...ja ma ei maga ja ma ei söö...

...sest ma tahan teha tööd.

Mis puudutab tuntud laulurea (natuke moonutatud variandi) esimest poolt, siis õnneks nii hullud asjad veel pole, mis aga teist poolt, siis alles üle-eelmises postituses sai mainitud, et tööga on kuidagi vaiksemaks jäänud, aga võta näpust, käesoleval nädalal tuleb koguni kõigil seitsmel nädalapäeval shedis tööd rügada. Noh, tegelikult on nädalavahetuse töö selline enam-vähem vabatahtlik variant alati, aga kui võimalust on, siis miks mitte head raha teenida ning viisapäevi koguda :) Nädalavahetusel töötamise eest makstakse siis hommikutundidel juurde 15% palgalisa ning päevaste tundide eest 25%, arvan, et hommik tiksub siis kuni kella 12-ni ja päevased tunnid lähevad edasi pärast seda. Nii et pole paha, pole sugugi paha. Ja mis veel palka puudutab, siis...sain palgakõrgendust ka, juhuu! Ühel pühapäevasel hosteli koosolekul mainis hosteli mänedžer Mike, et palkasid tõstetakse, sest majandusaasta sai läbi, algul saime kõik aru, et tõstetakse ainult nende palkasid, kes saavad oma payslipid Mike'i käest, aga kui eelmisel nädalal oma shedist saadud palgalipikut vaatasin, siis märkasin meeldiva üllatusega, et siiski meil ka. Kui varem saime tunnis 19.65, siis nüüd 20.30. Üks asi aga, mis on nt Helgeri töö puhul hea, on see, et makstakse ka Workcoveri kindlustust, mis tähendab seda, et tööõnnetuse korral makstakse sulle ikkagi palka ning samuti läheb paranemisel olev periood ka 2.aasta viisa arvestusse. Meil Workcoverit küll pole (selle peaks ise tegema), aga vähemalt on tervisekindlustus, millega oleme siiani väga rahule jäänud.

Mis puutubki tervisekindlustusse, siis igal juhul võin ma oma kogemuste põhjal öelda, et kui teisele poole maakera reisida, siis on see üks tähtsamaid asju, mille peale mõelda ja millele panustada. Sellele andis ka kinnitust ka tänane öö, kus ma sain umbes 5 tundi und. Põhjuseks meie sõbra haiglasse viimine. Öösel hakkas tema tervis ikka väga jukerdama ning kuna ta arvas, et äkki on tegemist pimesoolepõletikuga ja asi oli ikka väga-väga jube, siis ilma pikemalt mõtlemata lükkas Helger autole hääled sisse ja võeti suund Berri haigla poole. Õnneks siiski tema kahtlused tõeks ei saanud, kuid siiski oli asi küllaltki tõsine, nimelt oli tegemist neerukiviga. Tõsine juba seetõttu, et pole naljaasi sattuda Austraalias haiglasse ja mitte omada tervisekindlustust...sest arve, mis talle täna lõuna paiku esitati ulatus 3000 austraalia dollarini. Aga juhtus ime, suur ime ning tore ja mõistev vastuvõtuarst sai aru, milliseid emotsioone sellise summa esitamine ühes backpackeris võis tekitada ning jah, lugu lõppes nii, et meie sõber sai hädavajaliku arstiabi tasuta kätte, nüüd on ta õnnelikult tagasi hostelis ning lubas esimese asjana kindlustuse ära teha, sest vaevalt, et elu enam teist korda sellist võimalust kingib.
Siinkohal meenub ka seik, kui olime Helgeriga ühes Sydney haiglas tema kätt õmblemas ning vaatasin huvipärast ka sealset teenuste hinnakirja ja tõsi, mis tõsi - Austraalias haiglasse sattumine ilma kindlustust omamata on kallis lõbu. Kui satud mingi kergema haiguse/trauma vms asja tõttu, siis maksab voodikoht 900 daala päev, kui aga pead lausa intensiivis olema, siis 2000 daala. Nii et mõtlemisainet peaks jaguma.

