaenulikud teiste rahvuste suhtes. Endalgi seda üllatav tõdeda, aga nii on. Ma ei väida, et sellist suhtumist ei kohtaks ma kuskil mujal, eks seda esineb igal pool..aga kummalisel kombel on siin seda eriti veel näha ja just siin, kus me elame põhimõtteliselt keset eimiskit ja puutume igapäevaselt kokku farmerite ja teiste väikelinna elanikega. Ma ei väida seda sugugi ainult selle ühe kogemuse põhjal, vaid seda võib näha peaaegu, et iga päev, ka nt kohas, kus Helger töötab. Eriti teravalt on hambus aasia päritolu inimesed. Tuleb tunnistada, et kui ma Austraaliasse tulin, siis suhtusin ka mina neisse võib-olla natuke teistsugusemalt, võõristavamalt, aga kuna olen elanud nii paljudes erinevates kohtades ja näinud juba päris palju, on see muutunud.

Peo juurde tagasi tulles - kuigi sünnipäev polnud teab mis äge elamus, oli see-eest klubis tore :) Nii hea meel oli lihtsalt eelnevast seltskonnast eemale saada.
Järgmisel päeval oli aga meil siin hostelis pidu, nimelt buffet, kus igaüks pidi maksma 5 daala ja kaks tüdrukut tegid söögid ja ülihea booli. Väga lahe oli! Seda võiks teinekordki korrata, sest kahjuks ei jõudnud ma kõike buffet's pakutavat proovida.

Viimane nädalavahetus oli aga minu ja Helgeri jaoks vast kõige põnevam, sest 16.juulil oli Helgeri sünnipäev ja otsustasime midagi huvitavat ette võtta ning läksime Adelaide'i, mis asub siit 200 km lõunas. Meile mõlemale kulus see sõit ikka väga ära, vaheldus teeb alati head ning motivatsioon on nüüd veelgi enam laes, et kiiresti siin oma viisapäevad ära teha ja Lääne-Austraalia poole sõitma hakata. Paraku jah, viisapäevade tegemine hetkel väga ei edene :( Eelmises postituses mainitud packing shedi töö on kerge ja hea ots küll, aga paraku on viimasel paaril nädalal tööd ikka suhteliselt vähe olnud. Nt sellel nädalal oleme töötanud seni ainult esmasp. eilne ja tänane odli vabad, kuid vähemalt sain täna apelsinikorjamist teha, seega üks viisapäev jälle juures. Natuke jama igal juhul, sest ilma tööta pole siin hostelis suurt midagi teha. Homme õnneks saame tööle alates kella 7:00-st ja töötame 2.liini peal, mille kohta olen ma nii mõndagi huvitavat kuulnud :D Jällegi nende toredate inimeste koha pealt :P Eile oli mul siiski päris produktiivne päev, sest võtsin ette meie toa koristamise (minu ja Helgeri poole siis), käisime tüdrukutega Barmeras ning võtsin ette pitsateo. Lõpptulemusena pidi valmima ehtne itaalia pitsa tomatikastme ja mozzarella juustuga, kahjuks aga on meil siinses köögis kaks "ägedat" ahju, millest üks ei küpseta absoluutselt ja teine kõrvetas pitsa ära - põhi oli täiesti süsi ja paraku andis see ka maitses tunda :( Ei julgegi siin väga enam miskit küpsetada...

Aga nende viisapäevadega jah on selline lugu, et kui asi ikkagi samas vaimus jätkub, siis tuleb augusti lõpus minema minna ja püüda meile mingi kindel ots lääne pool otsida. Aga ei tasu sündmustest siiski ette rutata, iga asi omal ajal, sest sellisel juhul peame ikka väga kindla peale välja minema, sest meie 1. aasta viisa aegub 10. novembril ning 2. aasta viisa saamisega läheb omajagu aega, arvestama peab umbes kuuga.

Aga lähemalt Adelaide'st ka. Nagu ma juba mainisin, on tegemist siit 200 km kaugusel asuva linnaga, meie mõistes pigem suurlinnaga, kuid tegelikult on see väike ja kodune. Kohati meenutasid osad asjad meile täiega Eesti linnu Tallinnat ja Tartut. Nt voolab Adelaide'st samuti jõgi läbi ja kui sellel kaldal laupäeva õhtupoolikul jalutasime, siis avastasime jõe kaldale ehitatud valge restorani ja selle ees loksuvad värvilised paadid - täpselt nagu Atlantis, hihi. Mõned tänavad meenutasid aga Tallinnat. Nii et siuke, täitsa kodune tunne. Hostel, kus me elasime, kandis nime 109 Backpackers ja oli ääretult puhas ja meeldiv, hinnad ka väga sõbralikud. Kahese toa saime ainult 70 daalaga (kahepeale). Sydneys või kuskil mujal niimoodi hostelis viibides tasub sellisest hinnast ainult unistada. Aga tõesti, väga korralik koht, julgen soovitada! :) Teine asi, mis ülihea mulje jättis, oli hiina restoran, kus laupäeva õhtul söömas käisime. Praetud nuudlid sojakastmes ja pardirind ploomikastmes maitsesid ülihästi ja kuskil poole tunniga oli restoran puupüsti rahvast täis, nii et meil ikka vedas, et koha saime. Vaikselt hakkas ukse taha isegi järjekord tekkima.

Järgmisel päeval (pühap.) võtsime ette sõidu Adelaide Hills'i poole. Tegemist on siis linnast umbes 20 km kaugusel asuva maalilise mäestikuga, kuhu on rajatud palju residentse, villasid, veiniistandusi ja armsaid pisikesi külakesi, millest ühte ka meie külastasime. Küla nimi oli Hahndorf ja see on ka vanim saksa asustus Austraalias. Saksamaa hõngu oli tõesti tunda pea igal sammul, põikasime sisse ka pisikesse kohvikusse hommikusöögile, kus proovimata ei jäänud ka klassikaline õunastruudel vahukoorega ning kuuma šokolaadiga. Koht oli väga hubane ja mõnus, küünlad aknalaual, kaminatuli, hea söök - mida kõike veel tahta :) Kahju oli ainult sellest, et ilm vedas natuke alt ja kaugemal mägedes valitses päris paks udu, mistõttu ei näinud vahepeal peaaegu midagi.

16. juuli hommik :)




Teel Adelaide'i



River Torrens







Vardasse aetud lammas pisikeses saksa külas Hahndorfis



Värske ja ahjusoe õunastruudel



Mägede lõpp




Selliste pisikeste traktoritega laseme siin Austraalia põldudel ringi :D



Waikerie's - pisike asula meie hostelist u. 40 km kaugusel