Aga eelmise öö magamata tunnid annavad tunda ning ongi aeg ennast korralikult välja puhata et homme hommikul kella 7-ks ning pühapäeval lausa kella 5-ks tööl olla. Tööinimese elu :)

Tänane päev:

Äratus - 6:00
Väljasõit - 6:45
Töö algus - 7:30
1. smoko - 10:00
Lõuna - 12:30

2. smokot tavaliselt reedeti ei ole, sest lõpetame kell 15:30. Küll aga tuleb huvitav homne päev, kui pean kell 4:45 ärkama, et kella kuueks tööl olla. Õnneks tähendab nädalavahetusel töötamine ka suuremat tunnitasu ning niikaua kuni raha tuleb ja viisapäevi koguneb, on mul nii savi :D

Hommikud on küülmad, täna hommikul oli -2 kraadi, mõnikord on isegi külmem. Päevapoole õnneks hakkab talutavamaks minema ning pauside ajal on täitsa mõnus sooja päikese käes istuda. Riverland ehk ala, kus praegu paikneme, on kõige suurema temperatuurikõikumisega üldse, talviti ehk juulikuu paiku võib temperatuur alaneda kuni 10 kraadini, südasuvel (jaanuaris) on maksimaalne temperatuur 48 kraadi. Nüüd aga cannelonisid sööma ning 20:30 tuleb magama kobida :))

Nädalavahetus Adelaide's

Niinii, kirjutamisest on taas pikem paus tekkinud. Mis ma oskan öelda, elu on ikka huvitav. Vahepeal olen nii mõndagi näha ja kogeda saanud, nii et ei saaks väita, et just väga igav oleks. Üle-eelmisel reedel otsustasime packing shedi tüdrukutega välja minna, alguses oli plaan, et oleme meie supervisori, Caroli sünnipäeval, siis lähme sealt edasi klubisse ja ööbime ka Caroli juures. Aga kuna abivalmis saksa poiss Nico oli nõus meile kaine rool olema ja meid ikkagi hostelisse tagasi tooma, siis organiseerisid ka teised ennast peole kaasa, nii et algse 7 tüdruku asemel läks meid peole ca 20 inimest. Ja kokkuvõtteks võin vaid öelda, et ei tea, keda ära tänada, et nii läks :)) Lahkusime hostelist kuskil 19:30 paiku koos packing shedi tüdrukutega, et siiski Caroli juurde minna paariks tunniks ja sealt edasi klubisse, kus saime siis teistega kokku. Viibisime meie supervisori pool mingi paar tundi ja pean tunnistama, et need olid omamoodi huvitavad, näha sai nii mõndagi, samuti ka kogeda. Eriti kohalike väikestes kohtades elavate austraallaste kitsarinnalisust ja väikest silmaringi. Nimelt hakkas minuga kõnelema üks meesterahvas ja küsis, kus ma pärit olen. Vastasin, et Eestist ja seepeale sain väga mõnitavate kommentaaride osaliseks, mis kestsid järgnevad 5 minutit umbes ning mis olid seetõttu ka mu elu pikimad vist. Alguses jooksis mul juhe täiesti kokku, kohe üldse ei saanud aru, kas see, mis toimub, on nagu päriselt või elan ma ikkagi reaalsuses? Paraku jah, siiski viimane variant. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et nad on siin parajalt vaenulikud teiste rahvuste suhtes. Endalgi seda üllatav tõdeda, aga nii on. Ma ei väida, et sellist suhtumist ei kohtaks ma kuskil mujal, eks seda esineb igal pool..aga kummalisel kombel on siin seda eriti veel näha ja just siin, kus me elame põhimõtteliselt keset eimiskit ja puutume igapäevaselt kokku farmerite ja teiste väikelinna elanikega. Ma ei väida seda sugugi ainult selle ühe kogemuse põhjal, vaid seda võib näha peaaegu, et iga päev, ka nt kohas, kus Helger töötab. Eriti teravalt on hambus aasia päritolu inimesed. Tuleb tunnistada, et kui ma Austraaliasse tulin, siis suhtusin ka mina neisse võib-olla natuke teistsugusemalt, võõristavamalt, aga kuna olen elanud nii paljudes erinevates kohtades ja näinud juba päris palju, on see muutunud.

Peo juurde tagasi tulles - kuigi sünnipäev polnud teab mis äge elamus, oli see-eest klubis tore :) Nii hea meel oli lihtsalt eelnevast seltskonnast eemale saada.
Järgmisel päeval oli aga meil siin hostelis pidu, nimelt buffet, kus igaüks pidi maksma 5 daala ja kaks tüdrukut tegid söögid ja ülihea booli. Väga lahe oli! Seda võiks teinekordki korrata, sest kahjuks ei jõudnud ma kõike buffet's pakutavat proovida.

Viimane nädalavahetus oli aga minu ja Helgeri jaoks vast kõige põnevam, sest 16.juulil oli Helgeri sünnipäev ja otsustasime midagi huvitavat ette võtta ning läksime Adelaide'i, mis asub siit 200 km lõunas. Meile mõlemale kulus see sõit ikka väga ära, vaheldus teeb alati head ning motivatsioon on nüüd veelgi enam laes, et kiiresti siin oma viisapäevad ära teha ja Lääne-Austraalia poole sõitma hakata. Paraku jah, viisapäevade tegemine hetkel väga ei edene :( Eelmises postituses mainitud packing shedi töö on kerge ja hea ots küll, aga paraku on viimasel paaril nädalal tööd ikka suhteliselt vähe olnud. Nt sellel nädalal oleme töötanud seni ainult esmasp. eilne ja tänane odli vabad, kuid vähemalt sain täna apelsinikorjamist teha, seega üks viisapäev jälle juures. Natuke jama igal juhul, sest ilma tööta pole siin hostelis suurt midagi teha. Homme õnneks saame tööle alates kella 7:00-st ja töötame 2.liini peal, mille kohta olen ma nii mõndagi huvitavat kuulnud :D Jällegi nende toredate inimeste koha pealt :P Eile oli mul siiski päris produktiivne päev, sest võtsin ette meie toa koristamise (minu ja Helgeri poole siis), käisime tüdrukutega Barmeras ning võtsin ette pitsateo. Lõpptulemusena pidi valmima ehtne itaalia pitsa tomatikastme ja mozzarella juustuga, kahjuks aga on meil siinses köögis kaks "ägedat" ahju, millest üks ei küpseta absoluutselt ja teine kõrvetas pitsa ära - põhi oli täiesti süsi ja paraku andis see ka maitses tunda :( Ei julgegi siin väga enam miskit küpsetada...

Aga nende viisapäevadega jah on selline lugu, et kui asi ikkagi samas vaimus jätkub, siis tuleb augusti lõpus minema minna ja püüda meile mingi kindel ots lääne pool otsida. Aga ei tasu sündmustest siiski ette rutata, iga asi omal ajal, sest sellisel juhul peame ikka väga kindla peale välja minema, sest meie 1. aasta viisa aegub 10. novembril ning 2. aasta viisa saamisega läheb omajagu aega, arvestama peab umbes kuuga.

Aga lähemalt Adelaide'st ka. Nagu ma juba mainisin, on tegemist siit 200 km kaugusel asuva linnaga, meie mõistes pigem suurlinnaga, kuid tegelikult on see väike ja kodune. Kohati meenutasid osad asjad meile täiega Eesti linnu Tallinnat ja Tartut. Nt voolab Adelaide'st samuti jõgi läbi ja kui sellel kaldal laupäeva õhtupoolikul jalutasime, siis avastasime jõe kaldale ehitatud valge restorani ja selle ees loksuvad värvilised paadid - täpselt nagu Atlantis, hihi. Mõned tänavad meenutasid aga Tallinnat. Nii et siuke, täitsa kodune tunne. Hostel, kus me elasime, kandis nime 109 Backpackers ja oli ääretult puhas ja meeldiv, hinnad ka väga sõbralikud. Kahese toa saime ainult 70 daalaga (kahepeale). Sydneys või kuskil mujal niimoodi hostelis viibides tasub sellisest hinnast ainult unistada. Aga tõesti, väga korralik koht, julgen soovitada! :) Teine asi, mis ülihea mulje jättis, oli hiina restoran, kus laupäeva õhtul söömas käisime. Praetud nuudlid sojakastmes ja pardirind ploomikastmes maitsesid ülihästi ja kuskil poole tunniga oli restoran puupüsti rahvast täis, nii et meil ikka vedas, et koha saime. Vaikselt hakkas ukse taha isegi järjekord tekkima.

Järgmisel päeval (pühap.) võtsime ette sõidu Adelaide Hills'i poole. Tegemist on siis linnast umbes 20 km kaugusel asuva maalilise mäestikuga, kuhu on rajatud palju residentse, villasid, veiniistandusi ja armsaid pisikesi külakesi, millest ühte ka meie külastasime. Küla nimi oli Hahndorf ja see on ka vanim saksa asustus Austraalias. Saksamaa hõngu oli tõesti tunda pea igal sammul, põikasime sisse ka pisikesse kohvikusse hommikusöögile, kus proovimata ei jäänud ka klassikaline õunastruudel vahukoorega ning kuuma šokolaadiga. Koht oli väga hubane ja mõnus, küünlad aknalaual, kaminatuli, hea söök - mida kõike veel tahta :) Kahju oli ainult sellest, et ilm vedas natuke alt ja kaugemal mägedes valitses päris paks udu, mistõttu ei näinud vahepeal peaaegu midagi.

16. juuli hommik :)




Teel Adelaide'i



River Torrens







Vardasse aetud lammas pisikeses saksa külas Hahndorfis



Värske ja ahjusoe õunastruudel



Mägede lõpp




Selliste pisikeste traktoritega laseme siin Austraalia põldudel ringi :D



Waikerie's - pisike asula meie hostelist u. 40 km kaugusel

Packinghouse

Olen nüüd kolm päeva uues kohas töötanud ja täitsa meeldib - no kellele ei meeldiks, kui kerge ja igava töö eest head raha saab :)) Kohaks on siis Renmarkis asuv packinghouse, kus tegeletakse tsitruseliste sorteerimise ja pakendamisega.

Kolmapäeva hommikul viis Mike (hosteli omanik) mind ise Renmarki, läksin teistest hiljem, sest oli vaja nn "treening" läbida, mis tähendas 15 minutilist dvd-filmi vaatamist, kus näidati ära, mida tohib ja mida ei tohi teha, safety first on muidugi nende esimene prioriteet ja kohati oli see film ikka päris naljakas. Pärast seda tehti mulle ja kahele teisele kohalikule austraalia tüdrukule, kes ka seal tööle hakkasid, tuur laohoones ja selle ümbruses. Tegemist on siis väga suure halliga, kus töö toimub kahel korrusel - ülemisel sorteeritakse liini peal ja alumisel toimub pakkimine. Kord on seal tegelikult ikka päris range - keelatud on tööterritooriumile süüa ja juua kaasa võtta, samuti võetakse sealt pisteliselt töötajatelt ka vereproove ning kui selle käigus selgub, et veres on alkoholi vms "kangemat" kraami veres, siis on adjöö. Vereproove võetakse ka mõnedes suuremates Austraalia farmides.

Esimesel päeval visatigi ming kohe ülemisele korrusele sorteerima, mis kohati ikka silme eest kirjuks kiskus, sest liin liigub päris kiiresti ja selle käigus pead välja sorteerima kõik, mis läheb mahlaks ja mis on niisama kräpp. Tegin seda tööd mingi 3 tundi umbes, enamuse ajast sellest passisin niisama, sest liin ei liikunud üldse ja puuvilju ei tulnud peale jne. Järgnevatel päevadel ja ka edaspidi on äratus 5:45, hosteli juurest stardime kell 6:15, töö hakkab kord kell 7:15 või 7:30 ning kestab kella 16:30-ni, va reedel kui päev lõppeb kell 15:30, täna juba saime kell 15 tulema. Eile pakendasin esimese poole päevast sidruneid ja teise poole päevast kleepisin karpidele silte :D täna ladusime kastidesse mandariine suurte toidukaupluskettide nagu Coles ja Woolworths jaoks ning pärast seda ladusin mandariine pappkastidesse - igasse kasti oli vaja laudda 85 mandariini, kui kast täis, siis lükkad liinile ja võtad järgmise. Nii et nagu näha, midagi kontimurdvat see pole, pigem kisub igavaks, aga kui sellise töö eest 19.65 daala tunnis makstakse, siis why not :) Igal juhul olen ma megarahul, et selle töö sain.

Järgmisel nädalavahetusel on meil siin hostelis cuisine - party, kus pead kokkama midagi enda riigile iseloomulikku. Aega sinna veel natuke muidugi on, aga kui kellegil on häid ideid, mida võiks pakkuda, siis võiks siia kirja panna ;) Siin hostelis elab üks Itaalia paar, tüdruk käib samuti minuga packingshedis tööl, päris toredad inimesed on. Seoses selle kokkamisõhtuga olen päris palju ka itaalia söögitraditsioonide kohta teada saanud. Nimelt kavatseb see tüdruk, Rita, ehtsat itaalia pitsat küpsetada ning selle täidis koosneb ainult tomatikastmest ja mozzarella juustust, mis ongi klassikalise itaalia pitsa retsept. Mingit peekonit, kana vms liha, veel vähem ananassi ei kasuta nad absoluutselt. Tomati ja mozzarella kõrval on kasutusel veel oliivid, tuunikala või kvaliteetne sink. Samuti peavad nad veidraks pasta keetmisel keeduvette õli lisada ning küüslauk on ka neile suhteliselt kasutamatu komponent, va bruschettade valmistamisel. Lasanje valmistamisel ning marinara kastme puhul seda ei kasutata.

Nüüd on aga ees pikk nädalavahetus, sest esmaspäeval ei pea ka töötama.

Nädalavahetusel oli meil siin hostelis kahe tüdruku sünnipäevad ja seda tähistati laupäeval prügikoti-teemalise peoga. Mul polnud alguses üldse viitsimist ja tahtmist sinna minna, sest käisime veel laupäeval siinse hosteli kaudu apelsine korjamas ja kuus päeva jutti töötamist võtab suht läbi. Iseenesest see apelsinide korjamine oli küll ülilebo seekord, sest tegemist polnud ju enam meie põhitööga ja võtsime täiesti vabalt. Esimesed kaks bini korjasime küll kiiruga täis, aga pärast mõtlesime, et no enam ei viiiitsi. Pidasime lõunat ja loivasime niisama. Korjasime 4 bini täis (50 daala näkku) ja pärast seda istusime autos ja ootasime teisi, kes oma bine lõpetasid. Imeilus ja soe päiksepaisteline ilm ja no miks mitte veeta pool päeva apelsinisalus ja teenida veits lisaraha ja korjata seega juurde ka mõni viisapäev :) Aga kui hostelisse tagasi jõudsime ja teised suutsid mind nakatada oma pööraste prügikottide, papi ja fooliumi lõikumisega, siis mõtlesin, et tühja kah..mingit jalgratast leiutama ei hakanud, lihtsalt lõikasin sangadega prügikotil põhja alt ära ja nii tekkiski must kleit, mille ümber läks papist välja volditud ja fooliumiga kaetud "vöö". Midagi erilist nüüd ei tulnud, aga noh :P keda see ikka huvitas. Nagunii olin sellel üritusel ainult mingi tund aega, sest ega midagi väga põnevat ei toimunud, käidi lihtsalt prügikottides ringi ja tarbiti alkoholi :D

Mõned ülesvõtted siis ka:


DJ


KISS oli ka kohal :)

Homme on mul viimane tööpäev kõrvitsafarmis, sest kolmapäevast töötan juba packing shedis - pakin tsitruseid ja palk on 19 daala tunnis. Well, how nice is that? :)

Farmielu

Viimasest postitusest on möödas juba liiga pikk aeg. Seega viimane aeg siia miskit lisada :) Vahepeal on toimunud niipalju, et oleme siin kolinud mitu korda ja lõpuks siiski meie vanale heale teada-tuntud Nomads Backpackerile truuks jäänud. Karavanpargis oli kena ja äge küll, aga paraku pidime tegema teised valikud ning töö ja raha esiplaanile siiski seadma. Robi farmis töötasime paar nädalat, korjasime peamiselt mandariine, parematel päevadel ka apelsine.Põhjus, miks lahkusime, oligi raha - käisime tööl kuus päeva nädalas ja juba mõne ajaga oli selge, et ega see mandariinide snippimine ennast ära ei tasu. Vahepeal pakuti meile siin elamist ka Renmarki, ühte teise väikelinna, kus oleks olnud ka ehk hea võimalus shedi tööle saada, kuid paraku öeldi ka viimasel hetkel meile see pakkumine ära. Noh, kes teab - ehk oligi nii parem :) sest tundub, et shedides on kõik kohad juba täidetud. Seega kolisimegi tagasi siia hostelisse, elame ühes toas ühe šotlasega ja saksa poisiga. Tundub, et toanaabritega on vedanud, kuigi eks ta üks kommuunielu ole, aga peab vastu, sest ega see igavesti ei kesta :)

Paar päeva pärast siinolemist saimegi kohe tunnitasuga töö peale ning töötame nüüd esmaspäevast saati juurviljafarmis, minu tööks on peamiselt kõrvitsatega tegelemine - sorteerimine, pesemine, pakkimine. Päevas käib meie käest läbi tonnide jagu butternutse ning ka suuri ümmargusi kõrvitsaid. Esimene päev sattuski olema ka kõige tihedam, sest suur tellimus oli vaja täita. Töötasime kella 8.30-st - 19.30-ni ja esimene päev sellise koormusega on ikka omajagu kurnav. Kümme tundi külmas kloorises vees kõrvitsaid pesta on päris kõva katsumus ja tundub, et paningi oma paremale käele paraja põntsu, hommikuks oli see paistes ja valus. Paistetus on nüüdseks küll taandunud kuid valu teeb endiselt. Mis seal ikka, treenin vasaku kehapoole musklisse :D Farmer ütleski, et sellist päeva tuleb ette kuskil korra kuus ainult. Järgmine tööpäev oli see-eest väga lebo, saime põllul suuri kõrvitsaid korjata, kuna vahed, kus need kasvavad, on päris laiad, siis traktori ees olevasse bini loopimist seekord ette ei tulnud, vaid traktor tõi bini lihtsalt kohale ja meie jalutasime ja panime kõrvitsad binidesse. Samuti oli see päev väga lühike, juba kell 15 saime hostelisse tagasi tulla. Järgnevad päevad on möödunud minul ainult shedis töötades, poisid on saanud ka vahepeal põldudel möllata ja lillkapsaid ning brokolit korjata. Tüdrukute jaoks arvatakse see töö liiga raske olevat, mis seal ikka, olen shediga ka rahul, kuigi vahel tunnen, et tahaks vaheldust. Kolmapäev oligi selline päev, kus kõik poisid saadeti põllu peale ja mina jäin üksi shedi koos Steveniga (üks austraallane, kes on seal juba 1,5 aastat töötanud). Kergelt imestama paneb küll, et mida austraallane kuskil maakohas farmis teeb (teenides sealjuures sama raha, mis meiegi). Kohalikud üldiselt ikka hoiavad sellistest kohtades kauge kaarega eemale. Vahepeal oli ikka päris ajuvaba möllata seal shedis ja joosta kahe koha vahet ning teha üksi kolme inimese tööd - loopida kõrvitsaid pesemise masinasse, siis mingi hetk joosta teisele poole masinat, neid pesta ning lindile asetada. Steven peamiselt pakkis ja vahepeal aitas mul loopida ka, aga enamuse ajast võib teda leida forklifti peal ringi sõitmas ja tühje bine ära tassimas ning uusi asemele toomas. Noh, pole ime ka eriti, et natuke eemale hoiad põhitöö tegemisest kui oled shedis juba kuid pidanud sama liigutust tegema :P Õnneks minu orjus lõppes ja poisid jõudsid põllult tagasi :)) Aga siiani on küll kohast ja tööst tore mulje jäänud, õhtuks oled ikka mõnusalt väsinud ja ei suuda mõelda muust kui õhtusöögist, kuumast dušist ja soojast voodist. Palk on ka õnneks väga okei - 18.15 tunnis. Igal juhul sadu kordi parem kui puuviljakorjamisega teenida :)) Ja kui ma kuskil mujal endale tugevaid seljalihaseid ei saa, siis siin töötades raudselt.

Farmitööga käivad kaasas ka omad "võlud" alustades ämblikest lõpetades kassisuuruste rottidega, keda tihtipeale just shedis kohata võib, eriti just suurte kõrvitsate sees. Kui pesumasinasse kõrvitsaid sisse loopida ja juba poole bini pealt hakkavad vastu vaatama ära näritud ja sügavate aukudega ning juba mädanevad viljad, siis on 98% kindel, et põhjas on mõni suuremat sorti rott, kergemal juhul pääseme hiirtega, kuid nt eile suutsid poisid tabada tervelt 7 rotti ühest binist. Nendest jagusaamisel on meil toimetamas asendamatu abiline nimega Volley, üliäge pruuni karva lontkõrvaline koerapoiss, kes häda korral kiirelt bini hüppab ja asjad joonde ajab. Mitte ükski hiir ega rott ei pääse Volley käest! :) Eks näis, kauaks seda konkreetset farmitööd meil jagub, farmer ise küll on rääkinud kahest nädalast, kuid sama ütles ta ka prantsuse poistele, kellega koos praegu seal töötame, aga kes nüüd esmaspäevast Lõuna-Prantsusmaale töötama lähevad, et siis pärast uuesti tagasi Austraaliasse tulla. Ja need poisid on seal töötanud juba rohkem kui kuu, nii et elame-näeme. Igal juhul Steveni sõnul tööd peaks jaguma terve järgneva kuu veel ja nagu me täna teada saime, siis hoolitseb see farm Adelaide'i, Melbourne'i ja Sydney poelettide eest, nii et loodame, et töökäsi vajatakse ikka pikemaks perioodiks.

Järgmine nädal üritame lõpuks ka digika kaasa võtta ning mõne fotomeenutuse jäädvustada! :)

Kolisime siis pühapäeval sealt hostelist ära mõnusasse karavanparki. Olemine on siin väga mõnus - mugav ja puhas. Kord nädalas käiakse koristamas + on olemas puhas vesi, lauanõud, tasuta kohv, tee ja tuba soe. Oleme nüüd igapäevaselt saanud tööd ka teha, korjanud nii apelsine kui mandariine. Viimased ei ole eriti toredad, sest nende korjamine võtab aega just lõikamiste tõttu, apelsinide korjamine läheb ikka palju libedamalt. Helgeriga kahepeal korjame bini 35-40 minutiga täis. Siin näidati meile korjamises vähe teist meetodit ka kui seal farmis, kus ma varem töötasin ja tänu sellele on mul ka veits lihtsam. Nimelt ei ole siin juttugi apelsini oksa küljest lahti keeramisest, vaid lihtsalt käega tõmbamisest + on siin apelsinid ka palju suuremad, mistõttu ka bini täituvus kiirem :D

Oleme teinud size-pickingut (suuruse järgi korjamist) ja eile möllasime colour-pickingus (värvi järgi korjamises). Esimese puhul antakse sulle kätte rõngas, mis määrab ära mandariini minimaalse suuruse. Alguses võttis ikka natuke kiruma küll, sest meie reas eriti suuri mandariine just polnud, aga siis sebis Rob meid muusse ritta ja seal oli töötegemine juba ladusam. Colour-picking'uga on selline teema, et pead korjama ainult neid apelsine, mis on täiesti oranžid, rohelist kohta ei tohtinud üldse olla. Selliseid täisküpseid apelsine oli päris keeruline leida. Teenisime selle eest 15 taala tunnis ja poolteist tundi kirjutati meile lihtsalt juurde, pärast seda saime juba korjata normaalselt, st puud ikka ilusti puhtaks. Muus osas pole häda, aga tahaks ikka veits rohkem teenida. Mandariinide bini pealt makstakse küll 50 taala/bin, aga kui me kolme peale korjame ühte bini 1,5-2 h, siis pole see päevas teab mis märkimisväärne summa. Apelsinidega teenib selles farmis 22 taala/bin (muudes kohtades küll 25, aga sealt läheb maks maha), aga kuna me oleme saanud suht lühikesi päevi teha, siis pole nende korjamisest eriti tolku.

Nii et eks me nüüd vaatame, mis edasi saab. Homme peame siit karavanpargist ka kolmeks ööks ära minema, sest Kuninganna sünnipäeva pärast (mis on 10.juunil), on see koht rahvast täis ja toad juba ära broneeritud. St, et tulev nädalavahetus on täis igasuguseid üritusi. Täna otsustasime, et läheme selleks mõneks ööks siis jälle sinnasamma hostelisse (kuna kõik muud kohad on arvatavasti täis) ja siis vaatame, mis edasi...kui ikkagi sellel hostelil on meile püsivat ja tasuvamat tööd pakkuda, siis arvatavasti peame selle vastu võtma. Selles farmis, kus me praegu oleme, on muidu tore küll - Rob on väga sümpaatne inimene ja boss lubas meile viisapäevad ära kirjutada nagunii...aga jah, hetkel on raha siiski tähtsam. Ja mõned viisapäevad saame kirja nagunii. Nii et eks tulev nädalavahetus annab arutust.

Hetkel side lõpp.